uus

Kristjan, reede õhtul, 23 jaanuaril:

Tere jälle, kallid kaasmaalased. Asjalood on nüüd muutunud. Muidugi mitte see, et oleme jälle siin Yanchepis, Belinda juures nädal aega jutti, pühapäevani välja. Muutunud on aga see, et teisipäevast alates pühime Perthi tolmu jalge alt ja alustame teekonda mööda Austraalia lääne- ja lõunakallast ida poole. Tegime ilusa kuulutuse arvutis valmis, inglisekeelse ja puha, et oleme ilma autota eestlased ja tahaks leida küüti Adelaide´i või Melbourne´i, lisasime ka enda pildi. Enne Belinda juurde tulekut olime ühe öö One World hostelis, väga korralik ja puhas oli see, võrreldes meie Manjimupi tööhosteliga. Pidu pandi seal aga samamoodi. Kadi kirjutas seal mingisse kausta käsitsi ka väikse kuulutuse, et otsime küüti idakaldale. No see selleks. Belinda juures on hea puhata väsitavast farmitööst. Ühel päeval käisime linnas, printisime oma imeilusa kuulutuse välja ja panime selle mõnede reisibüroode teadetetahvlitele ja hostelistesse üles ning jäime telefonikõnesid ootama. Lisaks kirjutasime orkuti foorumisse ka eesti keeles, et kas keegi otsib reisikaaslasi. Üks eestlane Tõnu helistas, aga ta oli Margaret Riveris ja lisaks ta tahtis otse Adelaide sõita, aga meie tahtsime ikka ilusaid kohtasid ja vaatamisväärsusi ka imetleda oma reisi ajal. Seejärel helistas meile keegi Michael, saime temaga Perhis kokku. Ta on belglane ja reisib koos ühe prantslasest kuti, Cedricuga. Nad tundusid väga toredad inimesed olevat. Neil on 4 rattaveoga džiip ja lisaks karavan seal taga. Rääkimata varutelgist meie jaoks, külmkapist, pliitidest ja muudest asjadest. Kõikide mugavustega. Nendest saavadki muuseas meie reisikaaslased. Alustame reisi teisipäeval, sõidame Margaret Riveri kanti ja siis sealt alt mööda lõunakallast edasi. Sellest tuleb väga tore reis, ma tean juba ette. Margaret Riveris oleme me küll käinud, aga ainult 1 ööks, me ei näinud korralikke surfirandu ega midagi. Michael rääkis, et nad plaanivad minna mööda idakallast täitsa üles välja. Eks paistab, kui palju meil raha jätkub, kas me nii kaugele nendega jõuame või peame vahepeal ka tööd otsima hakkama. Melbourneni tahaks aga kindlasti jõuda. Kadi pole ikka oma pangakaarti kätte saanud, käisime koos Belindaga Westpaci pangas ja Belinda sõimas nad seal korralikult läbi. Eks paistab, kas sellest kasu ka oli. Kadi tellis siis juba 4ndat korda uue kaardi. Jälle lubati, et jõuab kohale 5-7 päevaga nagu alati, aga esimese kaardi tellimisest on möödas juba üle 2 kuu. Mina sain enda kaardi kätte 1 kuuga. Mul on lootust see raha ka kätte saada, mis mul saamata jäi ühest farmist. Nimelt Normalee hostelipidaja Naomi helistas ja andis mulle selle farmi raamatupidaja vmt numbri. Helistasin ja küsisin, et mis jama on? Naisterahvas küsis, et miks ma varem pole teada andnud, et mingi jama üldse on. Ma olin aga iga nädal Abduli käest küsinud, miks ma liiga vähe raha sain. Igatahes lõpus naine kontrollis mingeid asju oma arvutist ja selgus, et ta oligi „kogemata“ mingi vea teinud. Lubas ära parandada, eks paistab siis, kas parandab ka. Ma ei usu, et see kogemata oli, kuna paljud, kes selle mehe heaks töötasid, jäid nii mõnestki sajast dollarist ilma, kaasa arvatud meie sõber Malcolm. Rääkimata Aasia inimestest, kes lihtsalt on liiga tagasihoidlikud või arad, et küsima minna. Ma loodan ikka, et Malcolm oma raha kätte saab. Tal jäi üle 600 dollari saamata. Ok, see selleks. Pühapäeval korraldab Belinda siin oma kodus suure Austraalia päeva eelse grillipeo. Kutsub palju inimesi kokku ja puha. Meie Kadiga teeme Eesti moodi kartulisalatit. Homme hakkame tegema, täna keetsin kartulid ja munad valmis. Ja esmaspäeval on siis Austraalia päev, mis on nende jaoks siin väga suur pidu, nimelt kapten James Cook oli mõned sajandid tagasi siit Austraalia mandrist mööda sõitnud ja see juhtus olema just 26. jaanuar. Lisaks algab hiinlaste uus aasta ja seega on linna peal vist hullemat pidutsemist oodata. Pidi olema ka hulganisti kaklusi ja asju. Me siis oma nina kuskile vahele torkima ei hakka igaks juhuks, tahaks ikka roadtripi alguseks vormis olla. Oi kui pikk jutt ja mõttetu jutt tuli nüüd, see vist küll kedagi ei huvita, andke andeks, pole lihtsalt ammu kirjutanud. Ma lugesin läbi vahepeal Eragoni raamatu (tervitused siinkohal Sebastianile). Raamat oli päris huvitav, leidsin selle hostelist. Parem kui film igatahes. Nüüd on aga see mure, et kust ma teise ja kolmanda osa saan?? Poest osta on liiga kallis. Mingist second handi poest ostsin 2 raamatut, aga need olid odavad. Me vist teeme Kadiga diili varsti, et hakkame omavahel ka inglise keeles rääkima, muidu ei saagi seda keelt päris selgeks ju. Ja teiseks on see asi, et kui me omavahel eesti keeles räägime, siis meie muulastest sõbrad arvavad koguaeg, et me räägime neist taga. Noh, ma siinkohal lõpetangi, kuigi tahaks veel muliseda, aga pole mõtet, keegi loe seda nagunii. Head õhtut!

P.S. Tõmmake endale selline seriaal nagu Flight of the Concords :D:D:D supernaljakas asi, te ei kahetse!!!!

Kadi: täna on siis reede. Aitasime Belindal hommikul siin koristada, ikkagi tähtis nädalavahetus. Täna tulevad mingid inimesed juba ka siia. Belinda tuttavad. Nad said meie toa endale, meie elame nüüd jälle oma aiamajakeses. Väga mõnus. Täna teeme kartulisalati valmis. Sest juba homme on siin pidu. Peod on igalpool. Me saime kutse ka Michael'i juurde. Michael on see belglane kellega teisipäeval roadtripile lähme. Ja see saab tore olema. Kristjan juba kirjeldas meie kõiki võimalusi selles autos jne jne. Ühesõnaga peaks tore trip tulema.
Käisime eile ookeani ääres jälle. Unustasime kreemi maha ja nüüd oleme nats jälle näost punased, aga ei ole hullu. Tundub, et nahk on juba harjunud selle päikesega. Mõnuuuus. Muide ma lugesin ühte raamatut, Hell's prisoner (Põrgu vang). See räägib ühest austraallasest, kes pandi vangi narkokaubanduse eest, kuigi ta tegelikult süüdi ei olnud. Ja seda siis Indoneesias, Bali saarel. Ja ta oli seal 11 aastat. Ja nüüd ta siis on tagasi Austraalias ja kirjutas raamatu sellest. Väga põnev raamat, kohati väga kurb, kohati ajab ikka marru küll, aga väga põnev raamat. Nagu ikka, inglise keeles. Me siin loemegi ainult inglisekeelseid raamatuid. Ja muide, hakkasime Kristjaniga inglise keeles rääkima. Ja kes eesti keeles midagi ütleb, see peab kas 10 kükki või 10 kätekõverdust tegema. Mina olen juba 40 kükki teinud, Kristjan pole midagi teinud :))))) tubli on ta. Aga nii me õpimegi inglise keelt. Sest muidu tõesti, me rääkisime ennem omavahel koguaeg eesti keeles ju.
Mis veel. Otsisime endale esmaspäeva õhtuks öömaja, aga enamus hostelid kuhu helistasime, olid kinni. Esmaspäeval ju ongi see suur Austraalia päev!!! nende jaoks nii tähtis püha. Oleme juba nii palju autosi näinud, millel on austraalia lipud peal lehvimas. Hehee. See vist on ikkagi see päev, kus inglased siia saabusid ja austraalia vallutasid. Jah. Nii vist jah. Igatahes lõpuks peale pikka otsimist leidsimegi endale öömaja. Ühes hostelis oli veel 2 vaba ruumi. Vaevalt, et me seal väga magada saame, kui õues suur pidu on, aga kes teab, võibolla lähme ise ka siis tänavatele pidutsema. Ja ilutulestikku vaatama. Jah. Seda kindlasti. Ja siis juba ongi teisipäev ja me lähme roadtripile. Ma ei tea, ma ei leia roadtripile sobivat eestikeelset vastet. Andke andeks. No ühesõnaga hüppame autosse ja hakkame mööda rannikut idapoole sõitma. Jätame hüvasti Lääne-Ausraaliaga ja sõidame Adelaide'i, eks näis muidugi, võibolla ka Melbourne'i. Palav on. Väga palav. Ja varsti nüüd hakkamegi kartulisalatit tegema.