Thursday, December 31, 2009

Head Uut Aastat!














Kadi: nii. Ja siis tuligi jalle edasi liikuda nagu meile siin kombeks on. Meie jargmine sihtpunkt oli Queenstown. Need, kes Uus-Meremaast midagi teavad, need teavad kindlasti ka seda, et Queenstown on koikide seikluste ja ekstreemsuste ja atraktstioonide pealinn. Me ei osanud sellest enne midagi arvata, enne kui me siia joudsime. Aga niipea kui me siia joudsime, haaras see linn meid oma seiklustega taielikult endasse. Olgugi, et esimene paev kui me siia joudsime, oli taiesti hall ja vihmane, kolasime juba koik kohad labi mis meid huvitasid ja moeldud tehtud, jargmiseks paevaks lubas paikesepaistet ja siis otsustaski vaike Kadi, et ah mis seal ikka, tuleb ikkagi sillalt alla hypata! Mul on nii hasti meeles koik need korrad, kus Ollesummeril sai 500 krooni eest (nii soodne!) teha bungy hypet (bendsi?) ja mulle tundus see alati nii nome. Mitte et ma oleks kartnud, ei mitte seda, aga just see, et sa pead sealt alla hyppama pea alaspidi ja et sisikond koik kurguni valja loksub, see tundus vastik. Aga samas, Austraalias olles kuulsin paljudelt, et see on nii hea tunne ja et palju oudsem kui langevarjuhype. Ja see mind ajaski ponevile. Mis saaks olla veel ponevam kui langevarjuhype? Ja nii ma siis otsustasingi et proovin ka bungy hyppe jarele (kes ei tea mis see on, siis see on selline hype, kus sul seotakse jalad koiega kinni ja see kois on aheldatud mingi korgema asja kylge. Ja siis inimesed hyppavad sealt pea ees alla). Ma ei olnud sellest elevuses kuni paevani mil hype pidi aset leidma. Ja siis see juhtuski. Soitsime sinna kohale. Kawarau jogi. Tegemist oli 43 m sillaga vee kohal. See on juttude jargi koht kus tehti yldse maailma koige esimene bungy hype, Uus-Meremaa on selle ametlik asutajamaa :) nii et vagagi moistlik koht esimese hyppe tegemiseks. Ja oi kui me siis kohale joudsime ja ma nagin teisi hyppamas, hakkas syda ikka kiiremini poksuma kyll! Ja eriti veel siis kui sillapeale vaatama laksin, et mis vaade sealt ka alla avaneb! Oiii see oli hirmus! Ma vaatasin peaaegu et 2 tundi teisi hyppajaid ja laksin ise juba paris narvi, et isver, kell 12 ongi minu kord hypata. Ja siis see kell 12 joudiski yhel hetkel katte. Ma olin jarjekorras ja ootasin. Maletan, et 1 tydruk suht minu ees oli juba koitega kinni seotud, aga alla hypata ei julgenud. Niisiis ma lubasingi Kristjanile, et kui ma sinna aarepeale lahen, siis ma katsun kohe ruttu alla hypata, et kauemaks motlema ei jaaks. Sest igalpool soovitatigi nii, et ARA ALLA VAATA! Ja siiiiiiis... ja siiiis ja siiis kutsutigi mind ette, mu jalad seoti tugevasti kinni, ma palusin neil veel yle vaadata, et kas ikka on kindlasti kinni ja siis kutsuti mind sinna pisikesele platvormile kust pidi alla hyppama. Isver, seda tunnet ei oskagi kirjeldada. Kui sa sillapealt eemalt veel vaatad, et ah ei ole hullu, et kyll ma ara hyppan, siis olles tegelikult ise ka seal platvormil valmis ja kui sa vaatad sealt alla, siis ytleb iga sinu keharakk, et ara hyppa, see on hullumeelsus! Siis ometigi teed sa risti vastupidi! Ma palusin 3 sekundit aega, et natuke asja seedida ja siis, tuletades meelde koiki teoreetilisi hyppevoimalusi, katsusin end sealt nii oigesti ara tougata kui vahegi sain. See kui sa seisad seal, see on koige oudsam hetk selle hyppe juures. Seal on selline tunne hetkeks, nagu sul ei oleks yhtegi turvarihma kyljes ja nagu sa hyppaks pea ees vabasurma. Jah just selline tunne on seal. Ja siis, kui sa vahegi leiad endas mingit eneseyletamistunnet, siis sa toukad end sealt eemale ja siis on koik juba moodas, siis sa juba ripud seal (vee kohal) ja kiigud yles-alla, paremale ja vasakule. See ei ole enam hirmus, absoluutselt, see on nii monus! Olgugi et mulle ei meeldi olla pea alaspidi, oli see tunne nii voimas. Mul on nii hasti see hetk silme ees, kuidas ma sealt platvormilt end lihtsalt ara toukasin! See oli nii oudne! Nii palju adrenaliini! Nii nii voimas tunne kui sa tegelikult ka hyppad! Oi ma olin nii uhke enda yle juba sekund hiljem kui ma allapoole vajusin, et jessss, ma hyppasingi! Ja see kuidas ma seal hiljem kolkusin ja mind paati aidati ja jalad lahti seoti see oli nagu muinasjutt- nii ilus ja hea tunne oli olla jalle pea ylespidi! Kristjan tuli mulle kohe vastu, ta sai minu hyppe video peale, ja minu naeratuse ka. Oi ma olin toesti niinii uhke enda yle ja ma oleks hea meelega kohe jalle uuesti hypanud! Ja hyppaks praegugi! Ja hyppan kindlasti veel tulevikus kui hea voimalus avaneb! Kiksu ja Kaisa, mu armsad oed, ma tahaksin et te ka teaksite kui age tunne see on, kui bungy hyppe teed, nii et kui te vahegi tunnete, et voiks proovida, siis moelge, see eneseyletamine on seda koike 100% vaart! Aga samas, nagu ma ise nagin, siis see hype on ainult julgetele! Voi koik sobrad, kes te nyyd ka tahate seda hypet teha, siis ma olen kahe kaega poolt! :) soovitan koigile. Muideks, koige vanem hyppaja on olnud 94 aastane ja koige noorem 10 aastane! Nii et ei ole hullu midagi, mahute koik sinna vahemikku! Nagin ise kuidas yks soliidsemas eas mees sealt pea ees alla hyppas, vaga ilusa hyppe tegi! :) hehee... igatahes... elamus missugune... ja kokkuvotteks ma voin oelda, et jah, bungy on vist toesti ikkagi hullem kui langevarjuhype! :D

Kristjan: Queenstownis on veel mitu Lord of the Ringsi vottepaika ka, seega kaisime ka neid uudistamas, kahjuks yks peamisi kohti Deer Park Heights oli omanike poolt suletud ja sinna me ei saanudki. Teine koht oli Twelve Mile Delta, kus oli ka campimiskoht. Laksimegi siis ohtul sinna telkima. Panime telgi ja toolid yles jarve aarde, votsin oma targa LOTR asukohtade raamatu katte, vaatasin pilti, vaatasin yle jarve magede suunas, uuesti pilti ja kuigi see tundus naljakas, siis me olime oma telgi ja auto sattinud tapselt sama koha peale, kus see pilt voetud oli, hehee. See oli vaga ilus telkimiskoht, jarv, maed, pisikesed ojakesed ja joed, mets jne. Kaisin seal metsa sees veel yht kohta vaatamas ja pildistamas. Kuigi te voite arvata, et ma ei ole normaalne, aga kuna tegemist on siiski yhe mu lemmikfilmiga, siis ma usun, et mul on kunagi vanast peast hea vaadata Sormuste Isanda filme ja muheleda omaette, et nae, seal Middle Earthis olen ka mina tatsunud. Jajah.
Vot nii, jarves kaisin ujumas ka, aga vesi oli nii kylm, et hyppasin korra ainult sisse ja kohe ronisin valja kah. Brrrrrrrrr. Kadi ei lainudki vette, ytles, et tal laksid jalad krampi.
Jargmisel hommikul olid meil juba uued plaanid ja tegemised. Nimelt kaisime yhel Shotoveri nimelisel joel paadiga soitmas. Tegemist on karestikulise joega, kus tehakse ka raftingut. Meie paat oli aga teistsugune. Kiirpaat vmt, selle juht oli suht kreisi omadega. Kohati soitsime ligi 80 km tunnikiirusega ja moodusime teravatest kaljunukkidest ainult mone cm kauguselt. Ja vesi oli mones kohas nii madal, et kivid paistsid, aga me lasime seal monuga taiskiirusel labi. Vahepeal tegime taishoo pealt 360 kraadiseid poordeid ka, vesi pritsis paati, rahvas kisas. Elamust igatahes taie raha eest jallegi. Ja kohtasime isegi 2 eesti naist, oed, kellest yks elab juba 3 aastat NZ-s. Ja ta pisikene tytar raakis nii eesti kui ka inglise keelt. Tundus umbes 5 aastane. Tubli. Parast paadisoitu laksime veel yhe Gondola nimelise asjaga korgele yles makke, kust avanes vaade yle kogu Queenstowni ja ymberkaudsetele magedele (nt The Remarkables), samuti jarvele ja jogedele ja metsadele jne. Vaga ilus. See Gondola oli selline lifti moodi asi nagu suusabaasides kasutatakse, aga seal sai sees istuda ja seinad olid labipaistvad. Nagu London Eye kuudid, millega seal kuradirattal tiirutatakse. Yleval mae otsas oli aga selline naljakas asi nagu Luge. Ma ei tea, kuidas seda tolkida, tegemist oli nagu pisikese kartautoga (ilma mootorita). Seal oli allamage kardirada ja niisis sadu inimesi tuli mooda seda rada oma pisikeste kartidega jarjest alla. Proovisime siis meiegi ja selgus, et see oli vaga lobus. Nii lobus, et tegime veel kordussoidu, aga mitte enam algajate scenic rajal, vaid edasijoudnute rajal. Hehee, see oli jarsem ja rohkemate kurvidega ka. Ja ma sain parast korra veel soita, kui yks pisike tydruk hakkas nutma ja ei tahtnud enam soita ja me kysisime ta emalt, et kas koik on korras ja Kadi saatis plika alla, ma soitsin yhega kartidest. Vot nii. Paev hakkaski ohtusse joudma, kaisime loomulikult veel Macis soomas ja siis soitsime Arrowtowni yhte Holiday Parki oobima. Siin olime ka paar paeva varem kainud korra yht LotR vottepaika uudistamas ja pildistamas. Tana leidsin teise veel. Vot nii ja nyyd ma siin istungi ja kirjutan ja hakkan lopetama ka. Homme jalle uus paev ees. Tsau.

Kadi: Kristjan on jah siin pidevalt Sormuste Isanda radadel kondimas, suur fann nagu ta on :) aga ei, taitsa tore on leida paris looduses yles need kohad kus moned stseenid filmitud on. Aga see selleks, muidugi liikusime me Arrowtownist ikka edasi. Meie jargmiseks sihtkohaks oli Mount Cook. Tegemist on siin maal yhe vaga tuntud maega, tegemist on terve Australaasia koige korgema tipuga, yle 3000 m on see korge. Kaisime ka meie seda ilusat tippu vaatamas. Meie laagrikoht asus iseenesest juba vaga korgel, sinna soites laksid korvad lukku. Ja jallegi peab ytlema, et terve tee sinna oli nii ilus. Koik see maestik ja need helehelesinised jarved ja loodus ja taimed! Vaga ilus! Ja Mount Cook oli ise ka vaga ilus! Oma lumiste tippudega paikese kaes! Vaga ilus ja voimas! See oli minu esimene kord yldse naha lumiseid maetippe nii lahedalt! Ohtuks oli tuul vaga suureks paisunud, aga me panime oma odava telgi ikkagi yles. Kaisime magedes matkamas. Ma leidsin yhe ilusa kivi ja motlesin oma vanaema-vanaisa peale, see oli tapselt selline kivi mida vanaema kindlasti endale aeda tahaks :) nii et ma panin oma vanaisavanaema auks selle kivi yhte ilusasse kohta koigile nahtavale. Nii et vanaisa ja vanaema, teie auks on nyyd siin Uus-Meremaal yks kivi magedes :) hiljem kui me laagripaika tagasi joudsime, oli tuul veelgi suuremaks kasvanud. Katsusime oma telgis magama jaada, aga tuul koigutas telki igast suunast nii kovasti, et meil oli hirm, et terve telk lendab koos meiega minema, Mount Cook'i tippu :) peale paaritunnist poolmagamist oli tuul nii suur, et tuli tahestahtmata oopimeduses valja minna, telk kokku korjata ja autosse magama minna. Ma ei oleks iial arvanud, et magedes nii tugev tuul voib olla! Olgu veel oeldud, et ka meie pisike auto- K.I.T.T.- koikus tuules ja meil muidugi nalja kui palju, et isver, tuul viib auto ka minema! :) aga igatahes saime jalle kogemuse vorra rikkamaks ja kuhjaga ilusaid pilte.
Edasi viis meie tee meid jalle tagasi natuke lounapoole, pidime maanteed vahetama. Teele jai yks tore Puzzleworld (Wanaka linnas). See oli selline illusioonide maailm, kus nagime igasuguseid huvitavaid hologramme, kaisime yhes suures saalis, kus koik seinapildid meid jalgisid, kondisime viltustes tubades, vaatasime mystilisi pilte, kaisime yhes illusioonitoas, kus Kristjan muutus imepisikeseks ja mina hiigelsuureks ja kondisime vagavaga kaua yhes suures labyrindis! Oi see labyrint oli ikka yks paras katsumus! Seal tuli yles leida koik 4 nurka ja siis veel valjapaas ka. Labyrint ise oli veel kahetasandiline ka, nii et tuli treppidest ka yles-alla joosta. Seal hoiatati kohe, et seal inimesed veedavad 30 minti kuni paar tundi! Ma arvan, et yks tunnikese voisime me seal kyll ekselda. Aga nalja sai, parast lopupoole tundus koik juba suht voimatu, aga ara tegime! Leidsime koik nurgad yles, ei kasutanud yhtegi petmisvoimalust ja leidsime ilusasti tee valja ka! Nii et selline tore kylastus meil siis.
Tee jatkus jalle labi vagagi maaliliste vaadete ja mis siin salata, loodus on siin ikka imeline! Ei joua ara imestada! Ja neid pildipeatusi on meil ikka koguaeg ja pidevalt! Labi kaanuliste teede ja peale koskede imetlemisi joudsime linna nimega Haast. Siia otsustasime jaada vana-aasta ohtuks ja ilmselt ka uue aasta esimeseks paevaks. Kaisime kylastasime ymbruskonda, Jackson Bay nimelist kohta, kus pidid olema pingviinid ja delfiinid ja hylged aga meie leidsime vaid yhe kuivale jaanud angerjamoodi kala, kes seal kividevahel siples. Kristjan ytles, et nad elavad paris kaua ilma veeta nii et kyll tous toi peagi uue vee ja kalake paases merre tagasi.
Nii ja siis oligi vana-aasta ohtu. Laksime kohalikku, kiidetud restorani sooma, oi syya sai seal palju ja hasti! Edasi laksimegi oma hostelisse, meil oli pudel Bacardit toas ootamas ja siis vois pidu alata! Haahaa, koik kogunesid suurde elutuppa, kus me mangisime LAUAMANGE! Oi see oli lobus ja aina lobusamaks laks! Sakslaseid on siin igalpool ja nii ka siin meie seltskonnas. Kell 12 laksime mingi seltskonnaga valja, lugesime 5,4,3,2,1 ja soovisime kova haalega koigile Head Uut Aastat! Ja kusjuures, sellises vaikeses kohas nagu see siin ka on, lasti siin moned yksikud raketid ka nii et igati kordalainud aastavahetus! Ohtu muidugi jatkus jalle toas lauamange mangides, uskuge voi mitte, aga see oli vagagi lobus ja nalja ning naeru jagus veel pikkadeks tundideks! Ja nyyd on teil ka juba aasta uus, nii et soovin siit omalpoolt koigile meie lugejatele HEAD UUT AASTAT! Tehke ikka oma uusaastalubadus teoks ja et tuleks yks maruvahva, seiklusterikas uus aasta!

Kristjan: HEAD UUT AASTAT KOIGILE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

7 comments:

Anonymous said...

Head uut aastat teile, Uus-Meremaa seiklejad! :)

Kristi ja Allan

Anonymous said...

Teie seiklusi lugedes meenub, et eile õhtul näidati ühelt Austraalia kanalilt Sõrmuste Isanda filmi :)

Kristi ja Allan

Marianne said...

Head uut aastat tibukesed!:)
Tahtsin küsida, et vaadates pilte, pikutasite muru sees. Kas seal ei ole putukaid nagu meil puugid, keda karta...?

kaisa said...

PALJU UUT AASTAT:)
muidu vägavägavägaväga äge. tahaks ka lotri maal ära käia..või siis hüpata. aga mitte õllesummeril :D

Unknown said...

jeees, ilusat uuuuut teile kaa aaa valleraa, kallistaaan:)

Kairit said...

Head uut aastat teile ka! Tulgu see veelgi ägedam!! :)

Ja Kadi...ma tahan ka seda hüpet teha...dammit :D

Laura E. said...

Head uut aastat ja palju kallistusi!! Seb ka tervitab ja soovib head uut!