pealkirjatu

16 detsember

Kadi: Hello! Tervitused jällegi maakera kuklapoolelt! Ei ole me siin nii närvilised midagi. Mina ei ole, sest minul on oma töökohaga küll väga vedanud- mul on väga head tingimused ja hästi sõbralik boss. Muidugi, mis siin salata, ma olen terve selle aja ainult ühte tööd teinud- õunte harvendamist, aga nagu ma vist juba olen maininud, siis inimene harjub kõigega. Nii ka mina. Nüüd tundub töö õuntega juba üsna käepärane ja tuttav. Nagu olekski koguaeg seda tööd teinud. Kiirust tuleb ikka natuke juurde ja eks kogemust ka. Olen juba valmis õunaspetsialist. Minu käe all harvenevad fugi ja sundana õunasortide read. Aga seal on veel sellised sordid nagu granny smith ja pink lady. Aga neid kahte viimast pole vaja harvendada. Ja kusjuures ma teen neil kõikidel sortidel vahet! Tean juba täpselt milline üks või teine sort välja näeb. Kahjuks see farm kus ma töötan oma toodangut ei ekspordi, nii et te ei saa minu harvendatud õunu kunagi maitsta. :) aga mina saan. Nad on küll üsna toored veel, aga ma valisin ühe kõige suurema ja küpsema õuna välja ja maitsesin- natuke ikka toores veel, aga päris hea. Kui me siin Austraalias edasi reisime, siis ma otsin kindlasti poest need sordid üles ja proovin ikka valmis vilju ka :)
aga kuidas meil siis läheb? Ärkame 6.45 üles (mõnikord natuke hiljem, mõnikord varem) ja lähme ruttu ruttu kööki, et midagi süüa. Kui me oleme eelmisel õhtul laisad olnud, siis peame ka lõunaks võisaiu tegema, mis on hommikuti eriti tüütu, aga jaa.. hommikud lähevad sigakiiresti (nagu Rein ütleb). Kell 7.15 läheb buss ja umbes 10 minutilise sõidu kaugusel ongi meie farm- Maslins! Hea, et ma nüüd Krissuga koos töötan, palju kergem on hommikuti koos ärgata ja kõik toimetused koos teha. Muidugi tööjuures on meil mõnikord erinevad ülesanded, aga eks Kristjan räägib neist ise mida ta seal täpselt teeb. Aga mina lähen panen tavaliselt kummikud jalga ja vihmajope selga. Isegi siis, kui vihma ei saja, sest hommikuti onõunapuud ja maa märg, õiges riietuses ei ole aga hullu midagi. Esimene paus on meil kell 9.30. see kestab TÄPSELT 10 minutit. Siis jälle õunapuude vahele. Järgmine on lõunapaus, kell 12-12.30 ja siis läheb töö kella 4ni välja. Kui nüüd keegi kaasa mõtles, siis see teeb täpselt 8-tunnise tööpäeva. Nii et jah, päris korralik tööpäev. Ja niimoodi 6 päeva nädalas- esmaspäevast laupäevani. Eks seal õunapuude vahel jõuab igasuguseid mõtteid mõelda. Täna ma näiteks mõtlesin Mariast ja tema pisikesest. Ja ma nii hirmsasti tahaksin Mariat juba näha ja temaga jutustada. Ja siis tuli mulle meelde Taimi ja siis juba Hanna ja siis juba Janks ja siis Piibe ja Kirke ja Tiina ja Kixu ja Kaisa ja emps :) tahaks teid juba näha küll. Nii vahva kui te saaksite ka siia sõita, tulge meile külla! Sest ilmselt me jääme siia nüüd nii mõnekski nädalaks. Aga eks näis eksole. Nii. Tulen tagasi tööpäeva jutu juurde. Siis kui tagasi sõidame (meile tullakse bussiga vastu), siis on võimatu minna kohe dušši alla. Sest see on hõivatud kõikvõimalike asiaatide poolt. Neid on siin päris palju ja nad tormavad kohe pessu. Niisiis peab natuke niisama olesklema. Siis me mängime tavaliselt piljardit või vaatame telekat. Mõnus on puhata. Ahjaa nüüd me saime Kristjaniga endale uue toa ka. Elame eestlastega samas toas, ainult üks pisike sein on vahel, poolik sein. Ja meie voodi kohal magab üks rootslane Philip. Ta on väga tore ja sõbralik. Ei aga tegelikult on meil siin veel sõpru. Ma teen teile lühiülevaate oma sõpradest. Jah. Peale eestlaste Marite ja Reinu on meil siin veel teisigi sõpru:

Yu- minu ilmselt kõige parem sõber siin. korea kutt, on siin hostelis olnud juba 11 kuud, teenib raha, et Perthi ülikooli kusagile minna. Alati tervitab, naeratab, teeb nalja. Temaga on väga tore rääkida kõikidest asjadest.
Kuang- taiwanist, alati naerab, kui me Kristjaniga jälle kiirnuudleid sööme. Talle pakub see palju nalja., sest kõik taiwani inimesed siin on väga head kokad ja nad mässavad õhtuti köögis tundide viisi, et midagi eriti hõrku valmistada. Ja nad teevad seda iga õhtu! Ja siis Kuang alati küsib et mida meie õhtuks teeme. Nii mõnedki korrad tuleb talle vastata, et kiirnuudleid. Ta on tore kutt, muretseb mu kehakaalu pärast ja oli ükskord nõus mulle mune praadima.
Brak- tal on tegelikult veel pikem nimi, aga ta lubas et me võime teda Brakiks kutsuda. Tema on ka taiwanist, hästi sõbralik (nagu nad kõik vist siin), alati abivalmis. Ta on natuke kuidagi selline kurvavõitu, aga võibolla ta igatseb koju. Ta läheb 21sel detsembril koju, ei, mitte jõule tähistama! Ta ütles, et see on liiga läänelik püha, inimesed Taiwanis ei tähista jõule.
Ken- iirlane. Üsna tihti purjus, aga väga sõbralik. Temaga saab alati nalja. Ta norskab! Ja maailma kõige kõvemini! Ma ei ole mitte kunagi kedagi niimoodi norskamas kuulnud!
Kiki- taiwanist jällegi. Hästi tore tüdruk, väga kõva häälega, alati on tema häält kuulda! On superkokk!
Jenna- punkar iirimaalt. Roosade juustega. Üldiselt on tal nokamüts peas, ja nägu naerul. Igalpool kus ma teda näen, siis on tal tõesti alati nägu naerul!
Rick- kiusaja. Ilmselt 30ndates inglise poissmees, väga vahva huumoriga, oskab superhästi piljardit, ilmselt Kristjanile kõva vastane :) tal on mingi oma mäng siin, mida kõigile õpetab.

Oi aga meil on ju tegelt veel siin palju ühiseid sõpru Kristjaniga! Näiteks tema siinne parim sõber Ruben! 19 aastane prantsuse kutt, kellel on VÄGA tugev prantsuse aktsent, nii et temast on raske aru saada mõnikord, aga ta on tore. Konni ta ei söö ja meie pidevalt naljatleme temaga. Malcom on uus-meremaalane, kes ütleb sõna ten asemel tiin. Ja siis me ka muidugi lõõbime tema inglise keele üle. Hästi tagasihoidlik kutt, üldiselt vaikne, aga mängib nats kitarri ja laulab väga hästi.Jeremy on siin veel üks muhe prantslane ja Aurien, prantslane, kes sööb konni. Õige prantslane ikka! :)

Oh tegelt siin on meil palju toredaid inimesi. Neid ei jõuagi kõiki kirjeldada. Peaks ehk pildi nendega kunagi tegema. Mis veel. Eile laenasin ühe sakslase, Heiko, käest kitarri, ja istusime oma ilusal verandal, jõime veini ja laulsime. Mina laulsin peamiselt :) täitsa uhke tunne oli :) pealtkuulajaid oli nii mõnigi. Hehee. Mõni ikka oli jah. :) ei tegelikult on siin õhtud ilusad. Mõnikord sajab, aga üldiselt on õhk ikkagi soe. Ja eks läheb aina soojemaks. Jõulutunne? Ei, esialgu ei midagi. Siin on ikkagi suvi! Kuidas saavad suvel jõulud olla? Aga näe saavad. Siin ju on. Juba varsti. Ma loodan et teil tuleb lumi maha jõuludeks, see oleks ju väga ilus. Isver ja ongi juba jõulud ju varsti. Huvitav kuidas Kadril seal Itaalias läheb? Kadri mul tuli ükspäev sinu igatsus peale. Tahaks hirmsasti sind jälle näha. Tulla sinu Kose kodusse külla, teha teed ja minna välja rõdule. Nii mõnus! Ma väga igatsen neid hetki ja nii tore on õunapuude vahel meenutada kõikvõimalikke sündmusi kus me olnud oleme ja inimesi keda me kohanud oleme. Neid on nii palju! Ma loodan et sul läheb seal kõik hästi!
Nii. Ma nüüd lõpetan. Ostsin uue 10 dollarilise interneti-kaardi, selle eest saab umbes 1,5 tundi internetis olla.

17. detsember

Kristjan: No algatuseks tuleb kohe ära mainida, et Ruben on juba 20-aastane, mitte 19. Mu sõpradeks on siin veel prantslane Aurien, rootslane Philip, Uus-Meremaalane Malcolm ja kindlasti veel mõned, kelle nimesid ma ei tea. Eile rääkisin ühe Jaapani kutiga, kes sel nädalal tuli ja kolis mu vanasse voodisse. Küsisin, kas ta Barutot teab, tuli välja, et teab küll, et väga tugev mees pidavat olema. Aga ta ise ei olnud eriline sumo fänn ja inglise keelt ka eriti ei osanud. Siis on siin üks inglane Thomas, kellega piljardit mängin mõnikord, ta on ikka parem mängija kui mina, õnneks ta turnal ei osalenud. Alguses mõtlesime, et ta on ka prantslane, kuna ta oli koguaeg prantslastega koos. Tahtsin ükskord küsida, et kas ta konni sööb, siis tuli välja, et ta on inglane hoopis. Ruben konni ei söö, aga Aurien sööb, pidavat kana maitsega olema. Ma ei saagi aru, me Kadiga koguaeg narrime siin teisi, kõik on nii naljakad ja erinevad, aga nalja peab ju saama, eksole. Prantslased räägivad nii naljakat inglise keelt, alguses ma ei saanud midagi aru sellest, aga nüüd olen harjunud juba. Aurieniga mängin pingpongi ja ta võitis mind eile, täna on revanšivõimalus. Kahjuks prantsuse kutid lahkuvad sel nädalal siit.
Sellest nädalast olen tööl koos Kadiga õunafarmis. Teeme õunaharvendamise tööd, mis on suht üksluine ja igav, aga mitte midagi rasket selles pole. Ma harvendan puude ülemist osa. Kuna puud on suured, siis kasutan selleks üht masinat, mille nimi on Squirrel (maakeeli Orav). See on selline tõstukilaadne aparaat, kus seisan püsti ning jalgadega opereerin seal. Parema pedaaliga saan edasi-tagasi ja vasakule-paremale, vasaku pedaaliga üles-alla. Lihtne süsteem, äkki saame homme pilte ka teha. Peremees Gordon töötab teise Squirreliga ja ta teeb poole kiiremini kui mina. Aga sellest pole hullu midagi, ma küsisin järgi. Ta on eluaeg seda teinud ja ütles, et 3-4 nädalaga saaks palju kiiremini käed tööle, aga tavaliselt on selleks ajaks töö tehtud. Rääkis, et talle asiaadid eriti ei meeldi, pidavat aeglased töötajad olema. Paar aastat tagasi oli üks tüüp tal ühe Squirreli õhku lasknud. Oli bensiini sisse valanud ja siis suitsuga pani kogemata põlema. Kahju kokku üle 5000 dollari, Gordon ütles, et oleks tahtnud selle kuti maha lasta. Seda ma täheldasin ise ka viinamarja põllul. Aasia tibid olid mingi 3 korda aeglasemad kui mina. Jõulude ajal on siin 25 ja 26 detsember vabad päevad. Aga olgu, ma ei viitsi praegu rohkem kirjutada, olge kõik tublid ja korralikud, magage ikka käed teki peal.

Kadi: täna siis käisime autoga linnas (mina, krissu, rein ja marite). Tahtsime vasakpoolset liiklust proovida ja poes käia. Samas oli vaja ka 40 dollariline kõnekaart ära rääkida. Helistasin emale. Nii tore on alati telefonis rääkida! Ikka hoopis teine asi kui meilitsi. Mis veel. Batuut on meil siin. Või õigemini see suur trampliin või kuidas iganes seda ka ei nimetata. Sellega me siin aegajalt ikka hüppame. päris osavad oleme juba selle peal. Mu käed on nii koledaks läinud sellest õunatööst ja väga valusad! Nahk narmendabja käed veritevad kergelt. Ei ole lihtne töö :) ma täna itsitades mõtlesin, et isver mis kõik kunstküünte fännid siin teeksid- mitte midagi! Nad peaks mu käsi nägema ja mõtlema kas nad ikka kindlasti tahaksid seda tööd teha. Hehee.
Iga päev on selline suur väsimus peal peale tööd. Ei viitsi suurt midagi teha, tahaks ainult puhata. Nii ma siis tavaliselt puhkangi- pikutan ja loen raamatut (inglise keelset).
Piltidel siis näete seda suurt sisalikku, kes ükskord üle tee läks. Siis on üks pilt veel minu tööjuures tehtud (vaadake riietust!). Ja siis muidugi pildid põllupeal, seal näete meie armsaid FUGI'sid (õunasort). Ja ühel pildil on Krissu sünnipäev, käisime õues jalutamas Reinu ja Maritega.