Jawa

Kristjan, 13.oktoobril:
Balilt lahkusime bussiga Denpasari linnast Ubungi jaamast. See oli ka omaette ooper. Hotellist tellisime takso Ubungi, kohe kui bussi pealt maha astusime, oli kymmekond kahtlast tegelast ymber. Tegelikult me polnud veel taksost valjagi lainud, kui nad pagasniku avasid ja meie kotte nappima hakkasid. Seejarel hakkasid nad meid oma bussifirmade poole tirima, pakkusid soodsaid pileteid ja naitasid pildi pealt ka oma uhkeid busse. Otsustasime siiski veidi enne seal bussijaamas ringi vaadata. Osad kaisid meil veel 15 minutit sabas ja raakisid midagi, ma eriti teemasse ei syvenenud. Muide, seal vois olla umbes 1000 inimest ja me olime ainukesed valged. Nii et jollitamist oli neil seal kyllaga. Lopuks leidsime koha, kus veidi ametlikuma valimusega tyybid busside ees pileteid myysid. Bussid nagid vaga viisakad valja ja piletimyyjatel olid yhte varvi (sinised) sargid seljas, mille peal oli bussifirma logo ja nimetus Restu Mulya. Hind oli soodne ja ostsimegi piletid ara. Bussi valjumiseni oli kyll veel paar tundi aega. Kahtlust aratas asjaolu, et need kutid, kelle kaest me piletid ostsime, kadusid peale seda nagu vits vette ja hiljem myysid pileteid hoopis lillade sarkidega mehed. Kui bussipiletid niioelda realiseerima hakkasime, siis lilla sargiga onu vaatas kyll veidi imelikult neid pileteid ja uuris, kust me need ostsime ja kelle kaest, tegi isegi vaikse telefonikone, aga onneks tundus asi siiski korras olevat ja bussi peale me saime. Bussiteenus iseenesest on siin igatahes vaga korralik. Vorreldes Austraaliaga naiteks. Esiteks hind on ligi 10 korda soodsam. Teiseks olid meil soojad tekid, padjad. Kolmandaks saime kohe soidualguseks kerged snakid: saiakese, vahvli, mahla ning hiljem oosel oli veel soomine yhes restoranis. Koik hinna sees. Bussisoit kestis yle 10 tunni ja Malangi joudsime kell 4 hommikul, valjas oli kottpime, mingit oobimist meil loomulikult polnud ja Malangist suurt midagi ei teadnud kah. Bussijaamas oli aga juba palju igasuguseid mehi, kes pakkusid taksoteenust hotelli. Yhe sellise me siis votsime ka ning praeguseks olemegi yhes monevorra tagasihoidlikumas hotellis Splendid Inn. Hommikul uurime siis linna peal Gunung Bromo kohta, sest seda meil ongi siin plaanis uudistama minna.

Ohtul: nii, kell on 7pm ja me satime ennast nyyd magama, kuna hommikul kell 1.30! lahme uudistama Gunung Bromo vulkaani :). Tanane paev oli paris tore, kaisime Malangi linna peal. Erinevus Bali, eriti Kuta turismilinnaosaga oli vaga suur. Kogu paeva jooksul nagime umbes 5 valget inimest. Keegi ei yritanud meile siin midagi myya ega oma poodi sikutada, pisikesed taksobussid muidugi tuututasid kyll koguaeg, aga sellega harjus ara. Mulle see linnake igatahes meeldib. Siin soidavad igal pool ringi suht vanad taadikesed (on ka nooremaid mehi) oma jalgratastest ehitatud riksadega (ma ei tea, akki neid kutsutakse tuktuk vmt, ma pole kindel, kodutoo on jarjekordselt tegemata, eks keegi saab siis siin kommentaarides jalle targutada nagu batik' puhul). Seal on selline korv ees, kuhu klient (voi 2) istub ja siis vana vantab sellega mooda linna ringi. Alguses oli nagu suht habi seda teenust kasutada, aga motlesime, et kyllap neil pole midagi selle vastu, kui keskmisest veidi suuremat taskuraha teenida ja paari turisti veidi soidutada. Valisimegi yhe eriti vana ja hambutu naeratusega mehe ja istusime sinna istmele ja panimegi ajama, onneks oli enamus meie teekonnast allamage, nii et vana muudkui naeratas. Tegime paar pilti ja video kah. Mingil hetkel ma istusin ise sadulasse, taat istus Kadi korvale, pani jala yle polve ja muheles ja lasin ise mooda Malangi ringi nagu mishka. Kohalikud koik irvitasid ja lehvitasid ja tundus, et neile see vahetus meeldis.
Kaisime ka kohalikus restoranis Java toitudega tutvumas, taitsa maitsev oli, soime kala, kana ja riisi. Yks onu, kes meid teenindas, opetas meile Indoneesia keeles aitah ja palun ytlema ning kutsus meid jargmisel ohtul ka sinna restorani, seal pidavat mingi kontsert voi performance olema kell 7 pm. Nii et eks paistab, mis homme peale Bromot saab. Praeguseks jalle kuulmiseni!

14.oktoober

Sonajarg on jalle minul, Kadil.
Niisiis oli meil tana paevakavas Bromo vulkaan. Nagu Kristjan juba mainis, siis panime aratuskella helisema kella 1ks oosel (!!!). Muidugi arkasime yles ja hakkasimegi soitma magede poole. Tee sinna oli ikka vagavaga kaanuline ja looklev ning vaga jarsk. Umbes 2 ja pool tundi laks aega, enne kui mae otsa joudsime. Seal tuli meil votta kohalik dziip, sest tee vulkaanini ei olnud lihtne. Moodus jallegi yks tund, enne kui joudsime vaateplatvormi lahedusse, kust pidi avanema kaunis vaade vulkaanikraatrile ja yhele teisele vulkaanile. Paikesetousu ajal. See vaade pidi olema vaga kaunis. Terve tee yles makke oli ilm ilus, tahed taevas, aga nii kui sinna korgele yles joudsime, avastasime, et oleme ikkagi mingi pilve sees.Meile pakuti kuuma teed ja saime tuulevarjus alguses olla. Vaatepilt sarnases Kristjani sonul natuke Balti jaamaga hommikul kell 5. Sest koik inimesed olid nagu kylmavaresed, vahestes riietes, naljakad mytsid peas, kohalike poolt pakutud jopedes-sallides-tekkides. Hehee. Meil on pilt ka toestuseks. See oli paris naljakas.
Me kahjuks ei nainud mitte mingit paikesetousu ega kaunist vaadet vulkaanile. Meile tegi see tegelikult nalja, sest taoline olukord juhtus ykskord ka Uus-Meremaal, kuna magedetippudes paratamatult paris tihti on pilved, aga sellest ei hakka ma siin pikemalt raakima. Yhesonaga jai see vaade nagemata ja me juba hirmuga motlesime, et kas toesti laks see raha tuuldse ja ei naegi midagi. Aga ei. Meie dziibi-juht viis meid vulkaanikraatri juurde. Seal oli nii palju inimesi, kes pakkusid ratsutamisvoimalust vulkaanijalamile. Mulle ju hobused meeldivad, aga kui te vaid oleksite nainud millised need hobuse d olid- nii pisikesed (ent mitte ponid) ja armetud. Ei tea mis liiki hobused nad olid, aga igatahes, meie kui suured eurooplased, ei hakanud neid vaesekesi kurnama. Neid hobuseid vois seal olla ligi 100. ja koik nad olid vaiksemat sorti. Mingid magihobused voibolla :) Igatahes laksime taitsa omal jalul vulkaanikraatri tippu, et siis yle aare alla piiluda. Gunung Bromo on siiani aktiivne vulkaan, mille purskamist ei oska keegi ette ennustada, aga ma olen usna kindel, et kyll ta millalgi ikka purskab. Oleks te vaid kuulnud, kuidas ta myrises ja nainud kui palju suitsu sealt valja tuleb. Kus suitsu, seal tuld eksole. Voi laavat voi midagi. Igatahes saime jalle tunda kui voimas on loodus ja kui vaike osa meil selles looduseprotsessis kaasa on mangida. Sulfurilohnast raakimata. Enamus turiste kes seal olid, kohisid nagu oleksid nad koik haiged. Mis seal salata, ei olnud see lohn toesti koige parem. Onneks oleme meie juba Uus-Meremaal Rotorua linnas kainud ja sulfurilohna tunda saanud kyll ja veel, nii et ei old meil hullu midagi. Ostsime kohalikult myygitadilt yhe kimbu lilli. Siin on selline traditsioon, et lillekimp visatakse sinna vulkaanikraatri sisse, siis elad sa kaua vaga ondsat ja onnelikku elu. No eks nais, me igatahes panime oma panuse. Gunung Bromo jaab meile igatahes kauaks meelde. Vaga ilus vulkaan ja see elamus seal aarepeal jalutada on midagi, mida ka aastate parast meenutada.
Teine huvitav vaatepilt avanes meile siis, kui me nyyd siis juba paevavalges sealt vulkaani juurest tagasi Malangi linna poole hakkasime soitma. Nagu ma juba mainisin, olime korgel mae otsas. Tahaksin siia blogisse kirja panna kui tore magikyla seal yleval oli. See on kyll vist mu lemmik kyla maailmas kogu oma olemuselt. Koik need inimesed, kes seal tee aares istusid ja mulle naeratasid kui ma neid pildistasin, koik need erksavarvilised majad, kogu see magine loodus nende ymber, need usinad talunikud, kes umbes 65 kraadise kaldega pollul tootasid, motorollerid, mis kandsid monikord 3 suurt vanainimest korraga ja palju muud. Neid kylasi oli tegelikult mitu, mulle nende nimed meelde ei jaanud, aga ma tean, et seal Gunung Bromo lahedal on nii toredad pisikesed kylad. Panin selle kirja, et endale meelde jaaks. Aitah tahelepanu eest.
Kell 11 hommikul olime jalle tagasi Malangi linnas, soime hommikusooki ja jaime magama.Paev laks pohimotteliselt raisku ja unerytm on taiesti segi, aga see selleks. Gunung Bromo on nahtud, see oli peamine pohjus miks me siia linna tulime.
Ahjaa, mainin veel ara, et siinne McDonalds oli meie jaoks pettumus. Ei olnud friikad ega salat varsked ja coca sai otsa. Haahaa. Nii et me jaame ikka oma maitsva aasia toidu juurde :)

“See you later, alligator!”
“In a while, crocodile!”

18.okt

Niisiis jargmisel paeval soitsime bussiga Yogyakarta linna. Tee sinna oli pikk, aga saime Java saart natuke bussiaknast naha, nii et ei old hullu midagi. Yhe paeva veetsimegi lihtsalt linnaga tutvudes, ringi kolades, tundmatuid tanavaid avastades. Leidsime tanavalt onu Hendro, kes oli lahkesti nous viima meid autoga Borobuduri ja Prambanani juurde. Seda muidugi moistliku summa eest, mille me loomulikult ikka natuke soodsamaks kauplesime. Nagu ikka siin maal kombeks eksole.
Borobudur on maailma suurim Budha tempel ja Prambanan on koht kus on mitumitu templitekompleksi. Kusagilt jai meelde nagu oleks neid kokku tuhande kanti. Prambanan on koht kus asuvad hindude ja budistide templitekompleksid (peamiselt aga siiski hindude).
Borobudur meenutas mulle natukene sellist maha jaetud templit, nagu kusagil filmides nahtud. Tegemist on suure mitmetasandilise templiga, mis ehitati ligi 1000 aastat tagasi ning leiti uuesti yles alles paarsada aastat tagasi (give or take a few years) keset vosa ja poosastikku. Templitasandikel soovitati kaia kellaosutite suunas, minnes sisse idavaravast. Loomulikult nii me ka tegime. Templi seinad olid graveeringuid tais, koik nad kujutasid Budha teekonda ja lugusid. Vaga uhke ja voimas. Templi tipust avanes vaga ilus vaade kaugusesse, yle dzunglite ja palmipuude, magedeni.
Prambananis kylastasime koige suuremat ja voimsamat templite kompleksi, kus vois yhtekokku olla ligi 6 templit. Voi oigemini templite varemeid. Seal juhtus 2006ndal aastal kurb lugu, nimelt maavarin havitas suure osa templitest. Loomulikult ei viidud neid kivisid minema, need on endiselt seal olemas. Neid lagunenuid templeid voib seal olla ka oma kymmekond. Ega ma paris tapselt ei teagi, aga paris kurb . See-eest need mis alles on, on vaga voimsad ja ilusad! No tapselt sellised nagu naiteks Mowgli Dzunglilugudest see tempel keset vihmametsa! Vaga ilus! Osades templites olid jumalakujud ka sees, naiteks Shivale, Ganeshale ja Brahmale (kui see nimi nyyd oigesti sai). Koige suuremasse, neljakojalisse templisse me sisse kahjuks ei saanud, millegiparast oli see kylastajatele suletud. Osades templites kaisid suured restaureerimistood, eks nad ikka proovivad taastada mis nad suudavad. Igatahes olime meie molemad very impressed (vaimustatud? :))

Kui nyyd moelda, et kumb mulle rohkem meeldis, siis ma ei oskagi oelda, molemad olid omamoodi ja erinevad. Kui keegi plaanib siiakanti tulla, siis soovitan molemad yle vaadata, vaga tore paev oli meil see :) Ja olge valmis nautima superstaaritunnet, sest molemas kohas leidub PALJU PALJU inimesi, kes tahavad valgete inimestega pilti koos teha. Haahaa. Ei tea miks, ehk arvavad, et oleme moned rikkad ameeriklased? Ei tea, igatahes oli alguses nii naljakas, kui pisikesed tydrukud kiljuma hakkasid, kui ma neile jah ytlesin, et voib kyll pilti teha. Ja siis muidugi said teised ka julgust ja tuli veel ja veel kymneid soovijaid. Perekondade viisi. Haahaa. Lopuks muutus see natuke tyytuks ja me juba natuke pogenesime nende eest. Heh.

Soitsime mooda ka Mount Merapist, mis on siiani vaga aktiivne vulkaan. Seal ymbruses pidi maapind lausa varisema ja see on kordi suurem vulkaan, kui see kus meie kaisime (Mount Bromo). Siin ka sama lugu, keegi ei tea millal see purskama hakkab, aga inimesed on juba vist natukene ettevaatlikud kyll. Kui ma nyyd meie giidi inglise keelest oigesti aru sain, siis reisifirmad sinna hetkel eriti tuure ei tahagi korraldada, vahemalt mitte neid matkasid, mis terve paeva seal nouavad. Ja inimesed on valmis ka kohekohe evakueeruma, kui lahimate aastate jooksul peaks vaja minema. Mine sa tea, ehk laheb sellega veel aega, seda ei tea keegi tapselt.

Yhel ohtul toimus siin Yogyakarta linnas ka suur karnevalirongkaik, tanavad olid puupysti rahvast tais, saime meiegi osa :) ja yhel teisel ohtul kaisime yhes suures kaubanduskeskuses suures mangusaalis, kus sai igasuguste manguautomaatidega mangida ja karaoket eraldi kabiinis laulda. Laulsime meiegi Kristjaniga koos duetti :) Hiljem muidugi ma laulsin natuke yksi ka. Kristjan sai korvpalli mangida ja tegi kohaliku uue rekordi seal mangusaalis ka, haahaa.

Veel yks laanemaailma kaubamark - kaisime samal ohtul Pizza Hutis soomas ja jallegi pettusime. Nendele pitsadele eelistame siiski siinset kohalikku mie gorengi voi nasi campurit. Haahaa.

Nyyd soidame rahulikult rongiga Jakarta poole. Esimeses klassis (eksekutif) ja naudime ilusat vihmast vaadet- kogu taevas on hall ja vihma kallab nagu oavarrest.

Siinkohal, argu keegi nyyd solvugu, kui moni fakt voi aastaarv on natuke nihus, meil siin aasiamaal lahevad monikord moned asjad tolkes kaduma voi ehk oleme me ise nii puhkusemeeleolus, et koik vaiksemad faktid ei tundugi nii tahtsad. Meie blogi ei kandideerigi yhelegi teadusauhinnale.