UUS AASTA

Esimene jaanuar:
Kristjan: KÕIGE PAREMAD UUE AASTA SOOVID KÕIGILE MINU SUGULASTELE, TUTTAVATELE, SÕPRADELE JNE. VANAEMALE SUURED KALLISTUSED AUSTRAALIAST, TÄDI MARETILE JA MARETI LASTELE JA ONU HELDURILE, EMALE JA PÄRTLILE (TUBLI POISS OLED, KUULSIN, ET KÄITUMINE OLI EESKUJULIK JA VÄGA HEAD HINDED OLID TUNNISTUSEL), ISALE KÕVA KALLI JA PAI, LAURALE SOOME KAH, MUSID KALLID, SAMUTI SEBASTIANILE HYVÄÄ UUTTA VUOTTA, ASSARILE KAA, JOONASELE (KES ON KINDLASTI PRAEGU HIRMSAS POHMELLIS, ERINEVALT MINUST), KIRSIKAT KINDLASTI MUSIN, ERIKUT KAH, KES VARSTI JÄLLE VEELGI VANEMAKS SAAB( KUIDAS JALG JA SELG JA KOPS ELAVAD?)..KRISTILE JA LAURALE PARIMAD SOOVID JA HILINENUD SÜNNIPÄEVA ÕNNITLUSED (NO MUL TELEFONI ENAM KAH POLE :(MINA EI TEAGI, KES VEEL MEIE BLOGI SIIN LOEVAD JU, ENAMUS ON KADI TUTTAVAD VIST.. ASKO, KUI SA LOED, SIIS SULLE KA PALAVAD ÕNNITLUSED SÜNNIPÄEVA PUHUL, JA HEIDILE KA MINU POOLT SÜNNIPÄEVAÕNNESOOVID. KÕIKIDELE KADI JA MINU ÜHISSÕPRADELE KA UUE AASTA SOOVID (KADRI, NELE, PIIBE, KIRKE). LOOMULIKULT KADI KAUNITELE ÕDEDELE KAISALE, KIRSTILE JA VEELGI KAUNIMALE EMALE SUPERILUSAT UUT AASTAT. JA NEED, KELLE MA UNUSTASIN, VÕIVAD SIINKOHAL SOLVUDA, KUI NAD TAHAVAD, AGA MA SOOVIN NENDELE KA KÕIGE-KÕIGE HUVITAVAMAT JA EDUKAT AASTAT! TSAU.

Kristjan: Nonii, nüüd on siis uus aasta ookeanis ujumisega vastu võetud, päris lahe eksole? Kas te saite ikka lumehanges mürada? Mina jõin eile õlut ja natukene šampust, aga nii purjus ei olnud, kui teised 5 eestlast, kellega uue aasta ookeani kaldal vastu võtsin. Kuskile suuremale peole me ei läinudki, olime kuuekesi lihtsalt vaikselt Margaret Riveri rannas, ühes väikses sopis, nautisime alguses päikeseloojangut ja pärast kadus kuu samamoodi merre ja üks suur täht ka tema järel. Päris palju langevaid tähtesid oli ka. Ilus. Pärast magasin rannas liiva peal magamiskotis, Ragnar samamoodi minu kõrval, Kadi ja Lea olid telgis, Rein ja Marite autos. Muuseas, Lea on Kadrini sõbranna, koos Tartus elanud ja töötanud kah, naljakas eksole. Nii et oli vägagi erinev uue aasta vastuvõtmine. Rahvas (v.a. mina) oli suht purjus, kui uus aasta saabus, nii et hommikul sooviti uuesti kõigile hea uut aastat. Enne kui Margaret Riveri poole sõitsime, käisime läbi ühest Austraalia suurimast koopast. See oli küll vägagi ilus koht, Jewel Cave. Läksime 40 m sügavusele maa alla. Mõned pildid on ka meil siin, eks paneme üles, aga ega need väga hästi just ei õnnestunud, seal oli päris pime. Ja muuseas, rannas magades oli mingil hetkel päris külm ka, oleks pidanud rohkem riideid kaasa võtma. Tagasiteel sõitsime ühe puu juurde, kuhu sai otsa ronida, see on siinsamas Manjimupi lähedal, Diamond Tree on puu nimi. See oli 53 m kõrgune ja selle ümber oli redelilaadne moodustis ehitatud ja üleval oli vaateplatvorm, väga ilus vaade oli. Kadi ronis ka üles sinna ja oli omadega päris läbi. Noh ja nüüd olemegi tagasi hostelis ja homme jälle põllale õunu harvendama. Ma igaks juhuks seletan teile veel üle, mis see endast täpselt kujutab. Õunapuu on väga paksult õunu täis, nad kasvavad umbes nagu viinamarjad. Meie ülesanne on viinamarjakobaralaadsest õunapuuoksast teha lõppkokkuvõttes kirsilaadne oks, kus õunad on kahekaupa. Boss Gordon ütles, et ta pole kunagi nii palju õunu seal näinud. Asi pidavat olema selles, et ilmad on nii vihmased. Nimelt nad pihustavad õunapuudele mingit ainet, mis peaks idee järgi ise õunu harvendama ja nõrgemad peaksid alla kukkuma. Aga vihm peseb selle sprei maha ja siis pole sellest kasu. Vot nii. Ma lähen nüüd Kadiga homseks lõunasööki valmistama. Tsau!

Kadi: ahoiiiii! Mina ei hakka siinkohal oma sõpru üles loetlema, ei tahaks kedagi unustada, aga ma soovin teile südamest kõige ilusamat uut aastat. Ja minu pere, minu armas pere, teilegi ainult kõike kõige paremat uueks aastaks, ka teie peale mõtlesin eile pidevalt. Et siis kõik uue aasta lubadused ka täide läheksid :) mina igatahes soovisin oma soovi ära, eks näis kas läheb täide. Aga ma mõtlesin teie peale kui me seal ookeani kaldal istusime. Ja ikka väga, väga erinev oli see aastavahetus. Mitte just igal esimesel jaanuaril ei saa minna ookeanisse ujuma ja üleüldse.. suvises Austraalias on kõik asjad teisiti. Aga ei, väga lõbus oli! Nalja sai palju ja õnneks olin mina üks neist õnnelikest, kes sai telki magama minna. Seal õnneks tuul ei puhunud. Kuigi mis siin salata, ma ärkasin öösel mitu korda üles, mõtlesin, et kus Kristjan on ja et isver ta ju on telgi kõrval liiva peal maas. Aga kõik on endiselt elus ja terved, õnnelikud. Ostsin endale uued bikiinid ka, vanad olid väga viletsaks jäänud. Aga uued on ilusad, austraalia teemalised, eks te siis millalgi piltidelt näete. Ja nii me siis jõudsimegi tagasi oma koju siia, hostelisse. Mõnus. Koristasin siin, pesin pesu, täitsin mõningaid pabereid (formaalsused), siin on seda paberimajandust ikka väga palju. Saime lõpuks ometi Kristjani pangakaardi kätte, minu oma ei ole tänaseni tulnud (avalduse andsin sisse 17 november!!!!). Aga hea kui ükski tuli. Hea seegi. Halb on see, et ma olen siin austraalias juurde võtnud kaalus, aga ei ole hullu, küll ma selle maha rahmeldan. No worries eksole. Ja siis sain täna endale uue kaelakee ka- jälle kihvakujuline nagu mul varemgi oli. Ehk seekord kestab kauem. Mis veel. Eks meil siin igas päevas on omad mured ja rõõmud, aga neid rõõme on ikka kordades rohkem. Ja muredki ei tundu siin nii tõsised. Näiteks on minu mureks praegu see, et nii palav on! Üle 30 kraadi! Ja läheb aina soojemaks. Ja siin ei kesta see kuumus mitte ainult paar tundi (keskpäeval) vaid terve päeva, kell 10 juba Päike kütab ja see kestab õhtuni, mingi 7 ajal hakkab taanduma see suur kuumus. Ja iga päevaga pidi nüüd vist ainult soojemaks minema. Ei ole kaugel enam see päev, kus kraadiklaas näitab 40 kraadi ja rohkemgi! Ja katsu sa siis sellise kuumusega põllul olla ja 8 tundi õunu harvendada! Õudne! Vesi kulub sellistel päevadel suurtes kogustes, ikka 2-3 liitrit, kui mitte rohkemgi! Ja ise higistad, tööd on tõesti palju raskem niimoodi teha. Aga ei ole hullu, päev päeva haaval. Tasapisi. Eks ilmselt kusagil 2 nädalat oleme veel siin. Siis hakkab meie puhkus. Minu kauaoodatud puhkus. Tahaks juba hirmsasti jälle edasi liikuda ja asju näha! Ahjaa.. mainin veel ära, et see puu, 53 m, mille otsa me ronisime, see oli ikka väga hirmus! Emps sina ju tead, et ma muidu kõrgust eriti ei karda ja et mulle meeldib igasuguste tornide otsa ronida, aga see oli tõesti eneseületamine. Nimelt ei viinud sinna otsa mitte redel, vaid lihtsalt puu külge taotud pikad raudsed vaiad. Ja siis muudkui astud seal, 53 meetrit pead üles minema. Keskel oli üksainus platvorm kus oli hoiatussilt peal, et kui kahtled, siis ära parem edasi roni. Aga ma ei tahtnud alla ka anda, niisiis ronisin ikka edasi, endal käed värisesid ja pea käis ringi! Aga üles jõudsin! Siis oli hirm kadunud. Seal üleval platvormil ei olnud üldse õudne enam, seal oli nii ilus vaade!!! ja allatulek oli ka lihtne. Nii et igatahes oli see seda kõike väärt! :) hakkama sain! Mina ja 3 kutti!