Viimane õhtu Manjis

Esmaspäev, 12. jaanuar

Kristjan: Tere, ma kirjutan ka siis midagi vahepeal! Tervitused kõigile töölaagrist, meie viimane nädal siin on alanud. Eelmisest reedest alates töötame uue koha peal. Korjame lillkapsaid, brokkoleid ja kartuleid. Kadi siin küll viriseb, et on raske, selg kange jne, aga ta on harjunud ka lihtsa tööga, õunaharvendamisega. Kurtis natuke bossile ka ja ta pandigi nüüd masina peale lillkapsaid ja brokkoleid vastu võtma ja kastidesse pakkima, samal ajal kui ma hiinakate, iirlase Gleni, saksa tibi ja inglise tibiga rasket tööd teha rabame. Tegelikult muidugi pole see nii raske midagi, brokkolite lõikamine on lihtsam. Täna olime Kadiga kartulimasina peal. Kadi kiitis, et nii lihtne töö, aga samas ma tegin jällegi ¾ tööst enne ära :)))))) Kartulimasin korjas kartuleid, need tulid lindi peal meieni, meie ülesandeks oli noppida sealt välja mädanenud, rohelised ja katkised kartulid, kivid ja mullatükid ning isegi mõned metallitükid. Easy money. Hiljem Kadi ise siis hakkab siin kindlasti vastu vaidlema kõigele, mida ma kirjutasin, aga ärge teda uskuge, eks, mind peab uskuma hoopis. Reedeni oleme samas kohas tööl ja siis hakkamegi kuskile poole liikuma. Uurime täna õhtul üht netiaadressi, kust võib leida küüdivõimalusi edasiliikumiseks. Lennuki või rongiga eriti minna ei tahaks, siis ei näeks ju üldse vaatamisväärsusi ja huvitavaid kohtasid ja autot praegu ka ostma ei hakka, odavat ja head autot on raske leida, kuna me autotes ju midagi ei jaga kah.
Viimase aja tippsündmus juhtus aga täna. Nimelt nägime oma silmaga ära tigersnake! Ehk siis ühe väga ohtliku mao. Tulime parajasti töölt, kui Naomi (hostelipidaja) vajutus bussipidurid blokki ja tagurdas veidi. Vaatasime bussiaknast välja ja madu läks üle tee, see võis olla mingi 1,5-2 meetri pikkune, väga suur madu nagu Naomi ütles. Hihiii. Mulle väga meeldis, see oli meie hostelist umbes 100 meetri kaugusel. Vinge, nüüd on ka üks elus madu ära nähtud, pildi peale teda muidugi ei saanud. Äkki järgmine kord :) Ja ärge pabistage mingi päiksekreemi pärast, ma pole seda kunagi kasutanud ja ma olen selle päiksega siin juba harjunud, ei põle enam ära, isegi kui olen 3-4 tundi järjest päikese käes. Aasia tüdrukud käivad isegi 35 kraadise kuumusega pikkade käistega riietega, et jumala eest päikest ei saaks. Kadi uuris nende käest ja nad arvavad vist, et nii ongi ilus. Aasia kutid küll ütlevad, et pruunid tüdrukud on palju ilusamad ja tervema välimusega. Igatahes siin hostelis on väga toredad inimesed kõik, võtame osadelt kontaktandmed kindlasti, äkki näeme veel kunagi kas siis Austraalias või mujalgi. Praeguseks lõpetan, peab hakkama süüa tegema õhtuks ja homseks lõunaks. See eelnev jutt, et Kadi viriseb koguaeg, ei olnud muidugi päris tõsi ka, ta on väga tubli tegelikult! Näiteks ühed sakslased läksid kohe minema siit, pidi liiga raske töö olema. Ja brasiillased samamoodi. Aga väike Joti tibi töötab juba teist kuud, viriseb, aga töötab. Mingisugused kartulivõtud ja marjakorjamised pole enam mingiks probleemiks, kui me kunagi Eestis tagasi oleme (teadmiseks kõigile minu Oru sugulastele, emale ja teistele, samuti Kadi vanavanematele Rakveres).
Ahjaa, pidin lõpetama ju, ilusat õhtu jätku teile!

Neljapäev, 15 jaanuar

Kadi: ahoi! Ei ma ei hakka Krissu eelnevale tekstile midagi vastu kirjutama, olen küll mõnikord kurtnud ja natukene tujust ära olnud. Sest töö ei ole kerge. Kõigile teadmiseks, farmitöö ei ole üldse mitte kerge töö. Eriti veel minusugusele, kes ma füüsilist tööd pole ju varem nii väga teinud. Hilfigeris ei olnud ju niivõrd füüsiline töö ja pealegi olin ma üliõpilane eks. Nii, hakkan jälle teemast kõrvale kalduma. Ühesõnaga jep, selg oli paari tööpäevajärel niiiiiii väsinud ja valus! Te ei kujuta ette! Me tegime päevläbi põllul tööd, lillkapsaste korjamist. Ja see on muudkui, et tõuse püsti ja siis kummarda, püsti, ja kummarda jne jne jne. Hiljem boss muidugi lubas mu platvormile, masinale, mis korjatud lillkapsaid üles tiris, seal pidin jälle kummardama ja püsti tõusma, ainult et 2 korda rohkem ja kiiremini. Pakkimine oli ka ikka üsna raske. Aga õnneks boss hoidis meid hästi, me saime peale mõnda päeva kartuleid minna korjama. Haahaa. Kui ta nii mulle ütles, siis mulle tuli silme ette see tavaline kartulite korjamine, nagu Eestiski. Aga oh ei! Minu rõõm oli ääretu, kui selgus, et me peame hoopis masinale ronima ja kartulid justkui konveieril meie ees jooksma hakkasid. Meie ülesandeks oli halvad kartulid välja nokkida, kõik mädanenud kartulid ja kõikvõimalikus suuruses põllukivid. Kartuleid tuli nagu konveieril! Väga palju ja väga kiiresti! Kristjan oli eespool, tema käed käisid ikka väga kiiresti, tema tegi põhitöö ära, mina pidin ainult korrektuure tegema ja kõik mis Kristjanist maha jäid, ära noppima. Edasi liikusid kartulid suurde kasti ja oligi asi vask. Tubli kartulikorjamine eksole. Kõige lihtsam töö mida me seni teinud oleme. Meil on ikka ääretult vedanud. Teised, need kes seal farmis juba kauakaua on töötanud peavad ikka veel päevläbi põllul lillkapsaid korjama. Õudne. Kuidas nad jaksavad? Jah, brokkoleid on natuke lihtsam korjata, aga ikkagi. Igatahes minu käelihased olid valusad, ja kael ja jalad ja selg ja kõik kõik lihased. Aga õnneks nüüd terve nädala tegime ikka vaheldumisi kartuleid ja lillkapsaid ja brokkoleid. Ei old hullu midagi. Homme on täitsa viimane päev seal farmis. Boss on jällegi väga tore. Tal oli väga kahju, et me ära läheme. Ta ilmselt arvab et me oleme tublid töötajad. Ja eks me olime ka. Andsime endast ju täitsa 100%. ja ma ise tundsin küll, et iga päev ma ületasin ennast igati. Iga ülesande puhul. Kõike tahtsin ikka maksimum hästi teha, mingit viletsat tööd ei ole ju mõtet teha. Niisiis said enamus kartulid sinna kasti ka ikka ainult puhtad ja korralikud :) ilma kivideta.
Nii. Mul on teile teinegi suuuuur jutt rääkida: MA SAIN AUTOGA SÕITA! Esimest korda siin hosteli bossi autoga, pidin ise oma õunafarmi sõitma, et paberid korda ajada. See oli umbes 40 km ots siis. Ja täna küsis boss kas ma oskan sõita. Muidugi oskan, ütlesin. Ja paningi põllupeal autoga ringi, 2 korda. Ah et mis sellest siis nii väga on, et sain autoga sõita? Aga tuletan teile meelde, et siin on ju vasakpoolne liiklus ja käigukast on vasakul pool, rool on teiselpool ja kõik on teisiti. Ja sain sõita ka automaat käigukastiga! Milline luksus! Nii muretu! Väga mõnus! Oi mulle väga meeldis! Muidugi on alati oht, et üle tee lippab mõni känguru,1,5 meetrine madu või meetrine sisalik, aga ma olin ettevaatlik ja sõitsin mõistliku tempoga. Mis veel? Pühapäeval siis lähme Perthi tagasi. Seni tuleb aga üle elada nädalavahetus. Väga tore, pidune nädalavahetus. Täitsa kurb on kõikide siinsete sõpradega hüvasti jätta. Mitu korda olen mõelnud, et jääks veel siia. Aga ei...Tahaks ju ikkagi Austraaliat ka näha! :) ja me oleme siin juba poolteist kuud elanud ja tööd teinud. Muide. Eile sai meil täis 2 kuud Austraalias! Aeg lendab linnutiivul!

Kristjan 15.jaanauril: ja täna on Pässa Tomi sünnipäev, nii et palju õnne talle! Vaevalt, et ta ise seda siin loeb, aga äkki keegi ütleb talle edasi? Üks austraallane, töökaaslane, kutsus meid homme enda juurde väiksele koosviibimisele, nii et homme siis pisikesed õlled ja asjad :).. sau.

Kadi: täna on siis juba laupäev. Kõige viimane päev, homme hommikul lähmegi minema. Ja ilmselt, kui kõik nüüd hästi läheb, siis lähme jälle Belinda juurde, tema ilusasse helesinisesse laguuni. Aga ainult mõneks ajaks. Sest peamine on ikkagi leida inimesed, kes liiguvad Adelaide'i poole.
Eile oli meil tore õhtu. See töökoht kus me viimati töötasime, selle töökoha üks austraallasest töötaja kutsus meid enda juurde väiksele õllele ja piljardile.läksimegi. Väga tore õhtu oli, meie, tüdrukud, jõime ainult õlut ja siidrit, aga kutid jõid tekiilat ja viskit. Oh seda rõõmu. Igatahes oli tore õhtu. Meie kaine autojuht ei leidnud õhtul enam teed hostelisse tagasi. Hehee. Ja meie muidugi naersime terve tee tagaistmel. Korea ja Taiwani inimesed ei kannata ikka üldse alkoholi, aga seda rohkem oli meil nalja. Hehee. Ja nüüd siis ongi täiesti viimane õhtu siin Normalee hostelis. Kahju.. aga hea uudis on see, et me ilmselt lähme uue nädala alguses jälle tagasi oma helesinisesse laguuni, Belinda juurde :) uuest nädalast uued uudised. Tervitan kõiki oma perekonda ja sõpru, vanaisat ja vanaemat.
Ps! Maria, ma mõtlen su peale IGA PÄEV ja ootan koguaeg uusi uudiseid :) küll see pisike poja ka tuleb. Siis kui on õige päev ;)