aasta viimane päev

Aasta viimane päev, Kristjan:

Tervitused siis kõigile Manjimupist :) Uue aasta võtame vastu Margaret Riveris, ookeani ääres. Homme sõidame sinna uue eestlase Tõnise ja tema jaapanlasest pruudiga, kelle nimi mul praegu meelde ei tulegi. Marite, Rein ja veel kaks eestlast tulevad hiljem järele. Ega siin vahepeal miskit erilist toimunud polegi. Ma sain lõpuks oma pangakaardi kätte täna, aga Kadi ei ole siiamaani saanud. Panka ka minna ei saa, sest see on lahti ainult kella 16-ni, aga meie oleme siis tööl alati. Päris hea süsteem, eksole. Siin, Austraalias, on kõik asjaajamine üldse kuidagi aeglasevõitu võrreldes Eestiga. Veider igatahes. Vahepeal töötasime ühe päeva teises kohas. Hommikul pakkisime brokkoleid ja peale lõunat korjasime põllult lillkapsaid. Päris tore vaheldus oli see. Hästi lahedad inimesed olid seal. Boss oli Makedoonia juurtega ja tema kaks venna(või õe) poega olid ka meiega koos tööl. Hommikune paus oli pool tundi (tavaliselt 10 min), istusime koos perega nende majas söögilauas, bossi naine tegi teed ja pakkus küpsiseid. Lõunapaus oli tund aega (muidu 30 min), lisaks meie oma söögile pakuti veel liha ka juurde. Peale lõunapausi otsiti siis välja golfikepid ja mingi 10 minutit tagusime palle mingi buldooseri suunas. Igatahes see tööpäev läks kõige kiiremini. Ma lõikasin muidugi endale jõhkralt terava noaga sõrme ka, aga see selleks. Jalaga on ka mingi jama, paistes veidi ja valus, aga hakkab juba paremaks minema. Äkki keegi hammustas või siis astusin mingi jura peale, ei tea isegi. Ja kui see Kadi eelmine maojutt kedagi ära hirmutas, siis ärge muretsega, siin enamus eluaeg Austraalias elanud inimesi pole ühtegi madu kunagi näinudki, rääkimata siis hammustada saamisest. Kuna meil veel piisavalt raha pole, siis otsustasime, et töötame veel siin mõned nädalad, enne kui kuskile liikuma hakkame. Oleme selle kohaga ära harjunud juba. 2 brasiillast, kes alles tulid, lähevad juba pühapäeval minema, kuna töö on liiga raske nende jaoks. Kusjuures nad korjavad kirsse, mis on üks lihtsamaid töid. Aga see poiss on suht gei ka, nii et arusaadav. Ja tüdruk on selline tibi moodi, kõikidele kuttidele siin meeldib hirmsasti, minu meelest suurem asi pole. Kadi on ikka kõvasti ilusam. Aa, telefoniga mul jah nüüd niimoodi, et mul teda ei olegi. Austraalia numbrit enam siis pole alles, kunagi kui vajadust on, siis ostan uue kaardi endale. Telefon läks kõigepealt lolliks ja siis kadus ära ka. Töö juures. Mina ei tea kuhu, muidu ta ju ei oleks kadunud, kui ma teaksin, kuhu. Aga Kadi numbritele saab smse ikka saata. Ta siis kirjutab siia oma numbrid ka, kes ei tea. Viimased tööpäevad on möödunud 30-kraadises kuumuses ja päike paistab otse lagipähe. Aga nüüd tuli uni peale, hommikul sõidame ookeani äärde ja siis kunagi hiljem võtame jälle ühendust. Head vana aasta kõikidele, mu kallid sugulased, sõbrad, Kadi sõbrad ja sugulased ja kontvõõrad kah!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Kadi: Hommik. Aasta viimane päev. Sõin oma krõbinad piimaga ära, nüüd istun võrkkiiges ja kirjutan siia. Eile oli Heidi sünnipäev, ma nii tahtsin talle midagi ilusat soovida, aga avastasin siis, et mul ei olegi ju Heidi numbrit oma uues, garantiist tulnud telefonis. Igatahes Heidi kui sa seda loed, siis tea, et keegi kaugel maailma teises otsas mõtles su peale sinu sünnipäeval :) Palju õnne tagantjärgi!
Aga täna siis on aasta kõige viimasem päev, me hakkame umbes 45 minuti pärast liikuma Margaret Riveri poole. See pidi olema kõige parem koht uue aasta vastu võtmiseks. Eks näis eksole. Asukoht on tal igatahes hea- täiesti ookeani ääres. Ja seal pidid olema suuuuuuuured lained, seal korraldatakse suuri surfivõistlusi nii et see ei saa teps mitte vilets koht olla. Näed siis, eesti keelsed väljendid tulevad nagu muiste. Ei tegelt on ikkagi natuke imelik eesti keeles kirjutada. Jah, ma räägin siin Kristjaniga koguaeg eesti keeles,aga ikkagi, see kultuur ja õhkkond on siin ümber kõik inglise keelne, seega sorry, kui meie eesti kirjakeel kuidagi imelikuks läheb. Ärge muretsege, see on kindlasti ajutine. Täna on tuuline ilm. Aga nagu ka eelmistel päevadel, ei ole ka täna mite ühtegi pilve taevas, näha on ainult sinist taevast. Ja nagu Krissu juba mainis, siis lähme aastavahetust vastu võtma eestlastega! Jehuu! Eks siis pärast muljetame. Me võtsime endale tööjuurest kohe heaga 2 päeva vabaks, et oleks kergem reedel jälle tööle minna. Aga mis siin ikka. Iseenesest on kõik OK, töörutiin on mõnusalt sees juba, ei oskagi nagu enam mõelda, et peaks puhkama ka vahel. Tavaliselt lõppevad kõik minu tööpäevad niimoodi, et jõuame koju, puhkan natuke rõdul, siis kui löögile saan, lippan dušši alla (seal on pikad järjekorrad), siis sööme midagi, siis istun teleka ruumi (hästi pehmete diivanitega) ja siis tuleb uni, siis ma transpordin ennast magamistuppa, panen magamiskoti ette, et keegi mind ei näeks ja vajungi unne. Mingi kell tuleb Kristjan (ilmselt 12 ajal) ja jääb ka magama. Aga ei, täna nii ei olnud. Täna sai mõnusalt kaua magada- ärkasime alles kell 8! see on hilja! :) ja siis sai veel mõnusalt tukkuda ja pikutada, alles kell 9 saime voodist välja. Ja nüüd siis varsti hakkamegi liikuma. Oi see tuleb põnev. Kujutad sa ette- aastavahetus sooja päikese all, ookeani ääres, suurte lainete keskel!!!!!! head vana aasta lõppu ka minu poolt kõigile! Uued uudised juba järgmisel aastal !!!!!

minu telefoni numbrid:
Eesti oma: +372 56 654 708
Austraalia: 0449196471

telefon

Tere!

Mul pole enam telefoni ja ühtegi telefoninumbrit, nii et mulle helistada ja smse saata ei saa :)

Kristjan

Kadil on mõlemad numbrid alles, võite mulle ka tema nrile saata.

jõulud!

Kolmapäev, 24 detsember

Kristjan: Täna oli siis kerge jõuluõhtusöök, Rein ja Marite tegid hapukapsaid, liha ja ahjukartuleid, väga maitsev oli. Pärast kutsusime teisi ka oma laua juurde ja väga lahe oli. Pisike korealane Rocky tõi kitarri ja laulsime igasuguseid lugusid. Kadi mängis vahepeal ja laulis, kõigile meeldis väga. Malcolm ja Rocky mängisid ka. Rocky laulis üht korea keelset lugu ja refrääni laulsime kaasa, kuigi keegi sõnu ei teadnud. Laua ümber olid veel rootslane, jaapanlane, uus-meremaalane, iirlane, taiwanlane jne. Vahepeal pole siin midagi erilist toimunud, arbeitslager ikka täies hoos. Nädal aega töötasin ühe afganistaanlase Abduli juures, palgapäeval selgus, et ta ei maksnud kõike raha ära, rääkisin temaga, ajas mingit soga suust välja. Pärast seda olen koos Kadiga õunafarmis olnud. Loodan, et saan selle raha ikka kätte. Eelmisel laupäeval oli siin kerge torm. Olime tööl., hommikul sadas vihma veidi, aga midagi hullu polnud. Peale enne lõunat aga tõusis suur tuuli ja ma ei näinud enam Squirreli otsas õunugi. Siis Gordon ütles, et aitab küll selleks korraks. Rääkis, et sellist tormi pole kunagi suvel siin olnud. Siis ta viis ise meid autoga hostelise ära, aga see oli ka päris vinge sõit. Me istusine Reinu ja prantslase Williga taga kastis, ma olin lühikeste pükste ja särgiga, päris külm oli. Teed olid oksi ja puid täis ja kui hakkasime hosteli lähedale jõudma, selgus, et suur puu oli tee peale kukkunud ja me ei saanudki edasi. Sõitsime siis teist teed mööda, vahepeal 100 km/h, päris ohtlik madalas kastis istuda sellise ilmaga, aga polnud hullu midagi. Nüüd on kurk haige lihtsalt. Ja teise tee peale oli ka puu kukkunud. Nii et oli jäänud veel üks variant, õnneks viimane tee oli lahti ja jõudsime õnnelikult kohale. Seejärel hakkasime veini jooma ja ma jäin purju jne jne. Peale seda tulid soojad ilmad jälle, üle 25 kraadi päeval.

Täna, jõululaupäeval, käisin peale tööd ujumas, esmakordne kogemus siis minu jaoks, naljakas oli. Homme on mingi lebo päev, aga reedel on siin suur jõulupidu. Uueks aastaks on mingi plaan ookeani äärde minna, aga see võibki plaaniks jääda, eks paistab. Igatahes, ma soovin kõigile ilusaid valgeid jõulupühi ja kõike muud ka, millest siin puudus on! Jõulupuu on meil muuseas olemas, aga lumest on küll asi kaugel. Aga ma kaon nüüd magama, kell on päris palju. Homme paneme blogi üles, Kadi kirjutab ka ühtteist juurde. Tsau.

Kadi: Kõigepealt tänud kõigile, kes mulle kirjutasid. Nii hea oli teie eludest lugeda. Saab jälle midagi Eestist kuulda. Aitäh teile, sõbrad :)
jep, meie jõulupidu oli väga vinge, kogunesime kõik ühe katuse alla ja sõime oma ahjukartuleid, hapukapsast ja liha. Nii et saime ikkagi oma jõuluprae :) ja täitsa üllatus oli, et siin üldse müüdi hapukapsast (sauerkraut). Aga igatahes siis jah, nagu Kristjan kirjutas läks pärast lauluks ja pillimänguks lahti, tegime pilte ka. Laulsime kõik kooris, õppisime erinevaid keeli, et kuidas öelda terviseks! Ja kuidas öelda häid jõule erinevates keeltes! Jeee! Ja ma olin ise ka suur laulustaar, mängisin ise kitarri ja laulsin. Nii äge! Kohe mitu korda! Tundus et neile meeldis. Kummaline, isegi Eesti sõpradele ma ei ole midagi laulnud, aga siin hostelis kõik juba teavad, et see on see laulutüdruk (mina siis :)) ei väga tore oli. Panime Eesti muusika mängima. Kasutasime minu muusikat ja siis mängiski muusikakeskusest mis on kodu kus on kodu kus on kodukoht ja paljud teised eesti laulud. Eks muidugi teised rahvused sellest midagi aru ei saanud, aga meid, eestlaseid, on siin 5 ja meile meeldis. Ja siis muidugi jõime veini. Kes rohkem, kes vähem muidugi. Igatahes saime päris hilja magama, ma arvan, et 2 ajal vist öösel. Meie aja järgi. Teil oli siis kell 7 õhtul. Saatsin mõned sõnumid, kuna rohkem lihtsalt ei jõudnud, ja mul ei ole hetkel austraalia numbril krediiti. Aga ma soovin teile siis kõigile siin, internetis, palju lund jõuludeks! Et kõigil oleksid ikka ilusad ja mõnusad jõulud!
aa—mainin igaks juhuks ära, et nägime ka tiger snake'i (madu). Aga nagu siin öeldakse, siis kõige parem madu on surnud madu. Ja nii ka seekord. Meie väike, pisike, umbes 1,5 meetrine uss sai löögi meie bossi autolt ja seal ta siis lebas surnult, autoteel. Olgu veel öeldud, et tiger snake on Austraalias üks kõige mürgisematest madudest!!! ja ta hiilis täitsa meie õunafarmi kõrval ringi. Ausaltöeldes tõi natuke külmavärinad ihule küll! Muidu mõtled küll, et ah, ei meie neid ei näe, et nad on kusagil mujal, aga eile siis nägime ära milline on üks õige austraalia mürgine madu. Hea oli, et ta ei liigutanud enam ennast. Ja kui ma nüüd ei eksi, siis maailmas on 23 kõige mürgisemat, ohtlikumat madu ja 22 neist elab Austraalias. Ahoi! Ämblikuid on siin ka. Kuigi mul on selles suhtes vedanud, minu õunafarmis ei ole neid eriti palju. Olen juba harjunud nende võrkude seas opereerima ja omad õunad olen ilusasti kätte saanud. Jah, ämblikke siin suurt ei ole, ainult maod hiilivad ringi :) eks me katsume ettevaatlikud olla. Kauneid jõule kõigile! :) meil on 25s detsember, kell on pool 12 päeval, päike läheb aina kuumemaks.

pealkirjatu

16 detsember

Kadi: Hello! Tervitused jällegi maakera kuklapoolelt! Ei ole me siin nii närvilised midagi. Mina ei ole, sest minul on oma töökohaga küll väga vedanud- mul on väga head tingimused ja hästi sõbralik boss. Muidugi, mis siin salata, ma olen terve selle aja ainult ühte tööd teinud- õunte harvendamist, aga nagu ma vist juba olen maininud, siis inimene harjub kõigega. Nii ka mina. Nüüd tundub töö õuntega juba üsna käepärane ja tuttav. Nagu olekski koguaeg seda tööd teinud. Kiirust tuleb ikka natuke juurde ja eks kogemust ka. Olen juba valmis õunaspetsialist. Minu käe all harvenevad fugi ja sundana õunasortide read. Aga seal on veel sellised sordid nagu granny smith ja pink lady. Aga neid kahte viimast pole vaja harvendada. Ja kusjuures ma teen neil kõikidel sortidel vahet! Tean juba täpselt milline üks või teine sort välja näeb. Kahjuks see farm kus ma töötan oma toodangut ei ekspordi, nii et te ei saa minu harvendatud õunu kunagi maitsta. :) aga mina saan. Nad on küll üsna toored veel, aga ma valisin ühe kõige suurema ja küpsema õuna välja ja maitsesin- natuke ikka toores veel, aga päris hea. Kui me siin Austraalias edasi reisime, siis ma otsin kindlasti poest need sordid üles ja proovin ikka valmis vilju ka :)
aga kuidas meil siis läheb? Ärkame 6.45 üles (mõnikord natuke hiljem, mõnikord varem) ja lähme ruttu ruttu kööki, et midagi süüa. Kui me oleme eelmisel õhtul laisad olnud, siis peame ka lõunaks võisaiu tegema, mis on hommikuti eriti tüütu, aga jaa.. hommikud lähevad sigakiiresti (nagu Rein ütleb). Kell 7.15 läheb buss ja umbes 10 minutilise sõidu kaugusel ongi meie farm- Maslins! Hea, et ma nüüd Krissuga koos töötan, palju kergem on hommikuti koos ärgata ja kõik toimetused koos teha. Muidugi tööjuures on meil mõnikord erinevad ülesanded, aga eks Kristjan räägib neist ise mida ta seal täpselt teeb. Aga mina lähen panen tavaliselt kummikud jalga ja vihmajope selga. Isegi siis, kui vihma ei saja, sest hommikuti onõunapuud ja maa märg, õiges riietuses ei ole aga hullu midagi. Esimene paus on meil kell 9.30. see kestab TÄPSELT 10 minutit. Siis jälle õunapuude vahele. Järgmine on lõunapaus, kell 12-12.30 ja siis läheb töö kella 4ni välja. Kui nüüd keegi kaasa mõtles, siis see teeb täpselt 8-tunnise tööpäeva. Nii et jah, päris korralik tööpäev. Ja niimoodi 6 päeva nädalas- esmaspäevast laupäevani. Eks seal õunapuude vahel jõuab igasuguseid mõtteid mõelda. Täna ma näiteks mõtlesin Mariast ja tema pisikesest. Ja ma nii hirmsasti tahaksin Mariat juba näha ja temaga jutustada. Ja siis tuli mulle meelde Taimi ja siis juba Hanna ja siis juba Janks ja siis Piibe ja Kirke ja Tiina ja Kixu ja Kaisa ja emps :) tahaks teid juba näha küll. Nii vahva kui te saaksite ka siia sõita, tulge meile külla! Sest ilmselt me jääme siia nüüd nii mõnekski nädalaks. Aga eks näis eksole. Nii. Tulen tagasi tööpäeva jutu juurde. Siis kui tagasi sõidame (meile tullakse bussiga vastu), siis on võimatu minna kohe dušši alla. Sest see on hõivatud kõikvõimalike asiaatide poolt. Neid on siin päris palju ja nad tormavad kohe pessu. Niisiis peab natuke niisama olesklema. Siis me mängime tavaliselt piljardit või vaatame telekat. Mõnus on puhata. Ahjaa nüüd me saime Kristjaniga endale uue toa ka. Elame eestlastega samas toas, ainult üks pisike sein on vahel, poolik sein. Ja meie voodi kohal magab üks rootslane Philip. Ta on väga tore ja sõbralik. Ei aga tegelikult on meil siin veel sõpru. Ma teen teile lühiülevaate oma sõpradest. Jah. Peale eestlaste Marite ja Reinu on meil siin veel teisigi sõpru:

Yu- minu ilmselt kõige parem sõber siin. korea kutt, on siin hostelis olnud juba 11 kuud, teenib raha, et Perthi ülikooli kusagile minna. Alati tervitab, naeratab, teeb nalja. Temaga on väga tore rääkida kõikidest asjadest.
Kuang- taiwanist, alati naerab, kui me Kristjaniga jälle kiirnuudleid sööme. Talle pakub see palju nalja., sest kõik taiwani inimesed siin on väga head kokad ja nad mässavad õhtuti köögis tundide viisi, et midagi eriti hõrku valmistada. Ja nad teevad seda iga õhtu! Ja siis Kuang alati küsib et mida meie õhtuks teeme. Nii mõnedki korrad tuleb talle vastata, et kiirnuudleid. Ta on tore kutt, muretseb mu kehakaalu pärast ja oli ükskord nõus mulle mune praadima.
Brak- tal on tegelikult veel pikem nimi, aga ta lubas et me võime teda Brakiks kutsuda. Tema on ka taiwanist, hästi sõbralik (nagu nad kõik vist siin), alati abivalmis. Ta on natuke kuidagi selline kurvavõitu, aga võibolla ta igatseb koju. Ta läheb 21sel detsembril koju, ei, mitte jõule tähistama! Ta ütles, et see on liiga läänelik püha, inimesed Taiwanis ei tähista jõule.
Ken- iirlane. Üsna tihti purjus, aga väga sõbralik. Temaga saab alati nalja. Ta norskab! Ja maailma kõige kõvemini! Ma ei ole mitte kunagi kedagi niimoodi norskamas kuulnud!
Kiki- taiwanist jällegi. Hästi tore tüdruk, väga kõva häälega, alati on tema häält kuulda! On superkokk!
Jenna- punkar iirimaalt. Roosade juustega. Üldiselt on tal nokamüts peas, ja nägu naerul. Igalpool kus ma teda näen, siis on tal tõesti alati nägu naerul!
Rick- kiusaja. Ilmselt 30ndates inglise poissmees, väga vahva huumoriga, oskab superhästi piljardit, ilmselt Kristjanile kõva vastane :) tal on mingi oma mäng siin, mida kõigile õpetab.

Oi aga meil on ju tegelt veel siin palju ühiseid sõpru Kristjaniga! Näiteks tema siinne parim sõber Ruben! 19 aastane prantsuse kutt, kellel on VÄGA tugev prantsuse aktsent, nii et temast on raske aru saada mõnikord, aga ta on tore. Konni ta ei söö ja meie pidevalt naljatleme temaga. Malcom on uus-meremaalane, kes ütleb sõna ten asemel tiin. Ja siis me ka muidugi lõõbime tema inglise keele üle. Hästi tagasihoidlik kutt, üldiselt vaikne, aga mängib nats kitarri ja laulab väga hästi.Jeremy on siin veel üks muhe prantslane ja Aurien, prantslane, kes sööb konni. Õige prantslane ikka! :)

Oh tegelt siin on meil palju toredaid inimesi. Neid ei jõuagi kõiki kirjeldada. Peaks ehk pildi nendega kunagi tegema. Mis veel. Eile laenasin ühe sakslase, Heiko, käest kitarri, ja istusime oma ilusal verandal, jõime veini ja laulsime. Mina laulsin peamiselt :) täitsa uhke tunne oli :) pealtkuulajaid oli nii mõnigi. Hehee. Mõni ikka oli jah. :) ei tegelikult on siin õhtud ilusad. Mõnikord sajab, aga üldiselt on õhk ikkagi soe. Ja eks läheb aina soojemaks. Jõulutunne? Ei, esialgu ei midagi. Siin on ikkagi suvi! Kuidas saavad suvel jõulud olla? Aga näe saavad. Siin ju on. Juba varsti. Ma loodan et teil tuleb lumi maha jõuludeks, see oleks ju väga ilus. Isver ja ongi juba jõulud ju varsti. Huvitav kuidas Kadril seal Itaalias läheb? Kadri mul tuli ükspäev sinu igatsus peale. Tahaks hirmsasti sind jälle näha. Tulla sinu Kose kodusse külla, teha teed ja minna välja rõdule. Nii mõnus! Ma väga igatsen neid hetki ja nii tore on õunapuude vahel meenutada kõikvõimalikke sündmusi kus me olnud oleme ja inimesi keda me kohanud oleme. Neid on nii palju! Ma loodan et sul läheb seal kõik hästi!
Nii. Ma nüüd lõpetan. Ostsin uue 10 dollarilise interneti-kaardi, selle eest saab umbes 1,5 tundi internetis olla.

17. detsember

Kristjan: No algatuseks tuleb kohe ära mainida, et Ruben on juba 20-aastane, mitte 19. Mu sõpradeks on siin veel prantslane Aurien, rootslane Philip, Uus-Meremaalane Malcolm ja kindlasti veel mõned, kelle nimesid ma ei tea. Eile rääkisin ühe Jaapani kutiga, kes sel nädalal tuli ja kolis mu vanasse voodisse. Küsisin, kas ta Barutot teab, tuli välja, et teab küll, et väga tugev mees pidavat olema. Aga ta ise ei olnud eriline sumo fänn ja inglise keelt ka eriti ei osanud. Siis on siin üks inglane Thomas, kellega piljardit mängin mõnikord, ta on ikka parem mängija kui mina, õnneks ta turnal ei osalenud. Alguses mõtlesime, et ta on ka prantslane, kuna ta oli koguaeg prantslastega koos. Tahtsin ükskord küsida, et kas ta konni sööb, siis tuli välja, et ta on inglane hoopis. Ruben konni ei söö, aga Aurien sööb, pidavat kana maitsega olema. Ma ei saagi aru, me Kadiga koguaeg narrime siin teisi, kõik on nii naljakad ja erinevad, aga nalja peab ju saama, eksole. Prantslased räägivad nii naljakat inglise keelt, alguses ma ei saanud midagi aru sellest, aga nüüd olen harjunud juba. Aurieniga mängin pingpongi ja ta võitis mind eile, täna on revanšivõimalus. Kahjuks prantsuse kutid lahkuvad sel nädalal siit.
Sellest nädalast olen tööl koos Kadiga õunafarmis. Teeme õunaharvendamise tööd, mis on suht üksluine ja igav, aga mitte midagi rasket selles pole. Ma harvendan puude ülemist osa. Kuna puud on suured, siis kasutan selleks üht masinat, mille nimi on Squirrel (maakeeli Orav). See on selline tõstukilaadne aparaat, kus seisan püsti ning jalgadega opereerin seal. Parema pedaaliga saan edasi-tagasi ja vasakule-paremale, vasaku pedaaliga üles-alla. Lihtne süsteem, äkki saame homme pilte ka teha. Peremees Gordon töötab teise Squirreliga ja ta teeb poole kiiremini kui mina. Aga sellest pole hullu midagi, ma küsisin järgi. Ta on eluaeg seda teinud ja ütles, et 3-4 nädalaga saaks palju kiiremini käed tööle, aga tavaliselt on selleks ajaks töö tehtud. Rääkis, et talle asiaadid eriti ei meeldi, pidavat aeglased töötajad olema. Paar aastat tagasi oli üks tüüp tal ühe Squirreli õhku lasknud. Oli bensiini sisse valanud ja siis suitsuga pani kogemata põlema. Kahju kokku üle 5000 dollari, Gordon ütles, et oleks tahtnud selle kuti maha lasta. Seda ma täheldasin ise ka viinamarja põllul. Aasia tibid olid mingi 3 korda aeglasemad kui mina. Jõulude ajal on siin 25 ja 26 detsember vabad päevad. Aga olgu, ma ei viitsi praegu rohkem kirjutada, olge kõik tublid ja korralikud, magage ikka käed teki peal.

Kadi: täna siis käisime autoga linnas (mina, krissu, rein ja marite). Tahtsime vasakpoolset liiklust proovida ja poes käia. Samas oli vaja ka 40 dollariline kõnekaart ära rääkida. Helistasin emale. Nii tore on alati telefonis rääkida! Ikka hoopis teine asi kui meilitsi. Mis veel. Batuut on meil siin. Või õigemini see suur trampliin või kuidas iganes seda ka ei nimetata. Sellega me siin aegajalt ikka hüppame. päris osavad oleme juba selle peal. Mu käed on nii koledaks läinud sellest õunatööst ja väga valusad! Nahk narmendabja käed veritevad kergelt. Ei ole lihtne töö :) ma täna itsitades mõtlesin, et isver mis kõik kunstküünte fännid siin teeksid- mitte midagi! Nad peaks mu käsi nägema ja mõtlema kas nad ikka kindlasti tahaksid seda tööd teha. Hehee.
Iga päev on selline suur väsimus peal peale tööd. Ei viitsi suurt midagi teha, tahaks ainult puhata. Nii ma siis tavaliselt puhkangi- pikutan ja loen raamatut (inglise keelset).
Piltidel siis näete seda suurt sisalikku, kes ükskord üle tee läks. Siis on üks pilt veel minu tööjuures tehtud (vaadake riietust!). Ja siis muidugi pildid põllupeal, seal näete meie armsaid FUGI'sid (õunasort). Ja ühel pildil on Krissu sünnipäev, käisime õues jalutamas Reinu ja Maritega.

kuu aega AUS-s

Teisipäev, 9 detsember, kuu aega Austraalias.

Kadi: Nonii.. nüüd on lood nii, et läksin mina siis ühel päeval tööle ja ilm oli halb- vihma sadas umbes pool päeva. Et kõik ilusasti kirja saada, tuleb alustada alguest: Mul ei ole õigeid jalanõusid, ainult oma heledad uhked nahast jalatsid (mis enam ei ole nii uhked). Ja mul ei ole ka pikkade varukatega asju siin kaasas, ainult minu helekollane hilfigeri dressikas. Ja samas kui nüüd järele mõelda, siis mul ei ole ka teisi pikki pükse, peale teksade. Ja nii ma siis olengi tööl käinud, oma heledate jalanõude, kollase dressika ja teksapükstega. Väga halb riietus vihmakäes töötamiseks. Ja nii siis juhtuski, et jalanõud said märjaks ja ma jäin haigeks. Ei olnud just tore olla pool päeva õunapuude vahel, jalad märjad, dressipluus läbimärg ja tuule käes õunu harvendada. Ja õhtuks, kui ma peale 8 tunnist tööpäeva koju jõudsin, oli mul pea tulikuum ja läks aina kuumemaks. Silme ees virvendas (seda pole enam ammu juhtunud) ja pea käis ringi. Oligi palavik! Võtsin 2 tabletti sisse, et saaks öösel magada. Niisiis ei olnud minust täna töötajat. Olen täna päevläbi vaikselt ja rahulikult siin kodus olnud, maganud, raamatut lugenud. Hommikul võtsin veel ühe tableti sisse, aga nüüd on jälle õhtu ja tundub, et ikka veel ei ole päris terve. Eks näis. Tuleb veel vist tabletti võtta, sest mul on homme kindel plaan ikka tööle minna. Täna peaks uurima, kas saab ehk kummikuid rentida, siis on homme kuivem olemine. Kristjan läks poodi shoppama. Meil on iga teisipäev, neljapäev ja laupäev shoppingu päevad. Siis viiakse meid poodi, et saaksime süüa osta.

Kristjan: Käisin siis šoppamas ära Manjimupis, Woolworthis. Arve oli 102 dollarit. 3 kotitäit kraami ostsin, peaks idee järgi siis nädalaks jätkuma, aga mine tea, ostsin makarone mõned pakid, kiirnuudleid, mune, 3 liitrise piima, hommikusöögihelbeid, suhkrut, kalapulki, kotlet(t)e, šokolaadi ja komme Kadile, teed, külmetusrohtu (mingi Coldrexi sarnane), 3 suurt saia, juustu (see on odavam kui Eestis minu meelest, kilone juust maksab umbes 8,5 dollarit), šampooni ja dušigeeli. Vot nii, eksole. Siin köögis on muidu suhteliselt raske löögile saada, see on asiaate pungil täis, täielik hiina köök n-ö. Peakski varsti endale homseks söögi kaasa tegema.
2 päeva korjasin nüüd avokaadosid, täitsa tore töö oli, madalamatelt puudelt sai niisama korjata, aga kõrgematel kasutasime redeleid ja ronisime ka niisama puu otsa. Esimesel päeval oli boss ise ka tööl, 46(vist oli)- aastane makedoonlane, turnis ka puu otsas ja kukkus korra alla ka, ise ütles, et parem las kukub boss alla, kui töölised. Väga asjalik boss oli. Homme vist jälle viinamarjaistandusse tööle, kell 6 läheb buss, seega 5.30 äratus. Asiaatide nimed mulle küll meelde ei jää kuidagi, kuigi nad on kõik endale mingid ameerikalaadsed nimed võtnud, arvatavasti reisimise ajaks. Ühe väga pisikese kuti nimi on Rocky näiteks. Mingite hiinakatega mängisin ükspäev pinksi ka, mõlemad said lüpsi, hahaa. Ma olen juba 2 inglise keelset raamatut siin reisi jooksul läbi lugenud, praegu on kolmas käsil. Tänan kõiki, kes mind sünnipäeva puhul õnnitlesid ja meeles pidasid! Miks keegi siis kohale ei ilmunud? Kas ei saanud kutset kätte? Olgu, ärge pikka viha siis pidage, ilusat õhtu jätku! K.

Pühapäev, 14.detsember

Kadi: ja kusjuures ma tean kõigu meie toas olevate noormeeste nimesid, peale ühe. Aga jah, alguses oli ikka suht raske aru saada kes on kes, sest nad tundusid kõik nii ühtemoodi! (kõik on aasiast).Nüüd tunduvad kõik juba natukene erinevad, isiksused :) Et teaksite, olen nüüd ilusasti terve jälle, täna on pühapäev, meie ainuke vaba päev nädalas. 6 päeva nädalas oleme töömesilased. Muide, eile, kui töölt tulime, siis meie boss pidurdas järsult, ja ütles, et vaadake ruttu välja. Vaatasime, seal oli üks suuuuuuur lizzard (iguana) ehk siis üks väga suur sisalik. Ta liikus kiiresti ja no tõesti, ta oli nagu väike dinosaurus, umbes 1 meetri pikkune. Ei olnud just eriti väike elukas. Ei mõnus on meil siin.. elu nagu Austraalias! Loomad on siin kindlasti teistsugused. Marite tegi pilti ka ruttu ruttu sellest loomast, eks paneme selle pildi ka siia millagi. Tahtsin veel teatada, et täna hommikul ma kuulasin eestimaiseid lugusid ja pisar voolas mööda põske. Rumal mina. Tegelikult tuli lihtsalt mingi salapärane Eestimaa vaimustus peale. Eesti on ikka väga armas ju :) ja siis ma veel mõtlesin, et hei teie seal, kes te kõik seda loete, kirjutage mulle! Ma nii tahaksin teist ju kuulda. Seega, kes vähegi mõtleb minu peale, andke endast märku. Ootan teie kirju aadressile kats_jotist@hotmail.com ja samas saab mulle endiselt smsida. Ka eesti numbrile :)


Kristjan: Tere hommikust! Nüüd on siis 12 tundi jutti magatud, raske töönädal seljataga. Täna on muuseas Rubeni sünnipäev, et te teaksite. Sel nädalal tegin põhiliselt viinamarjaistanduses tööd, rebisin neid võrseid küljest ära taimedelt jne. Reedel olid mingid noored taimed, seega pidin päev otsa kükitama ja tõusma, kükitama ja tõusma, lõpuks istusin lihtsalt maha ja rebisin neid võrseid. Tagumikulihased olid suht väsinud. Muuseas, samal õhtul toimus siin rahvusvaheline piljarditurniir, Kadi pani minu ka kirja. Osavõtutasu oli 2 dollarit. Osalejad olid Hiinast, Taiwanist, Iirimaalt, Inglismaalt, Eestist, Koreast, Rootsist, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja võib-olla kusagilt veel. Kokku 18 võistlejat. Esimeses ringis loositi mind paari sõber Rubeniga. Võitsin. Turniir oli tõsine, me Rubeniga olime vist ainsad, kes nalja tegid. Publik oli sillas, hiinlaste kaamerate välklambid välkusid. Turniiri edenedes pinged tõusid, kaotajatel tekkis frustratsioon, kiid hakkasid lendama ja publik ahhetas. Märkamatult olin jõudnud juba finaalturniirile, kus peale minu olid veel prantslane Jeremy ja asiaat Kam. Poolfinaalis kohtusin Kamiga, aga temast polnud vastast. Kam mängis siis Jeremyga, võitis ja jõudis ka finaali. Uus mäng Kamiga, kutil oli lõpus võiduvõimalus, aga pinged olid haripunktis ja mees eksis. Must pall ei olnud just parimas positsioonis, aga õiglus ja kogemused pääsesid võidule ning karikas rändab Eestisse. Ma tänan kõiki. Selgus, et võidukarikast oli keegi 5 dollarit eemaldanud, aga see ei vähendanud sugugi võidurõõmu. Publikul oli muidugi natuke kahju, et asiaat ei võitnud, aga ikkagi kõik õnnitlesid. Osad mängijad olid tegelikult päris head, aga miskipärast läksid nad nii närvi ja eksisid lihtsatel löökidel. OK, see selleks. Eile käisime korraks ka Manjimupi linnas ja kohtasime veel 2 eestlast, kes elasid seal hotellis ja käisid sealt tööl kusagil farmis. Nad olid väga rahul ja pidid jääma 3 kuuks. Tibi oli veel Sisekaitseakadeemiast, õppis korrektsiooni kaugõppes. Jõuludeks jääme siia hostelisse, siin on väike jõulupidu, tasuta söök ja alkohol, loositakse ka see, kellele kingi peab tegema. Eks paistab. Kadi ja Marite on miskipärast väga närvilised praegu siin kõrval ja kritiseerivad kõiki ja kõike, pabistavad ühesõnaga, ei oska lõdvestuda. HAHAA. Aga samas, nad pole ju ka rahvusvahelist piljarditurniiri võitnud. Nii et saan neist ka aru.

farmitööl

Novembri lõpp

Kadi: Nii. Meil on teile uusi, jahmatama panevaid uudiseid. Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis sellel ajal meist farmitöölisi ei saanudki. Jah, tõsi ta on, me läksime sinna kohale, Pinjarrasse, meile tuldi ilusasti vastu, aga sinna me ometi tööle ei jäänud. Miks? Elamiskoha pärast. Mis siin salata, see ei ole eriti sobilik koht naisterahvale. Ja ega ilmselt mitte ka meestele. Ja eriti halb oli veel see et ma olin seal majas üldse ainukene naisterahvas. Ülejäänud kõik mehed. Maja ise oli ekstreemne. Terve see maja oli suht tühi, midagi inimlikku seal ei old. Ja siin ei saa ka rääkida üldisematest inimlikest asjadest nagu seda on korralik dušš. Ka seda ei olnud. Jah oli üks toru ja kaks kraani, millest külma vett pidi kruvikeerajaga mudima, aga see ei olnud ikka õige dušš..Ja seal oli terve maja täis ämblikke! Igatahes oli meie väikses toas ainult kaks madratsit. Ust ei olnud ees, selleks pidi Kristjan kõrvaltoa ukse hingedelt maha võtma ja meie toa ette sättima..Hea et meil oli läpakas, vaatasime filmi seal ja jäime tuttu. Öösel mõtlesime ikka oma lahkumise üle järele, et kas ikka tõesti lähme siit ära. Ja ka hommikul kell 7 olime sedameelt. Töö iseenesest tundus OK, välja arvata muidugi asjaolu, et üks kutt, kes oli eelmisel päeval esimest päeva põllul, oli juba näinud pruunmadu, kes on üks mürgistest madudest. Ja kindlasti andis meie lahkumisotsusele (minu otsusele) hoogu juurde ka asjaolu, et majas oldi nähtud dušširuumis suurt huntsmani. See on selline suuremat sorti karvane ämblik, kes küll ei ole mürgine, aga üsna eemaletõukava välimusega. Njah.'Ämblikute kartja nagu ma olen. Ja muidugi ei olnud läheduses toidupoodi ja sellel töökohal oli itaallasest boss. Nii et igatahes pakkisime oma 7 asja ilusasti kokku ja tulime tulema..teadmisega, et me lihtsalt peame parema farmi leidma.. olgu veel öeldud et tulime ühe otsa hääletades ja meid võtsid peale kaks kummalit naist, kellel oli üks pisike beebi autos ja lapse ema kihutas nagu hull! Nad olid teel kohtusse, et oma laste isadega seal midagi jageleda. Hästi.meie igatahes säästsime raha natuke ja saime törts maad lähemale jälle Perthile.

Kristjan: No kui teile võis tunduda, et see farmist äratulek oli mingit moodi allaandmine või tibilik, siis te siiski eksite. Elamistingimused olid küll alla igasugust arvestust. Kuigi see Eesti tüüp Joonatan oli seal omadega rahul. Eks ta oli natuke selline veider sell ka, omamoodi. Telefonis rääkides jäi sellest kohast küll palju parem mulje. Esimene kahtlus tekkis mul juba sinna sõites, kui Joonatan rääkis, et see boss on natuke veider ja et töölepinguid kohe ei saa teha jne. Umbes nii, et hakkame kuskil põllu peal tööle ja siis kunagi hiljem see boss avastab, et näe, 2 uut töötajat on seal, kes tahavad palka. Tegelikult ma oleksin võinud seal vabalt töötada. Kahtlused läksid suuremaks, kui läksime sinna sõites mingist mahajäetud majast mööda, kus tegime peatuse. Joonatan rääkis, et sealt saame madratsid. Samuti ütles ta, et kui bossiga hästi läbi saame, siis saame kahekesi sinna elama. Hahaaaaaa, mida iganes, seal oli päris korralik hais sees. Hiljem Joonatan rääkis, et seal olid mingid loomad sees elanud. Maja ise polnud ka teab mis heas seisus. No see selleks, aga see teine maja, kuhu me lõpuks jõudsime ja kus elama pidime hakkama, jättis kohe väga SITA mulje. Täpselt nii. Ma panen siia pilte ka siis nendest dušši ja toavärkidest, kuigi piltide pealt väga head üldmuljet siiski ei saa. Õhtul magama minnes mõtlesime veel, et kas jääme või mitte. Otsustasime, et ei jää. 2 eestlast olid eelmisel päeval ka käinud seal ja lasid samuti kohe jalga. 2 kutti olid seal majas veel Sakust ja 2 Ida-Virumaalt. Ida-Virumaa poiss rääkis hommikul, et lähevad ka sealt minema umbes nädala pärast, kui mingi raha kätte saavad. Ma ütlesin talle ka, et see koht pole eriti nagu sobilik naisterahvale elamiseks, kutt arvas, et see pole sobilik isegi mehele. Igatahes edu neile!

Täna käisime aga ühes teises kohas tööl ja teenisime oma esimesed rahad- 150 dollarit näkku. Belinda sebis meile mingi cateringi üritusel kohad, ta ise oli ka seal tööl. Tegemist oli mingi kriketiklubi jõulupeoga. Töö oli iseenesest väga lihtne, pidime söögiasju laudadele kandma ja hiljem laua pealt ära koristama. Pidu oli muidu 350 inimesele, nii et väga väike ei olnud just. See oli aga selline ühekordne asi, nii et varsti hakkame usinalt endale farmitööd otsima. Nii et praeguseks lõpetan. Kohtumiseni.

Kadi: ja see tööots mis meil oli, see toimus värskes õhus, kriketimäng käis samal ajal staadionil, meie toimetasime staadioni ümber olevate telkide varustamisega. Igas telgis oli oma markii keda me siis aitama pidime. Minul näiteks oli meeskonnas umbes 13-14 inimest ja me pidime varustama 10 telki. Nii jookide kui söökidega. Siis jälle lauad puhtaks ja järgmised toidud peale. Mingi 4-käiguline söömine oli neil seal. Olgu muuga kuidas oli, minu meeskond oli igatahes väga äge. Hästi toredad inimesed olid seal. Ja olgu veel öeldud et ma jõin sellel päeval 4 veepudelit ära. Ja need ei olnud mitte 500sed, vaid 600 ml pudelid :) hiljem kuulsin, et Kristjan jõi ka täpselt 4 pudelit. Ja muidugi sõime me ise ka neid toite, kõik see mis üle jäi, tõime oma telki tagasi ja sõime palju jaksasime. Ülejäänud läks kõik prügikasti. Ja kusjuures väga palju toitu läks prügikasti! Milline raiskamine! Aga mulle üldiselt väga meeldis see päev, tegemist oli, aga samas oli ka aeg, kus lihtsalt passid niisama :)

Õhtul käisime Kristjaniga päikeseloojangu ajal ookeanis ujumas. Nii suured lained olid! Kõige suuremad, mis me näinud oleme seni! Ja vesi oli nii soe! Ja tõesti- Päikeseloojangud on siin ikka

väga ilusad! Austraalia on ju ilusate päikeseloojangute maa!

4 detsember

Kristjan: Vahepeal on siin suht vaikus olnud, lebotasime rannas ja niisama eksole :) Käisime kinos Austraalia filmi vaatamas, sõime kõvasti mäki burkse ja olime lihtsalt ilusad pruunid. Perthist kaugemale ei jõudnudki. Käisime mõnes agentuuris tööde kohta uurimas, aga eriti targemaks ei saanud, öeldi, et viljakorjamishooaeg pole veel alanud. See büroo, mida kõik kiitsid, Aussijob, küll eriti head muljet ei jätnud. Läksime varem kohale ja ootasime ukse taga järjekorras poolteist tundi ja kui saime seal ühe töötaja jutule, siis ta hakkas kohe arvutis „uurima“, et kas on vabasid töökohti farmitöö valdkonnas. Istusime seal kusagil poole tunni ringis, vahepeal tibi küsis ka midagi ja nagu pani kõik kirja, vähemalt sõrmed klaviatuuril liikusid päris osavalt. Vaatasin siis järele, et mida ta seal nii hoolega trükib ja mis selgus? Tsikil oli msnis 5 akent lahti ja sellega ta seal siis tegeleski. Nii et agentuuri kaudu me tööd ei leidnudki sel hetkel. Ühel päeval olime internetist mingeid farmide kontakte siiski leidnud ja järjekordselt Billabongis peatudes otsustasime mõnedele helistada. Keegi John andiski 3 tööhosteli nimed. Helistasime ja teisel korral näkkas, nüüd oleme juba Perthist 5 tunni bussisõidu kaugusel Normalee tööhostelis. Meie toas on 5 kahekorruselist nari, Kadi on siin toas ainuke naissoost olevus, hahaa. Küsisime hostelipidajate käest, kas mingeid paremaid tubasid pole saadaval, eks siis homme paistab. Pinjarraga võrreldes on siin siiski täitsa tore, inimesed on lõbusad ja sõbralikud, dushiruumid ja wc-d korralikud, kööginurk ka tiptop, praegu on hiinlasi täis ainult. Siin enamus töötajaid ongi aasia päritolu. 2 eestlast on ka peale meie ja kusjuures need on samad eestlased, kes käisid ka Pinjarras ja läksid sealt esimesel õhtul minema :)

Homme on meil esimene tööpäev, mina pean ärkama kell 5.30, lähen viimarja istandusse, aga ma ei tea veel, mis tööd ma seal tegema hakkan, eks homme selgub. Kadi läheb vist õunu harvendama vmt, eks ta ise kirjutab pikemalt. Teeme õhtul igatahes võileivad homseks valmis. Nii et meiega on kõik korras, ärge muretsege! Ja kutsun teid kõiki oma sünnipäevale pühapäeval. Me oleme Manjimupi küla lähedal siin, tooge palju kingitusi! Ja annangi Kadile järje üle, mu käed surid ära.

P.S. Helistada meile ei saa, siin ei ole levi!

Kadi: jeps, olemegi tööfarmis. Homme on esimene tööpäev. Kahju on mudugi jah sellest et me ei saa Krissuga koos tööd teha. Aga no elab üle. Teine asi on muidugi see ka, et meil ei ole tööriideid. Aga no katsume läbi ajada. Ega siin kõige viisakam see elamine ei ole, eks siin ole igast putukaid ja asju, aga ikka kõvasti parem kui Pinjarras. Elamine on parem. Puhtuse ja korraga on nii nagu on. Eks ta selline üsna räpane kommuunielu ole, aga me ei kurda. Sest kui üle viskab, võime siit ju ära minna. 4 päevase ette teatamisega. Jah, levi meil ei ole, ja internet on kallis. Töö on erinev. Homme lähen õunu harvendama. Seal pidi palju ämblikke olema :) aga eks näis.. homme ehk kirjutame kuidas oli..

5 detsember, reede, Kristjan:

Nonii, esimene päev farmitööd on seljataga, oleme elus. Minu töö oli selline, et pidin viinamarjapuudelt alt kuni hargnemise osani oksi küljest kiskuma. Read olid ikka väga pikad, ämblikke oli umbes miljoni ringis. Üks tundus väga mürgine olevat, teised natuke vähem, aga nagu ma juba mainisin- olen elus, seega nad mind ei hammustanud. Seda oksakiskumise tööd tegin 5 tundi, seejärel pugisin oma võileivad sisse ja sõitsime teisele põllule. Minuga koos oli veel umbes 20 töölist siitsamast hostelist. Enamus olid hiinlased vmt. Ülejäänud tööpäeva ma tõstsin viinamarjapõllul traate kõrgemale, seegi polnud just eriline tuumafüüsika ja teise maailmasõjaga ei anna üldse võrrelda. Nii et suhteliselt rutiinne tööpäev oli. Väga väsinud ei ole ka. Kadi polnud ka väga masenduses veel, ta oli õunafarmis tööl. Homme (laupäeval) lähen koos temaga õunafarmi, sest see viinamarjaistanduse boss Abdul ütles, et laupäeval tööpäeva seal polegi. Igatahes kavatsema siis mõnda aega siin viibida ja veidi raha teenida, et edasi seigelda.

Räägin siis ühtteist veel selle hosteli kohta. Selgus nimelt ka see, miks osad hiinakad nii lõbusad koguaeg siin on- nad on pidevalt kanepiuimas ;) Eile õhtul ka siin kimusid kõvasti koos iirlastega. Me jõime eestlastega paar õlut, et parem uni tuleks. Teised 2 eestlast siin on Marite ja Rein Tallinnast. Neil on enam-vähem sama teekond olnud kui meil, alguses Perthis, siis Pinjarras ja nüüd siin, Manjimupis. Väga tore igatahes, et nad siin on, muidu enamus on ikka hiinakad. Mitte, et hiinakatel ka midagi viga oleks, täna töö juures rääkisin ka mõnega, tundusid head inimesed olevat. Seda hostelit peavad siin 2 lesbisõbrannat, Naomi ja mingi teine tibi. Nii et vägagi kirju seltskond on koos, mis seal salata. Täna korraldavad nad siin grillimisõhtu, mis on kõigile tasuta, lähme vist vaatame ka hiljem läbi sealt, äkki jääb hiinlaste kõrvalt midagi ka meile, eestlastele, näksida. Seda ma juba ütlesin, et siin mobiililevi ei ole. Internet on ka tasuline, 10 dollarit poolteist tundi, äkki mingi aeg kasutame seda, et blogi üles panna ja uudiseid ja e-maile lugeda. Aga mul jälle käed surnud, seega praeguseks lõpetan selle lühikokkuvõtte hipide töölaagri elust :) Tsau

Kadi: ja kusjuures tõeline hipide kommuunielu siin ongi! Eriti just see tööst vaba aeg. Siin ongi selline mõnus vaba olemine. Päeval teed tööd kuuma päikese all, õhtul tsillid rahulikult siin kommuunis. Mõnus. Mina näiteks harvendasin õunu täna. Ei saa öelda et see nii väga raske töö oleks, aga see on rutiinne. Igatahes on mul seljalihased juba nats kanged. Homme on laupäev, siis lähme ka, et ikka võimalikult palju raha teenida. Pühapäev on niikuinii vaba kõigil. Täna kuulsin ühe ilusa linnu, magpie, laulu. Välimuselt meenutab ta nats harakat, aga see hääl mis ta teeb, on nii ilus! Ta nagu vilistaks ja laulaks samal ajal! Ja see koht kus me oleme, siin on loodus nii ilus! Nagu postkaartidel! Meenutab nats lõuna-eestit. Maaliline lausa. Künkad ja järved, hästi palju rohelust. Ja see hosteli ala siin on üsna suur, tiigid on siin 2 tükki ja kusjuures, mul avanes täna isegi võimalus hüpata batuudil. Oi kus sai nalja! Nii minulik eksole... ei aga tore oli. Ja meil need lesbilised hostelipidajad on tegelikult hästi sõbralikud. Ja üleüldse on siin kõik inimesed hästi sõbralikud ja abivalmid. Ja turvaline on siin ka. Vaatasime, et kõik jätavad oma läpakad ja telefonid pillapalla laiali, nad ei karda vargaid ega midagi. Meie muidugi ikka katsume omad asjad peitu panna, nagu eestlastele kohane, aga nemad vargaid ei karda vist. Mis siin salata, täna kadus meil dušigeel ära, aga Kristjan unustas selle vannituppa ja täitsa võimalik et ta pani selle ise kuhugi ära nii et ta ei mäleta. Niisiis, tõenäoliselt ei olnud need siiski vargad, kes dušigeeli ära viisid :) ja küll see dušigeel ka välja ilmub :) ahjaa.. täna meil oli siin tasuta barbeque! Sai kõhu tasuta täis süüa :)

Pühapäev. Kristjani sünnipäev.

Kadi: mina läksin laupäeval juba kell 8 õhtul magama, sest töö oli väga väsitav ja mul pea nats valutas. Ja siis mingi 12 ajal ärkasin korra ja jäin jälle unne. Hommikul umbes poole 7 ajal lippasin pissile. Ja siis ei olnud enam und. Mõtlesin et lähen välja jalutama, õues oli nii ilus hommik! Ja mu lemmikud, magpie'd, laulsid jälle oma nii ilusat laulu! Ja lisaks oli udu igalpool ja selline mõnus märg hommik. Aga ma ei leidnud fotokat kusagilt üles ja ei hakanud minema. Läksin siis hoopis oma voodisse tagasi. Hiljem ronisin oma voodist alla ja ronisin üles teise voodisse, Kristjani kaissu. Ta on ju tänane sünnipäevalaps :) Uskumatu, ma elan ühes toas 8 poisiga! Alguses oli see üsna harjumatu ja isegi ebameeldiv, aga inimene harjub kõigega. Minu voodi on naris üleval, ehitasin endale võimalikult suured barrikaadid ette, et keegi mind ei näeks, sättisin oma asjad voodis ilusasti mugavaks ja tegelikult ei ole hullu midagi. Minu voodi ongi nüüd see koht kus mul on veel alles see tükike privaatsust. Mujal seda siin ei ole :) ja õnneks on mul väga hea padi ja super mõnus ja hästi pehme, kohev tekk! Nüüd olen juba täitsa harjunud. Täna läks 1 poiss ära ka, nii et 7 poissi ja siis üks pisike blond Kadi. Aga nagu ma juba eelnevalt olen kirjutanud, siis kõik on siin hästi sõbralikud ja toredad. Tegelt ka. Kõik tulevad alati appi, kui midagi vaja on. Kõik on hästi lahked inimesed. :)

Täna siis katsume ilmselt millalgi internetti minna. Ja siis saan selle kõik üles riputada. :)

question

who is reading our blog from USA? :D