Haid joule!!!

Kristjan, joululaupaeva ohtul: ho ho ho, haid joule koigile, kallid lapsed!!!! Minu joululaupaev oli igatahes vaga erinev koigist eelnevatest 28-st. Aga sellest kirjutab pikemalt Kadi. Ma raagin eilsest. Arkasime hilja jallegi ja panime mooda teed ajama. Valisime loomulikult Scenic Route, aga siinmail on koik teed suht scenicid, mis siin ikka salatit teha. Mingisugusest targast brozhyyrist lugesime ka, kus vagevamad kohad on, aga ometi valisime mitte vaga touristic koha esimeseks seikluseks. Nimelt yhe tee aares olid koopad. Need polnud nagu Austraalia Margaret Riveri koopad, kus maksid raha ja oli mingi tuur giidiga jne ja kaid mooda valgustatud treppe ja koridore (vaga ilusad koopad muidugi), vaid tegemist oli kottpimedate koobastega. Idee jargi oleksime pidanud molemad panema pahe kiivrid ja need kaevurilambid ja varutaskulambid ka kaasa, aga kuna meil oli 1 kaevurilamp ja yks pisike taskulamp (mis nagu hiljem selgus, naitas pisikest kollast valgusriba ja millest eriti kasu polnud), siis me eriti varustatud polnud. Koopas pidime peaaegu, et roomama, Kadi paases napilt esimesse auku kukkumisest, aga kerge klaustrofoobia oli naha vahel alguses molemil. Ronisime, kondisime ja kagarkondisime aga vapralt edasi ja ajapikku hakkas juba taitsa lobus. Mones kohas panime lambid kinni ja nautisime glowwormide tahistaevalikku valgust koopaseintel ja laes. Need on sellised pisikesed helendavad ussikesed, jaaniussi taolised. Paris ilus oli. Kui oli umbes tund aega seigeldud, joudsime aga kohta, kus moistus otsa sai, see oli selline suur tiigi moodi asi, vesi tundus olevat rinnuni ja vaga kylm. Vasakult aarest oleks saanud kuidagi ronida, aga seal oli 50-50 voimalus koos kaamera ja asjadega vette sadada, seega keerasime otsad ringi ja laksime algusesse tagasi. Kaardi pealt hiljem selgus, et me olime mingi 5 minuti teekonna kaugusel finishist. Soitsime autoga veel valjas ringi ja otsisime, kus see valjapaas koopast on, aga ei leidnudki lopuks. Aga vagagi ponev seiklus oli! Riided ja uued matkatossud on siiamaani monusalt mudased. Parast koopaid soitsime Te Anau nimelisse vaikelinna, kus oli vaga ilusad vaated magedele ja bookisime kohad yhes Family Parkis, saime toa dormroomi, kus oli 10 voodikohta, aga kuna kedagi teist sinna ei tulnudki, siis meil oli oma vaga suur tuba, lykkasime voodid kokku ja monus, vaatasime office't arvutist. Vot nii, edasi kirjutab Kadi. Tsau.

Kadi: heihei! Ilusat jouluaega koigile! Mina kirjutan siis pikemalt kuidas meil moodus meie selleaastane 24s detsember. Aga ma mainiksin veel ara nende koobaste kohta, et ega sa enne ei tea, kas sul on klaustrofoobia kui sa oled yhes sellises koopas ara kainud. Ma ei uskunud et mul selline tunne voiks peale tulla, aga kui naed enda ees maasees ikka vaga kitsast auku ja tee laheb just sedamooda, et sa pead sinna sisse ronima kottpimedusse siis hakkab kohe kyll. Ja siis ronid sinna pimedasse auku ja oma vaikese taskulambiga uurid koiki neid kinniseid seinu. Huuh, oli kyll jube. Aga ainult algus. Mingil hetkel harjusime molemad nende kinniste seinadega ara ja liikusime aina edasi. Maa all kadus ara igasugune ajataju ja suunataju, teed juhatasid ainult seintele kleebitud helkurid. Ja need helendavad ussikesed seintel olid ikka maruvahvad! Ja nii kahju on, et see maa-alune jarv vastu tuli, sealt enam jah kahjuks yle kuivalt ei saanud. Aga no igatahes nagu Kristjan ytles, siis tegu oli toelise seiklusega! Ja oleme jalle teinud midagi ekstreemset! :):)
aga okei, et siis tanasest, joulupaevast ka. Hommikul arkasime varakult yles ja seadsime end teele. Meie suunaks oli siis siinmaal vaga kuulus Milford Sound. Ma olin juba niipaljudelt inimestelt kuulnud, et see pidavat olema vaga ilus koht, nii et ma kujutasingi seda ette vaga ilusana, kartsin et nyyd ehk hoopis pettun, et ootused on nii korged. Tee sinna ise oli juba vaga ilus, mida lahemale joudsime, seda ilusamaks loodus muutus. Ja seda lahemale tulid MAED! Oi kuidas mulle ikka maed meeldivad! Muide, seda osa kus Milford asub, nimetatakse Fiordlandiks, nii et siis nagu Norraski, kutsutakse siinset maad fjordide maaks! Just seda osa siin! Nagime eemalt lumiseid tippusi ja olime ponevil! Nii ilusad jarved tulid juba ja niipalju varvilisi lilli! Teeaares juba olidki igasugused vaatamisvaarsused nagu naiteks Mirror Lakes, kus tuuleta ilma korral voib kindlasti vaga ilusaid pilte saada, meil kahjuks pind ikka natuke virvendas. Ja siis edasi laksime teelt valja, soitsime 17 km kruusateel kuni joudsime Humboldt fallside juurde. Ehk siis kosk pidi seal olema. Mulle need kruusateed siin eriti ei meeldi, aga ma pean ytlema, et see koik oli seda vaart! Labi imelise rohelise metsa viis tee nii ilusa kose juurde! See oli nii korge ja ysna voimas! Vaga ilus! Koige korgem kosk mida me sinnamaani olime nainud! Ja see tee sinna oli vaga ilus, no toesti nii ilus muinasjutumets! Niinii roheline, kuna vihma sajab siin fjordides suuremal osal ajast. Aastas 7 meetrit. Nagime joge, kus oli nii ilus puhas heleroheline vesi! Kui keegi teab Lord of the Ringsi filmist seda kohta, kus Aragornid ja teised mooda joge soitsid, siis see oli tapselt sama varvi jogi ja vahutas ka samamoodi!vaga ilus! Kahjuks olid maetipud koik udu sees, neid vois vaid aimata, aga vaga ilus oli see vaatepilt siiski! Uhke tunne oli olla seal magedevahel, eemal kogu tsivilisatsioonist!
Edasi jai teepeale vaike matk Mariani jarve aarde, aga kuna see eeldas mitmetunnist matkamist, siis laksime ainult osa maast, tapselt nii kaugele, et naha seda samast muinasjutulist metsa veelgi rohelisemates varvides ja toeline raftingu jogi oli seal veelgi vahutavam ja veelgi voimsam! Suurte sammaldunud kivide ymbert leidis ta endale tee kuidas edasi jouda. Tykk aega lihtsalt seisime ja imetlesime seda looduslikku ilu! Nii nii kaunis! Onneks on meil nyyd palju pilte ja videoklippe mis meile seda alati meelde tuletavad, kui me vaid tahame! Muidugi, tapselt nagu mu emme kunagi ytles, siis ega seda ilu ei saa kuidagi piltidele pariselt panna! Et hoopis teine tunne on ikka ise seal kohapeal olla ja vaadata ja imestada! Aga igatahes me nyyd teame oma sydames, et meil on oma salakoht, millele moeldes laheb alati tuju heaks :)
peale neid matkamisi tuli meile teepeale ette Homeri nimeline tunnel. Selle ees oli palju kohalikke linde, Kea'sid, kes inimestelt syya ootasid. Moned lollpead muidugi andsid neile syya ka, hoolimata paljudelt keelavatest siltidest. Need linnud eriti ei kartnud inimesi, pigem olid liiga julged, ronisid autode katusele ka! Tunnel iseenesest oli nagu tunnel ka, aga pidime allamage soitma, jallegi ainult piduritega. Ja peale tunnelit ka, ainult allamage! Nii et kui me lopuks Chasmi nimelises looduskaunis kohas peatusime, siis meil pidurid taitsa polesid vist, ei tea, igatahes tuli vaga paha karssamislohna! Kristjan viskas vett peale, oi kui palju suitsu tuli! :) aga jatsime need rahulikult jahtuma, ise laksime kylastasime Chasmi. See oli looduslik jogi, kus tuul ja vesi on kividest toeluse skulptuuri joe sisse ehitanud! Vaga omamoodi! Kahjuks oli see vaga turistiline koht, busse tais ja meeletud rahvahordid. Olid koik kohal. Me pogenesime sealt peagi! Edasi votsimegi siis suunaks Milfordi poole! Meil hakkas tuju juba paris kurvaks minema, kuna vihma sadas suht lakkamatult. Mitte kyll lahinal aga koik oli vaga niiske ja hall. Endi tuju parandamiseks laulsime joululaule. See tootas hasti, taitsa naljakas on siin magedevahel jouludele moelda! Ahjaa, seal tunneli juures oli natuke lund ka nii et haahaa, meil olid valged joulud! :) Igathes kui siis Milfordi kohale joudsime, siis ikka sadas vihma ja maetippe polnud pohimotteliselt nahagi. Jai yle ainult aimata kus loppevad maed ja kus algab taevas. Tykk aega motlesime kas votta moni laevakruiis voi ei. See tundus siin selline asi mida KINDLASTI peaks tegema, aga koik see hall ilm raakis sellele loogikale vastu. Sest ega need kruiisid koige soodsamad ei ole. Ja nahtavus oli suht halb. Aga siis jalle motlesime et mitu korda sa elus ikka Milford Soundi satud, et kui juba siis juba! Moeldus-tehtud. Votsimegi laevatuuri. Ja vaga oigesti tegime, sest kogu see kahetunnine kruiis oli nii ilus! Soit labi valgete uduribade, magedevahelt, rohelisel veel oli nii nii ilus! Ma pole mitte kunagi niipalju koski nainud!! niinii ilus oli, Kristjan ytles et see oli kyll Norra fjordide moodi! Igatahes vot selle kohta voib vist kyll oelda, et hingematvalt kaunis! Ja lopus ei sadanud enam niipalju ja maed tulid juba ysna nahtavale. Nyyd julgen kindlalt oelda, et need valged pilveribad tegidki asja just mystilisemaks ja ponevamaks! Ja meie giid ytles ka, et kui on kuiv ilm siis ei nae pooltki niipalju koski! Ja siis ei ole nad ka nii voimsad! Niisiis saime naha vaga ilusaid koski! Ja meie laev oli veel selline ka, kes soitis koskedele nii lahedale et saime koik marjaks ka, kes vahegi valjas tekil oli! :) ei vaga omamoodi seiklus jallegi! Pilte sai jallegi niiiiii palju tehtud, on mida meenutada! Peale tuuri hakkasime jalle natuke tagasi soitma, et jargmisel paeval uusi matkaradasid avastada! Meie joululaupaev moodus siis vihmametsades ja jogesid uurides ja imetledes,magedevahel kolades. Ja meil olid joulumytsid paevlabi peas! Koik soovisid meile haid joule ja muidugi soovisime ka meie teistele reisijatele haid joule! Ohtuks parkisime end yhte telkimisplatsi ja soime toelist joulurooga-makarone, haahaa! Joime kumbki pudeli olut ja naersime ise oma jallegi vaga imeliste, hoopis teistmoodi joulude yle! :) aga me ei olnud yksi, meil oli 2 seltsilist, 1 vaga julge kea, kes tahtis meil suurest naljast autoantenni naksida, sest me teda ei toitnud (ei tohi ju!) ja siis yks vaike peenikeste jalgadega pisike linnuke, kes tuli meie soogilauda, et vaike juustutykike endale varastada! :) ja nyyd siis olemegi siin, oma Michael Knighti autos ja jaame siia tuttu. Me polegi kordagi autos maganud siin ju. Pole hullu midagi, muusika mangib arvutist ja taitsa soe ja monus on :) Haid joule koigile! :) selles mottes on ju vaga tore, et me oleme siin Kristjaniga kahekesi, yksi oleks ikka eriti kurb ja yksik tunne. Aga see ei tahenda, et me oma kodustele ja sopradele ei motleks. Muidugi olete te mul koik meeles ja ma soovin et teie joulud oleksid ka vahemalt sama valged ja ponevad ja ilusad ja toredad! Meil koigil on omad joulumotted ja soovid, ma loodan et teie omad ka koik ilusasti taituvad! Saadan teile siit yhe suure ja sooja joulukallistuse! :)

Kristjan: nii pikka blogi pole me enne vist korraga yles pannud ja see koik on paari viimase paeva kohta! Esimene joulupyha saab kohe ohtusse ja ma kirjutan tanase hommiku kohta veidi ning siis Kadi lisab ohtu kohta ise. Nimelt, hommikul arkasime ilusasti autos, panime masinale haaled sisse ja siirdusime kohe yhele matkarajale. See pidi olema 3 tundi pikk ja ylevalt mae otsast pidid avanema vaga ilusad vaated ymberkaudsetele magedele, jarvedele, fallsidele jnejne. Makkeminek oli paris jarsk ja vaene pisike Kadi hakkas kohe hadaldama, aga siis vottis ennast kokku, kui ma mainisin, et see on paris korralik kaloripoletamine, hehee. Igatahes yles me joudsime, maed olid koik pilvede sees, aga yleval mae otsas, ennae imet, oli raba, ilusate rabajarvede, poosaste, puude, sambla ja muude taimedega. Ja vaike metsatukk seal otsas oli tapselt nagu mingi sookolli elamiskoht vaga rohelised samblas puud, pisikesed tiigid jne. Ilus oli. Naljakas ainult, et see kilomeetri korguse mae otsas oli koik, ma ootasin, et seal on ainult kivid ja kaljud. Vot nii, seejarel soitsime Te Anau poole tagasi ja tee peal tekkis meil kohe ka uus plaan. Siinkohal annangi jarje Kadile tagasi.

Kadi: mulle jah need makketousud on ikka vaga rasked, vohma eriti ei ole, aga eks ma lahen iga matkamisega aina paremaks, haahaa :) ja muideks me tulime pool teed joostes maest alla :) ja labisimegi 3 tunnise matkaraja 2,20ga, nii et voitsime jalle natuke aega. Teel tagasi Te Anau'sse tekkis meil mote, et laheks veel yhele tuurile, kus pidi nagema glowworme (helendavaid ussikesi) koobastes. Moeldud-tehtud. Peale pooletunnist laevasoitu olimegi koobaste juures. Monus jalutuskaik jahedates koobastes, seal olid ka moned kosed ja siis see maa'alune laevasoit! Oi kui tore see oli! Istusime oma grupiga paati ja siis kustutati tuled! Algas tore paadisoit mooda maa-alust joge kus “laes” oli nii palju helendavaid ussikesi, tapselt nagu jaaniussikesed, ainult et sinakama tooniga ja neid oli niiii palju! No toesti nagu tahistaevas selgel ool!!! teate see oli vaga ilus hetk! Koik istusid vaikides ja lihtsalt imetlesid seda ilu! Vaga vaga ilus oli! Mitte mingit muud valgust ei olnud, ainult see ussikestest tulev sinakas valgus! Vaga ilus :) kahjuks ei tohtinud seal mitte yhtegi pilti ega videot teha, aga uskuge mind, see vaade jaab veel kauaks kauaks silme ette!

Ja muide, see tore jouluaeg tuletas meile meelde, et peaks teilegi teada andma, et meil hetkel austraalia tel nr EI TOIMI! Meil on siin Uus-Meremaa telefoni number, nii et kui keegi peaks nende paari kuu jooksul tahtma yhendust votta, siis meil on uus number +642102276756 jah peaks vist nii olema kui Eestist valida :)

ps! meie uus-meremaa pilte saab naha aadressilt :
http://picasaweb.google.com/Einroos/UusMeremaa#