tere

Kadi: Palju õnne Janarile! Temal on ju täna sünnipäev! Hästi palju kallistusi Sulle, tahaks Sind juba päriselt näha! :)

Teate mul oli täna paha tuju. Ah et miks? Nii.. hakkan siis algusest peale. Me saime endale uue töö. Õuntega ikka, aga nüüd peame suurtelt õunapuudelt oksi lõikama. Alguses tundus see täitsa OK töö, aga need read on lõputud ja õunapuud on metsikud- nagu džunglis oleks! Ja siis sa oled seal õunapuude vahel, käes on aiakäärid ja lõikad oksi mis on paksemad kui sõrmed. Parem käsi oli peale paari tundi juba valus. Nüüd olen juba mitu päeva seda tööd teinud ja käed on omadega üsna väsinud. Just käelihased. Nii et karta on, et ükski tüdruk minuga enam varsti kätt ei taha suruda. Kasvõi ainult tervituseks. Sest mu käed saavad aina tugevamaks ja lähevad aina valusamaks. Ei ole lihtne 8 tundi neid oksi seal nüsida. Kristjan teeb ikka oma tööd- töötab selle masina peal ja harvendab õunapuu ülemisi oksi. Täna ma lihtsalt ei jõudnud enam ja kange jonnimise isu tuli peale. Et lööks kõigele käega. Aga õnneks on mul tore paariline Guilleum, kes mind aitab paksemate okstega ja siis on mul veel Kristjan, kes pauside ajal mind lohutab. Omamoodi muidugi. Nii et jah, peab pingutama. Ma ei ole veel alla andnud. Ja täna leidsin täiesti iseenesest mõistetavalt, et need puud on ju nagu tahumata skulptuurid, ja mina olen skulptor, kes peab seda metsikut asja tahuma hakkama, et tulemus ilus jääks.igale puule peab jääma 2 akent, kust oleks teist inimest ilusasti näha. Seda muidugi ikka selleks, et valgus puu keskele ka pääseks. Aga ilmselt te ei saanud täpselt aru. Tegelikult las ta jääb. Eks see ole rohkem õunafarmerite jutt, millest saavad aru ainult need, kes ise Pink Lady'dega on töötanud. (Pink Lady on see metsik õunasort).

Üldiselt otsustasimegi, et oleme selle nädala ja siis veel järgmise nädala ka siin ja siis lähmegi Adelaide'i poole. Meie boss ütles, et seal oli eile 42 kraadi sooja. Vau! Suvi! Veel soojust! Veel rohkem päikest! Sest meil siin on kõigest 30 soojakraadi :) aga õnneks oli täna mõnus tuul, mis jahutas parajalt. Niivõrd-kuivõrd muidugi. Tuletan teile meelde, et võite mulle kõik kirjutada, ikka samal aadressil kats_jotist@hotmail.com või kasey@hot.ee

nii et ega me nüüd järgmisel nädalal ka vist suurt siia ei kirjuta. Meil on praegu üsna üksluine ja rutiinne elu siin. Töö mõttes. Muidugi on siin hostelis nii kirev ja värviline seltskond, et igav ei hakka, igas päevas on ikka nii mõnigi kõhutäis naerda ja nii mõnigi kord kallatakse keegi veega üle või siis kiigutakse kiiktoolis või tehakse muud nalja. Eile näiteks läksid ühed jälle sinna tiiki ujuma. Sinna kollase veega tiiki. Peale pingpongi mängu. Ei, nalja siin saab pidevalt. Õppisin natukene mandarini- hiina keelt ka. Kahjuks ma seda siia ei saa eriti kirjutada, mu sülearvuti ei poolda hieroglüüfe. Poepäevad on ka nagu pärlid omaette. Siis me teeme nalja, et me oleme ikka nagu õiged matsid- kõik tormavad poodi ja ostavad niipalju asju, endal seljas mustad tööriided, sest poepäevadel me vahepeal koju ei tule- töölt otse linna! Hehee. Seljakotirändurite rõõmud :) linnas on inimesi veelgi ja seal on palju maju ja autosi. Kõike seda mis meil siin ei ole. Aga mulle meeldib. 2 korda oleme juba iguanat näinud (meetripikkust sisalikku). Ja muide. Seda me polegi siia kirja pannud, et aegajalt kuuleme raadiost hairünnakutest., ja need ei ole mitte kaugel, vaid siin samas Perthi ümbruses ja Perthist natuke lõunapoole, täpselt siin kus me oleme. Ja ükskord kuulsime, et Margaret Riveri lähedal jälle suur valgehai ründas inimest. Nii et jah. Hairünnakutest kuuleme ka raadiost. Ei julge enam ookeanisse minnagi. Tundub, et need hairünnakud jõuavad aina lähemale meile. Aga ei ole hullu. Me ikka hoiame silmad lahti ja ega me kaldast kaugele ei saagi, lained on niivõrd tugevad. Mis seal ikka. Tõmban otsad kokku. Pidi tulema lühike sissekanne aga näe, venib jälle pikaks. Olge siis kõik tublid seal, ärge külmetage ja ma loodan, et teil on seal lund. Hästi palju lund. Koolilapsed käige ikka ilusasti usinasti koolis ja kõik tööinimesed, palju tegusaid tööpäevi teile. Küll ükskord jõuab ka Eestisse suvi, olge mureta. Meie senikaua teeme siin tublit tööd. Õunapuudega. Ja oleme kuuma Aussie päikese all. Sest see päike on siin tõeliselt kuum.

Ps! märkasin, et paljud inimesed on täheldanud Kristjani kaunist pruuni jumet. Jep, ta ongi nii pruun, kui piltidelt paistab, isegi veel pruunim vist! Aga sellel on mitu põhjust. Kõige halvem põhjus muidugi on see, et ta ei kasuta üldse päikesekreemi. Nii et noomige teda. Mina kasutan. Mõistlikult ja korralikult. Enamusajast. Ja siis muidugi see ka, et ta töötab õunapuude latvades, seal kus on kõige rohkem päikest. aga küll saan mina ka üksokrd pruuniks. Mitte küll sama pruuniks kui Kristjan, see on geneetiliselt juba võimatu, aga eks ma pursin sinnapoole :) olge mureta, mu kallid sõbrannad, ma arvan et ma olen teist ikkagi pruunim :) hihii. Sõrmused ja käevõrud ja päevitusriided on juba korralikult selga päevitunud! :) hehee:)

Kristjan: Tere, ma ei viitsi midagi praegu kirjutada, tsau.