farmitööl

Novembri lõpp

Kadi: Nii. Meil on teile uusi, jahmatama panevaid uudiseid. Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis sellel ajal meist farmitöölisi ei saanudki. Jah, tõsi ta on, me läksime sinna kohale, Pinjarrasse, meile tuldi ilusasti vastu, aga sinna me ometi tööle ei jäänud. Miks? Elamiskoha pärast. Mis siin salata, see ei ole eriti sobilik koht naisterahvale. Ja ega ilmselt mitte ka meestele. Ja eriti halb oli veel see et ma olin seal majas üldse ainukene naisterahvas. Ülejäänud kõik mehed. Maja ise oli ekstreemne. Terve see maja oli suht tühi, midagi inimlikku seal ei old. Ja siin ei saa ka rääkida üldisematest inimlikest asjadest nagu seda on korralik dušš. Ka seda ei olnud. Jah oli üks toru ja kaks kraani, millest külma vett pidi kruvikeerajaga mudima, aga see ei olnud ikka õige dušš..Ja seal oli terve maja täis ämblikke! Igatahes oli meie väikses toas ainult kaks madratsit. Ust ei olnud ees, selleks pidi Kristjan kõrvaltoa ukse hingedelt maha võtma ja meie toa ette sättima..Hea et meil oli läpakas, vaatasime filmi seal ja jäime tuttu. Öösel mõtlesime ikka oma lahkumise üle järele, et kas ikka tõesti lähme siit ära. Ja ka hommikul kell 7 olime sedameelt. Töö iseenesest tundus OK, välja arvata muidugi asjaolu, et üks kutt, kes oli eelmisel päeval esimest päeva põllul, oli juba näinud pruunmadu, kes on üks mürgistest madudest. Ja kindlasti andis meie lahkumisotsusele (minu otsusele) hoogu juurde ka asjaolu, et majas oldi nähtud dušširuumis suurt huntsmani. See on selline suuremat sorti karvane ämblik, kes küll ei ole mürgine, aga üsna eemaletõukava välimusega. Njah.'Ämblikute kartja nagu ma olen. Ja muidugi ei olnud läheduses toidupoodi ja sellel töökohal oli itaallasest boss. Nii et igatahes pakkisime oma 7 asja ilusasti kokku ja tulime tulema..teadmisega, et me lihtsalt peame parema farmi leidma.. olgu veel öeldud et tulime ühe otsa hääletades ja meid võtsid peale kaks kummalit naist, kellel oli üks pisike beebi autos ja lapse ema kihutas nagu hull! Nad olid teel kohtusse, et oma laste isadega seal midagi jageleda. Hästi.meie igatahes säästsime raha natuke ja saime törts maad lähemale jälle Perthile.

Kristjan: No kui teile võis tunduda, et see farmist äratulek oli mingit moodi allaandmine või tibilik, siis te siiski eksite. Elamistingimused olid küll alla igasugust arvestust. Kuigi see Eesti tüüp Joonatan oli seal omadega rahul. Eks ta oli natuke selline veider sell ka, omamoodi. Telefonis rääkides jäi sellest kohast küll palju parem mulje. Esimene kahtlus tekkis mul juba sinna sõites, kui Joonatan rääkis, et see boss on natuke veider ja et töölepinguid kohe ei saa teha jne. Umbes nii, et hakkame kuskil põllu peal tööle ja siis kunagi hiljem see boss avastab, et näe, 2 uut töötajat on seal, kes tahavad palka. Tegelikult ma oleksin võinud seal vabalt töötada. Kahtlused läksid suuremaks, kui läksime sinna sõites mingist mahajäetud majast mööda, kus tegime peatuse. Joonatan rääkis, et sealt saame madratsid. Samuti ütles ta, et kui bossiga hästi läbi saame, siis saame kahekesi sinna elama. Hahaaaaaa, mida iganes, seal oli päris korralik hais sees. Hiljem Joonatan rääkis, et seal olid mingid loomad sees elanud. Maja ise polnud ka teab mis heas seisus. No see selleks, aga see teine maja, kuhu me lõpuks jõudsime ja kus elama pidime hakkama, jättis kohe väga SITA mulje. Täpselt nii. Ma panen siia pilte ka siis nendest dušši ja toavärkidest, kuigi piltide pealt väga head üldmuljet siiski ei saa. Õhtul magama minnes mõtlesime veel, et kas jääme või mitte. Otsustasime, et ei jää. 2 eestlast olid eelmisel päeval ka käinud seal ja lasid samuti kohe jalga. 2 kutti olid seal majas veel Sakust ja 2 Ida-Virumaalt. Ida-Virumaa poiss rääkis hommikul, et lähevad ka sealt minema umbes nädala pärast, kui mingi raha kätte saavad. Ma ütlesin talle ka, et see koht pole eriti nagu sobilik naisterahvale elamiseks, kutt arvas, et see pole sobilik isegi mehele. Igatahes edu neile!

Täna käisime aga ühes teises kohas tööl ja teenisime oma esimesed rahad- 150 dollarit näkku. Belinda sebis meile mingi cateringi üritusel kohad, ta ise oli ka seal tööl. Tegemist oli mingi kriketiklubi jõulupeoga. Töö oli iseenesest väga lihtne, pidime söögiasju laudadele kandma ja hiljem laua pealt ära koristama. Pidu oli muidu 350 inimesele, nii et väga väike ei olnud just. See oli aga selline ühekordne asi, nii et varsti hakkame usinalt endale farmitööd otsima. Nii et praeguseks lõpetan. Kohtumiseni.

Kadi: ja see tööots mis meil oli, see toimus värskes õhus, kriketimäng käis samal ajal staadionil, meie toimetasime staadioni ümber olevate telkide varustamisega. Igas telgis oli oma markii keda me siis aitama pidime. Minul näiteks oli meeskonnas umbes 13-14 inimest ja me pidime varustama 10 telki. Nii jookide kui söökidega. Siis jälle lauad puhtaks ja järgmised toidud peale. Mingi 4-käiguline söömine oli neil seal. Olgu muuga kuidas oli, minu meeskond oli igatahes väga äge. Hästi toredad inimesed olid seal. Ja olgu veel öeldud et ma jõin sellel päeval 4 veepudelit ära. Ja need ei olnud mitte 500sed, vaid 600 ml pudelid :) hiljem kuulsin, et Kristjan jõi ka täpselt 4 pudelit. Ja muidugi sõime me ise ka neid toite, kõik see mis üle jäi, tõime oma telki tagasi ja sõime palju jaksasime. Ülejäänud läks kõik prügikasti. Ja kusjuures väga palju toitu läks prügikasti! Milline raiskamine! Aga mulle üldiselt väga meeldis see päev, tegemist oli, aga samas oli ka aeg, kus lihtsalt passid niisama :)

Õhtul käisime Kristjaniga päikeseloojangu ajal ookeanis ujumas. Nii suured lained olid! Kõige suuremad, mis me näinud oleme seni! Ja vesi oli nii soe! Ja tõesti- Päikeseloojangud on siin ikka

väga ilusad! Austraalia on ju ilusate päikeseloojangute maa!

4 detsember

Kristjan: Vahepeal on siin suht vaikus olnud, lebotasime rannas ja niisama eksole :) Käisime kinos Austraalia filmi vaatamas, sõime kõvasti mäki burkse ja olime lihtsalt ilusad pruunid. Perthist kaugemale ei jõudnudki. Käisime mõnes agentuuris tööde kohta uurimas, aga eriti targemaks ei saanud, öeldi, et viljakorjamishooaeg pole veel alanud. See büroo, mida kõik kiitsid, Aussijob, küll eriti head muljet ei jätnud. Läksime varem kohale ja ootasime ukse taga järjekorras poolteist tundi ja kui saime seal ühe töötaja jutule, siis ta hakkas kohe arvutis „uurima“, et kas on vabasid töökohti farmitöö valdkonnas. Istusime seal kusagil poole tunni ringis, vahepeal tibi küsis ka midagi ja nagu pani kõik kirja, vähemalt sõrmed klaviatuuril liikusid päris osavalt. Vaatasin siis järele, et mida ta seal nii hoolega trükib ja mis selgus? Tsikil oli msnis 5 akent lahti ja sellega ta seal siis tegeleski. Nii et agentuuri kaudu me tööd ei leidnudki sel hetkel. Ühel päeval olime internetist mingeid farmide kontakte siiski leidnud ja järjekordselt Billabongis peatudes otsustasime mõnedele helistada. Keegi John andiski 3 tööhosteli nimed. Helistasime ja teisel korral näkkas, nüüd oleme juba Perthist 5 tunni bussisõidu kaugusel Normalee tööhostelis. Meie toas on 5 kahekorruselist nari, Kadi on siin toas ainuke naissoost olevus, hahaa. Küsisime hostelipidajate käest, kas mingeid paremaid tubasid pole saadaval, eks siis homme paistab. Pinjarraga võrreldes on siin siiski täitsa tore, inimesed on lõbusad ja sõbralikud, dushiruumid ja wc-d korralikud, kööginurk ka tiptop, praegu on hiinlasi täis ainult. Siin enamus töötajaid ongi aasia päritolu. 2 eestlast on ka peale meie ja kusjuures need on samad eestlased, kes käisid ka Pinjarras ja läksid sealt esimesel õhtul minema :)

Homme on meil esimene tööpäev, mina pean ärkama kell 5.30, lähen viimarja istandusse, aga ma ei tea veel, mis tööd ma seal tegema hakkan, eks homme selgub. Kadi läheb vist õunu harvendama vmt, eks ta ise kirjutab pikemalt. Teeme õhtul igatahes võileivad homseks valmis. Nii et meiega on kõik korras, ärge muretsege! Ja kutsun teid kõiki oma sünnipäevale pühapäeval. Me oleme Manjimupi küla lähedal siin, tooge palju kingitusi! Ja annangi Kadile järje üle, mu käed surid ära.

P.S. Helistada meile ei saa, siin ei ole levi!

Kadi: jeps, olemegi tööfarmis. Homme on esimene tööpäev. Kahju on mudugi jah sellest et me ei saa Krissuga koos tööd teha. Aga no elab üle. Teine asi on muidugi see ka, et meil ei ole tööriideid. Aga no katsume läbi ajada. Ega siin kõige viisakam see elamine ei ole, eks siin ole igast putukaid ja asju, aga ikka kõvasti parem kui Pinjarras. Elamine on parem. Puhtuse ja korraga on nii nagu on. Eks ta selline üsna räpane kommuunielu ole, aga me ei kurda. Sest kui üle viskab, võime siit ju ära minna. 4 päevase ette teatamisega. Jah, levi meil ei ole, ja internet on kallis. Töö on erinev. Homme lähen õunu harvendama. Seal pidi palju ämblikke olema :) aga eks näis.. homme ehk kirjutame kuidas oli..

5 detsember, reede, Kristjan:

Nonii, esimene päev farmitööd on seljataga, oleme elus. Minu töö oli selline, et pidin viinamarjapuudelt alt kuni hargnemise osani oksi küljest kiskuma. Read olid ikka väga pikad, ämblikke oli umbes miljoni ringis. Üks tundus väga mürgine olevat, teised natuke vähem, aga nagu ma juba mainisin- olen elus, seega nad mind ei hammustanud. Seda oksakiskumise tööd tegin 5 tundi, seejärel pugisin oma võileivad sisse ja sõitsime teisele põllule. Minuga koos oli veel umbes 20 töölist siitsamast hostelist. Enamus olid hiinlased vmt. Ülejäänud tööpäeva ma tõstsin viinamarjapõllul traate kõrgemale, seegi polnud just eriline tuumafüüsika ja teise maailmasõjaga ei anna üldse võrrelda. Nii et suhteliselt rutiinne tööpäev oli. Väga väsinud ei ole ka. Kadi polnud ka väga masenduses veel, ta oli õunafarmis tööl. Homme (laupäeval) lähen koos temaga õunafarmi, sest see viinamarjaistanduse boss Abdul ütles, et laupäeval tööpäeva seal polegi. Igatahes kavatsema siis mõnda aega siin viibida ja veidi raha teenida, et edasi seigelda.

Räägin siis ühtteist veel selle hosteli kohta. Selgus nimelt ka see, miks osad hiinakad nii lõbusad koguaeg siin on- nad on pidevalt kanepiuimas ;) Eile õhtul ka siin kimusid kõvasti koos iirlastega. Me jõime eestlastega paar õlut, et parem uni tuleks. Teised 2 eestlast siin on Marite ja Rein Tallinnast. Neil on enam-vähem sama teekond olnud kui meil, alguses Perthis, siis Pinjarras ja nüüd siin, Manjimupis. Väga tore igatahes, et nad siin on, muidu enamus on ikka hiinakad. Mitte, et hiinakatel ka midagi viga oleks, täna töö juures rääkisin ka mõnega, tundusid head inimesed olevat. Seda hostelit peavad siin 2 lesbisõbrannat, Naomi ja mingi teine tibi. Nii et vägagi kirju seltskond on koos, mis seal salata. Täna korraldavad nad siin grillimisõhtu, mis on kõigile tasuta, lähme vist vaatame ka hiljem läbi sealt, äkki jääb hiinlaste kõrvalt midagi ka meile, eestlastele, näksida. Seda ma juba ütlesin, et siin mobiililevi ei ole. Internet on ka tasuline, 10 dollarit poolteist tundi, äkki mingi aeg kasutame seda, et blogi üles panna ja uudiseid ja e-maile lugeda. Aga mul jälle käed surnud, seega praeguseks lõpetan selle lühikokkuvõtte hipide töölaagri elust :) Tsau

Kadi: ja kusjuures tõeline hipide kommuunielu siin ongi! Eriti just see tööst vaba aeg. Siin ongi selline mõnus vaba olemine. Päeval teed tööd kuuma päikese all, õhtul tsillid rahulikult siin kommuunis. Mõnus. Mina näiteks harvendasin õunu täna. Ei saa öelda et see nii väga raske töö oleks, aga see on rutiinne. Igatahes on mul seljalihased juba nats kanged. Homme on laupäev, siis lähme ka, et ikka võimalikult palju raha teenida. Pühapäev on niikuinii vaba kõigil. Täna kuulsin ühe ilusa linnu, magpie, laulu. Välimuselt meenutab ta nats harakat, aga see hääl mis ta teeb, on nii ilus! Ta nagu vilistaks ja laulaks samal ajal! Ja see koht kus me oleme, siin on loodus nii ilus! Nagu postkaartidel! Meenutab nats lõuna-eestit. Maaliline lausa. Künkad ja järved, hästi palju rohelust. Ja see hosteli ala siin on üsna suur, tiigid on siin 2 tükki ja kusjuures, mul avanes täna isegi võimalus hüpata batuudil. Oi kus sai nalja! Nii minulik eksole... ei aga tore oli. Ja meil need lesbilised hostelipidajad on tegelikult hästi sõbralikud. Ja üleüldse on siin kõik inimesed hästi sõbralikud ja abivalmid. Ja turvaline on siin ka. Vaatasime, et kõik jätavad oma läpakad ja telefonid pillapalla laiali, nad ei karda vargaid ega midagi. Meie muidugi ikka katsume omad asjad peitu panna, nagu eestlastele kohane, aga nemad vargaid ei karda vist. Mis siin salata, täna kadus meil dušigeel ära, aga Kristjan unustas selle vannituppa ja täitsa võimalik et ta pani selle ise kuhugi ära nii et ta ei mäleta. Niisiis, tõenäoliselt ei olnud need siiski vargad, kes dušigeeli ära viisid :) ja küll see dušigeel ka välja ilmub :) ahjaa.. täna meil oli siin tasuta barbeque! Sai kõhu tasuta täis süüa :)

Pühapäev. Kristjani sünnipäev.

Kadi: mina läksin laupäeval juba kell 8 õhtul magama, sest töö oli väga väsitav ja mul pea nats valutas. Ja siis mingi 12 ajal ärkasin korra ja jäin jälle unne. Hommikul umbes poole 7 ajal lippasin pissile. Ja siis ei olnud enam und. Mõtlesin et lähen välja jalutama, õues oli nii ilus hommik! Ja mu lemmikud, magpie'd, laulsid jälle oma nii ilusat laulu! Ja lisaks oli udu igalpool ja selline mõnus märg hommik. Aga ma ei leidnud fotokat kusagilt üles ja ei hakanud minema. Läksin siis hoopis oma voodisse tagasi. Hiljem ronisin oma voodist alla ja ronisin üles teise voodisse, Kristjani kaissu. Ta on ju tänane sünnipäevalaps :) Uskumatu, ma elan ühes toas 8 poisiga! Alguses oli see üsna harjumatu ja isegi ebameeldiv, aga inimene harjub kõigega. Minu voodi on naris üleval, ehitasin endale võimalikult suured barrikaadid ette, et keegi mind ei näeks, sättisin oma asjad voodis ilusasti mugavaks ja tegelikult ei ole hullu midagi. Minu voodi ongi nüüd see koht kus mul on veel alles see tükike privaatsust. Mujal seda siin ei ole :) ja õnneks on mul väga hea padi ja super mõnus ja hästi pehme, kohev tekk! Nüüd olen juba täitsa harjunud. Täna läks 1 poiss ära ka, nii et 7 poissi ja siis üks pisike blond Kadi. Aga nagu ma juba eelnevalt olen kirjutanud, siis kõik on siin hästi sõbralikud ja toredad. Tegelt ka. Kõik tulevad alati appi, kui midagi vaja on. Kõik on hästi lahked inimesed. :)

Täna siis katsume ilmselt millalgi internetti minna. Ja siis saan selle kõik üles riputada. :)