Puhkuse algus

Kristjan: Tere! Praegu on 1.detsember ja me oleme mingis Minilya vmt Roadhouses telkimas :). Kell saab 10 p.m varsti ja aeg tuttu minna. Fitzroyst lahkusime 2 paeva tagasi vist. Ja selle ajaga oleme juba paris kaugele seigelnud. Oleme soitnud tuhandeid kilomeetreid louna poole. Fitzroyst oli mul kyll vaga hea meel lahkuda, kuigi viimasel ohtul paris paljud sobrad olid meid ara saatmas ja pisaraid valamas. Mulle meeldisid koige rohkem Martina, Chris, Ameya, Proinsias, Joel, Shay, Wooky, Dean. Canada, England, India, Ireland, New Zealand ja Australia. Ei meeldinud yldse Priscilla ja Alice- hiinlased. Nende kohta ma kirjutasin bossile pika kirja kah veel, seda ma siia lisama ei hakka. General manager ehk meie koige suurem boss tuli meid bussi peale ka saatma, kuigi ta pidi selleks endale aratuse panema, see naitas, et me olime ikka head tootajad! Ja pisikese reisipakikese pani kah kaasa! Ok, Fitzroyst ma ei viitsi rohkem raakida, see on ajalugu, ajasime omajagu pappi kokku ja see oligi ainus pohjus, miks me seal olime 3 kuud.
30.dets hommikul hakkasime Broomest haaletama ja 2 paevaga oleme toesti ligi 1500 km allapoole joudnud ja igasugu veidralt toredaid inimesi kohanud. Esimene kutt, kes meid peale vottis, oli toeline aussie mate, soitis ute-ga (selline kastiga 2 kohaline veok vmt), koer korvalistmel, palja ylakehaga, kerges pohmellis, yhesonaga tyypiline austraallasest maamees. Temaga soitsime ainult 30 km onneks, vaga sobralik oli muidu. Seejarel sattusime karbeste ja palavuse katte pooleks tunniks, kuni saime Lesi nimelise mehe kyyti. Ta tundus selline natukeme grumpy vanamees olevat, aga nagu lopuks selgus, oli ta vaga tore ja meil oli kovasti onne, et tema peale sattusime. Ta viis meid veel 80 miili randa, mis osutus toeliseks paradiisirannaks oma helesinise vee ja valge liivaga. Seal oli ainult 3 inimest kalastamas. Liiva sees oli yks pisikene hai ka surnud. Edasi saime Broomest umbes 600-700 km allapoole Port Hedlandi kanti. Onu oli yhe kullakaevanduse manager, aga kullakaevandus oli vist suletud ja nad olid sobra Mark'iga kahekesi piirkonnale silma peale hoidma jaanud. Eelmisel aastal oli seal veel 60 tootajat kulda kaevandamas. Alguses oli igatahes taielik Wolf Creeki (Austraalia oudusfilm, kus kohalik vanamees backpackereid piinas ja tappis, toeliste syndmuste ainetel, downloadige see film, siis saate teada, millest ma raagin) moment. Onu kutsus meid sinna kullakaevanduse office juurde ooseks! See tundus vagagi creepy koht olevat. Suurest maanteest umbes 10 km kaugusel mooda kruusateed. Onu kihutas ka paris korralikult. Kadil oli tagaistmel paris hirm naha vahel juba, teil oleks ka, kui te oleksite Wolf Creeki filmi nainud. Kohale joudes selgus, et meil oli vaga tore pisikene motellituba kylmkapi, voodi, vannitoa ja WC-ga. Onud korraldasid meile vaga maitsva ohtusoogi, scotch fillet, vorstikesed, seened, salat jne. Ja seda koike taiesti tasuta, onu ytles, et neil pappi jagub ja firma pidi soogid joogid kinni maksma kah pealekauba. Jargmisel hommikul viis ta meid maantee aarde autoga ja ytles, et tuleb paari tunni parast kontrollima, kas oleme auto peale saanud. Tegime enne koogis veel hommikusoogi voilevad kaasa. Vaga tore igatahes, et ta meid peale vottis. Ta andis meile oma visiitkaardi ka, et kirjutaksime talle meili peale, kas koik laks onnelikult, teeme seda kindlasti.
Nonii, igatahes saime poole tunniga auto peale jalle. Seekord 2 aborigeeni paritolu tadid ja pisike tydruk. Vaga toredad olid nad. Nendega saime 150 km edasi Karratha juurde. Seejarel olime mingis bensiinijaamas, tegime kerge varajase louna ja ostsime vett lisaks. Ma unustasin vist lisamata, et valjas on hetkel siin vaga palav, 40 kraadi ringis ja paike paistis lagipahe koguaeg, kui haaletasime. Bensuka parklas olid suured rekkad ja yks vagagi kurja olemisega mees kondis oma rekka poole, me ei julgenud ksyima minna, kuhupoole ta soidab, ainult heitsime arglikke pilke tema poole. Niisiis viskasime jalle poidlad pysti. Kuna tegemist oli sellise kaevanduse ja toostus piirkonnaga, siis enamus autodest, mis meist moodusid, olid kas suured rekkad voi siis vaiksemad tooliste autod. Vahepeal mingid purjus noored kutid jaid seisma, nende auto oli aga tais ja nad tahtsid lihtsalt Kadi kaasa votta, kuigi ruumi polnud, aga ma tagusin pooltel vendadel naod sisse, teised jooksid minema. See selleks. Natukese aja parast jai yks suur Road Train seisma. 53,5 meetri pikkune, 3 jarelhaagisega. Tegemist oli muidugi selle sama kurja pilguga mehega ennist bensukast. Ta oli Broomest tulnud oma rekkaga, kauba maha laadinud ja oli nyyd Perthi poole teel. Lubas meid kuskil siis maha panna. Ta ytles, et oli meid enne kyll bensukas jollitamas nainud ja imestanud, et miks me kysima ei tulnud. No see mees oli ikka taiesti omalaadne frukt. Ta raakis, et on 20-aastase rekkamehe karjaari jooksul nii monegi backpackeri ara ehmatanud (naide- kysis yhe tydruku kaest, et miks ta oma yleaisaloonud boyfriendi lihtsalt ara ei pussitanud, et tema oleks kyll nii teinud) jne, lugusid tal jatkus. Aegajalt kysis kurjal ilmel, et kas ta meid ara pole ehmatanud. Onneks meie, eestlased, huumorit moistame ja eriti musta huumorit, seega tal meid onge votta ei onnestunud. Kadi natuke taga voodi peal istudes vist siristas pyksi, aga ma olin cool. Vahepeal laks masin katki, mingi ohuvoolik andis otsad, aga ta parandas selle ara ja polnud hullu. Ta oli vagagi lobisemishimuline mees, arusaadav ka, kui on 20 aastat yksinda Road Trainiga soitnud. Ma ei saanud vahepeal midagi aru, mis ta raakis, pobises omaette, aga ta ei teinud sellest numbrit ka. Vahepeal soitis paremal pool maanteed ja kysis, et kas me Eestis soidame niimoodi, paris naljakas oli kui ta oma 53,5 meetrise masinaga seal manooverdas. Tegin rekkast paar pilti ka, siis naete, kui pikk see on. Eestis naljalt sellist ei nae. Igatahes ta toi meid siis siia roadhouse, kus me praegu ennast magama satime. Homme liigume veidi tagasi Coral Baysse snorgeldama. Olgu, head ood teile, ma lahen pesen hambad ara. Telgis pole juba yle 3 kuu maganud, paris tore on, aga ikka kuidagi palav, air conditioniga tubadega harjunud ju :))))). Ja esimest korda Austraalias olles sain grillvorsti, mis maitses nagu oige Eesti girllvorst, mitte Austraalia saast, if you beg my pardon.

P.S. Ma tahaks tanada muidugi empsi synnipaevakingi puhul :) Rukkipala leib ei olnud hallitanud ja kova, vaga maitsev oli ja Eesti juust ja suitsuvorst ka super! Lati paritolu kokk Ingridile andsime ka rukkipala maitsta, talle meeldis kah :). Must leib oli kyll veidi kivikova, aga ma soin selle siiski juustuga ara ja vaga hea oli :) Ja Kadile maitsesid kommid-sokolaadid vaga! Ja tanud sarkide eest ka, juba kanname neid hoolega :)

Kadi: oojaa... niisiis tulimegi Fitzroyst tulema. Me otsustasime haaletamise kasuks kuna tundus et oleks uusi seiklusi vaja...ja oi seiklusi on toesti saanud! Lugesite ju ise Kristjani kirjutatud juttu. Tegelikult on seda koike siia kirja panna vaga raske. Koiki neid hetki kus me pidime 40 kraadises kuumuses tee aares ootama ja kus karbseid oli niiiiii palju, neid hetkeid ei oskagi kirjeldada. Aga siin me oleme, tanaseks oleme joudnud Coral Bay nimelisse linnakesse. Kes tahab, vaadake kaardilt jarele, see asub juba paris kaugel Fitzroy Crossingust. Ja tanu sellele, et me otsustasime haaletada, oleme me raha kokku hoidnud umbes 5000 eesti krooni. Voibolla isegi rohkem. Nii et jah. Meil on muidugi kovasti vedanud ka. 3Nda paeva hommikuks juba olime siin. See on kyll vaga kiiresti saadud. Aga see viimane rekkajuht oli ikka omamoodi kyll. Vahepeal oli muidugi hirmus, aga tegelikult polnudki mitte mingit pohjust olla hirmul. No see selleks, tana hommikul igatahes siis viskasime jalle poidlad pysti ja meid vottis peale yks prantslastest seljakotiranduri paar, kes toi meid oma van'iga siia (vaikese kaubikuga). Ja siin me siis oleme- paradiisis! Siin on helehelehelesinine vesi, tyrkiissinine, kui tapsem olla. Ja soe monus tuuleiil, nii et ei mingit hullu palavust nagu Fitzroys. Mis siin salata, mulle tundus see isegi kylm, kuigi toenaoliselt on soojakraade ikka 30 ringis, lihtsalt see erinevus annab tunda kyll. Ja nii me siis olemegi siin. Elame yhes vahvas vaikeses elamus, kus meil on pisike kook, elutuba ja magamistuba. 2Ks ooks broneerisime endale selle. Ja juba tana laksime merele ka, votsime klaaspohjaga paadituuri ja snorgeldada saime ka. Oiiiiiiii see oli monus! Niipalju koralle, nii suuri kui vaikeseid ja siis muidugi see uus ja huvitav kontakt kaladega! Kui laks toitmiseks siis kadus kaladel igasugune hirm inimese vastu ara ja nad olid koikjal sinu ymber! Neid sai katsuda ja sona otseses mottes kallistada, nad ujusid koikjal minu ymber ja olid taiesti vastu mind! Mulle nii meeldis see hetk! Midagi nii erilist! Nii tore on ikka avastada veemaailma ja seda elu mis vee all on. Kahjuks olid ka vaga suured lained, need natuke segasid snorgeldamist, vett tuli pidevalt suhu (soolane!). Aga muidu oli vaga tore. Lestad olid meil ka, sai kiiremini edasi ujuda. Aga mulle jattiski koige parema elamuse just see kontakt suurte kaladega. Kristjan tegi paadist pilti ka, aga see on ikkagi ainult pealtpoolt tehtud pilt, hoopis teine asi on ikka ise neid vee alt naha taies suuruses ja neid seal kallistada! :)
Ohtul kaisime rannas ka jalutamas, vaga ilus oli, taiskuu ja suuuur pime ookean :) vaga kena, aga natukene jahe ohtu minu jaoks, hehee, voibolla on asi selles, et saime tana paikest.

Ps! siin on ka yks pysielanik- rohkem kui meetri pikkune lizzard, nimega Nelson. Nagime oma silmaga teda, paris suur pirakas on, ilmselt yks suurematest mida siiani nainud oleme.

To be continued...