Australia Day

Kadi: Hei teie seal! Koigepealt minu suurimad onnesoovid varsketele lapsevanematele! Minu kallis Maria, palju onne teie perele pisikese poja synni puhul! Jaan ootama seda paeva mil ma teda naha saan :) ja sind ka muidugi!!!
Mis veel. Meil on siin tana Australia Day (Austraalia paev), me oleme yhes ysna kesklinna hostelis, tulime just kesklinnast, seal kais suuuuur pidu, koik olid riietanud ennast austraalia lipu varvidesse- sinisesse, valgesse, punasesse. Ja siis kaidi mooda linna ringi, vehiti lippudega, karjuti aussie. Aussie, aussie, oi, oi oi jne jne vahva. Ja kell 9 oli Swan riveri aares suuuuuuuuuuuuur ilutulestik. Ma ei ole vist toesti mitte kunagi oma elus nainud nii ilusat ilutulestikku kui ma tana nagin. Mis siin salata, see oli toesti ilus. Me saime paris palju ilusaid pilte ka sellest. Ja yldse tanasest paevast. Eks me paneme nad millalgi siia ka. Sest see yritus oli austraallaste jaoks nii tahtis!!! Ma molten et kui oleks olemas kohe selline paev nagu EESTI PAEV, kas siis eestlased ka seda paeva nii suurelt tahistaksid, kaiksid eesti lippudega ringi ja karjuksid igast asju? :):) vot ei teagi. Igatahes oli vahva paev. Samas… nagu vist alati, kaib koige heaga kaasas ka midagi halba… seekord oli selle koige varjuks yks kurvem uudis. Nimelt on minu laptopi ekraan katki. Sellega juhtus yks onnetus. Praod on sees ja pool ekraani naitab valget pilti. Niisiis jah… ysna kurvad lood on sellega… me motleme midagi valja.. kirjutasime juba arvutisalongi ka, et uurida palju selle parandus/vahetus yldse maksma voiks minna?? Nii et eks nais siis mis sellest saab…

Aga me ikka katsume hoida tuju hea, sest homme hakkab meie roadtrip. Loodetavasti :) ei teagi millal me jalle netti saame, eks siis paistab. Seniks ilusat talveilma ja meile ikka ainult sooja, paikeselist ilma :)

Kadi ja Kristjan

uus

Kristjan, reede õhtul, 23 jaanuaril:

Tere jälle, kallid kaasmaalased. Asjalood on nüüd muutunud. Muidugi mitte see, et oleme jälle siin Yanchepis, Belinda juures nädal aega jutti, pühapäevani välja. Muutunud on aga see, et teisipäevast alates pühime Perthi tolmu jalge alt ja alustame teekonda mööda Austraalia lääne- ja lõunakallast ida poole. Tegime ilusa kuulutuse arvutis valmis, inglisekeelse ja puha, et oleme ilma autota eestlased ja tahaks leida küüti Adelaide´i või Melbourne´i, lisasime ka enda pildi. Enne Belinda juurde tulekut olime ühe öö One World hostelis, väga korralik ja puhas oli see, võrreldes meie Manjimupi tööhosteliga. Pidu pandi seal aga samamoodi. Kadi kirjutas seal mingisse kausta käsitsi ka väikse kuulutuse, et otsime küüti idakaldale. No see selleks. Belinda juures on hea puhata väsitavast farmitööst. Ühel päeval käisime linnas, printisime oma imeilusa kuulutuse välja ja panime selle mõnede reisibüroode teadetetahvlitele ja hostelistesse üles ning jäime telefonikõnesid ootama. Lisaks kirjutasime orkuti foorumisse ka eesti keeles, et kas keegi otsib reisikaaslasi. Üks eestlane Tõnu helistas, aga ta oli Margaret Riveris ja lisaks ta tahtis otse Adelaide sõita, aga meie tahtsime ikka ilusaid kohtasid ja vaatamisväärsusi ka imetleda oma reisi ajal. Seejärel helistas meile keegi Michael, saime temaga Perhis kokku. Ta on belglane ja reisib koos ühe prantslasest kuti, Cedricuga. Nad tundusid väga toredad inimesed olevat. Neil on 4 rattaveoga džiip ja lisaks karavan seal taga. Rääkimata varutelgist meie jaoks, külmkapist, pliitidest ja muudest asjadest. Kõikide mugavustega. Nendest saavadki muuseas meie reisikaaslased. Alustame reisi teisipäeval, sõidame Margaret Riveri kanti ja siis sealt alt mööda lõunakallast edasi. Sellest tuleb väga tore reis, ma tean juba ette. Margaret Riveris oleme me küll käinud, aga ainult 1 ööks, me ei näinud korralikke surfirandu ega midagi. Michael rääkis, et nad plaanivad minna mööda idakallast täitsa üles välja. Eks paistab, kui palju meil raha jätkub, kas me nii kaugele nendega jõuame või peame vahepeal ka tööd otsima hakkama. Melbourneni tahaks aga kindlasti jõuda. Kadi pole ikka oma pangakaarti kätte saanud, käisime koos Belindaga Westpaci pangas ja Belinda sõimas nad seal korralikult läbi. Eks paistab, kas sellest kasu ka oli. Kadi tellis siis juba 4ndat korda uue kaardi. Jälle lubati, et jõuab kohale 5-7 päevaga nagu alati, aga esimese kaardi tellimisest on möödas juba üle 2 kuu. Mina sain enda kaardi kätte 1 kuuga. Mul on lootust see raha ka kätte saada, mis mul saamata jäi ühest farmist. Nimelt Normalee hostelipidaja Naomi helistas ja andis mulle selle farmi raamatupidaja vmt numbri. Helistasin ja küsisin, et mis jama on? Naisterahvas küsis, et miks ma varem pole teada andnud, et mingi jama üldse on. Ma olin aga iga nädal Abduli käest küsinud, miks ma liiga vähe raha sain. Igatahes lõpus naine kontrollis mingeid asju oma arvutist ja selgus, et ta oligi „kogemata“ mingi vea teinud. Lubas ära parandada, eks paistab siis, kas parandab ka. Ma ei usu, et see kogemata oli, kuna paljud, kes selle mehe heaks töötasid, jäid nii mõnestki sajast dollarist ilma, kaasa arvatud meie sõber Malcolm. Rääkimata Aasia inimestest, kes lihtsalt on liiga tagasihoidlikud või arad, et küsima minna. Ma loodan ikka, et Malcolm oma raha kätte saab. Tal jäi üle 600 dollari saamata. Ok, see selleks. Pühapäeval korraldab Belinda siin oma kodus suure Austraalia päeva eelse grillipeo. Kutsub palju inimesi kokku ja puha. Meie Kadiga teeme Eesti moodi kartulisalatit. Homme hakkame tegema, täna keetsin kartulid ja munad valmis. Ja esmaspäeval on siis Austraalia päev, mis on nende jaoks siin väga suur pidu, nimelt kapten James Cook oli mõned sajandid tagasi siit Austraalia mandrist mööda sõitnud ja see juhtus olema just 26. jaanuar. Lisaks algab hiinlaste uus aasta ja seega on linna peal vist hullemat pidutsemist oodata. Pidi olema ka hulganisti kaklusi ja asju. Me siis oma nina kuskile vahele torkima ei hakka igaks juhuks, tahaks ikka roadtripi alguseks vormis olla. Oi kui pikk jutt ja mõttetu jutt tuli nüüd, see vist küll kedagi ei huvita, andke andeks, pole lihtsalt ammu kirjutanud. Ma lugesin läbi vahepeal Eragoni raamatu (tervitused siinkohal Sebastianile). Raamat oli päris huvitav, leidsin selle hostelist. Parem kui film igatahes. Nüüd on aga see mure, et kust ma teise ja kolmanda osa saan?? Poest osta on liiga kallis. Mingist second handi poest ostsin 2 raamatut, aga need olid odavad. Me vist teeme Kadiga diili varsti, et hakkame omavahel ka inglise keeles rääkima, muidu ei saagi seda keelt päris selgeks ju. Ja teiseks on see asi, et kui me omavahel eesti keeles räägime, siis meie muulastest sõbrad arvavad koguaeg, et me räägime neist taga. Noh, ma siinkohal lõpetangi, kuigi tahaks veel muliseda, aga pole mõtet, keegi loe seda nagunii. Head õhtut!

P.S. Tõmmake endale selline seriaal nagu Flight of the Concords :D:D:D supernaljakas asi, te ei kahetse!!!!

Kadi: täna on siis reede. Aitasime Belindal hommikul siin koristada, ikkagi tähtis nädalavahetus. Täna tulevad mingid inimesed juba ka siia. Belinda tuttavad. Nad said meie toa endale, meie elame nüüd jälle oma aiamajakeses. Väga mõnus. Täna teeme kartulisalati valmis. Sest juba homme on siin pidu. Peod on igalpool. Me saime kutse ka Michael'i juurde. Michael on see belglane kellega teisipäeval roadtripile lähme. Ja see saab tore olema. Kristjan juba kirjeldas meie kõiki võimalusi selles autos jne jne. Ühesõnaga peaks tore trip tulema.
Käisime eile ookeani ääres jälle. Unustasime kreemi maha ja nüüd oleme nats jälle näost punased, aga ei ole hullu. Tundub, et nahk on juba harjunud selle päikesega. Mõnuuuus. Muide ma lugesin ühte raamatut, Hell's prisoner (Põrgu vang). See räägib ühest austraallasest, kes pandi vangi narkokaubanduse eest, kuigi ta tegelikult süüdi ei olnud. Ja seda siis Indoneesias, Bali saarel. Ja ta oli seal 11 aastat. Ja nüüd ta siis on tagasi Austraalias ja kirjutas raamatu sellest. Väga põnev raamat, kohati väga kurb, kohati ajab ikka marru küll, aga väga põnev raamat. Nagu ikka, inglise keeles. Me siin loemegi ainult inglisekeelseid raamatuid. Ja muide, hakkasime Kristjaniga inglise keeles rääkima. Ja kes eesti keeles midagi ütleb, see peab kas 10 kükki või 10 kätekõverdust tegema. Mina olen juba 40 kükki teinud, Kristjan pole midagi teinud :))))) tubli on ta. Aga nii me õpimegi inglise keelt. Sest muidu tõesti, me rääkisime ennem omavahel koguaeg eesti keeles ju.
Mis veel. Otsisime endale esmaspäeva õhtuks öömaja, aga enamus hostelid kuhu helistasime, olid kinni. Esmaspäeval ju ongi see suur Austraalia päev!!! nende jaoks nii tähtis püha. Oleme juba nii palju autosi näinud, millel on austraalia lipud peal lehvimas. Hehee. See vist on ikkagi see päev, kus inglased siia saabusid ja austraalia vallutasid. Jah. Nii vist jah. Igatahes lõpuks peale pikka otsimist leidsimegi endale öömaja. Ühes hostelis oli veel 2 vaba ruumi. Vaevalt, et me seal väga magada saame, kui õues suur pidu on, aga kes teab, võibolla lähme ise ka siis tänavatele pidutsema. Ja ilutulestikku vaatama. Jah. Seda kindlasti. Ja siis juba ongi teisipäev ja me lähme roadtripile. Ma ei tea, ma ei leia roadtripile sobivat eestikeelset vastet. Andke andeks. No ühesõnaga hüppame autosse ja hakkame mööda rannikut idapoole sõitma. Jätame hüvasti Lääne-Ausraaliaga ja sõidame Adelaide'i, eks näis muidugi, võibolla ka Melbourne'i. Palav on. Väga palav. Ja varsti nüüd hakkamegi kartulisalatit tegema.

Viimane õhtu Manjis

Esmaspäev, 12. jaanuar

Kristjan: Tere, ma kirjutan ka siis midagi vahepeal! Tervitused kõigile töölaagrist, meie viimane nädal siin on alanud. Eelmisest reedest alates töötame uue koha peal. Korjame lillkapsaid, brokkoleid ja kartuleid. Kadi siin küll viriseb, et on raske, selg kange jne, aga ta on harjunud ka lihtsa tööga, õunaharvendamisega. Kurtis natuke bossile ka ja ta pandigi nüüd masina peale lillkapsaid ja brokkoleid vastu võtma ja kastidesse pakkima, samal ajal kui ma hiinakate, iirlase Gleni, saksa tibi ja inglise tibiga rasket tööd teha rabame. Tegelikult muidugi pole see nii raske midagi, brokkolite lõikamine on lihtsam. Täna olime Kadiga kartulimasina peal. Kadi kiitis, et nii lihtne töö, aga samas ma tegin jällegi ¾ tööst enne ära :)))))) Kartulimasin korjas kartuleid, need tulid lindi peal meieni, meie ülesandeks oli noppida sealt välja mädanenud, rohelised ja katkised kartulid, kivid ja mullatükid ning isegi mõned metallitükid. Easy money. Hiljem Kadi ise siis hakkab siin kindlasti vastu vaidlema kõigele, mida ma kirjutasin, aga ärge teda uskuge, eks, mind peab uskuma hoopis. Reedeni oleme samas kohas tööl ja siis hakkamegi kuskile poole liikuma. Uurime täna õhtul üht netiaadressi, kust võib leida küüdivõimalusi edasiliikumiseks. Lennuki või rongiga eriti minna ei tahaks, siis ei näeks ju üldse vaatamisväärsusi ja huvitavaid kohtasid ja autot praegu ka ostma ei hakka, odavat ja head autot on raske leida, kuna me autotes ju midagi ei jaga kah.
Viimase aja tippsündmus juhtus aga täna. Nimelt nägime oma silmaga ära tigersnake! Ehk siis ühe väga ohtliku mao. Tulime parajasti töölt, kui Naomi (hostelipidaja) vajutus bussipidurid blokki ja tagurdas veidi. Vaatasime bussiaknast välja ja madu läks üle tee, see võis olla mingi 1,5-2 meetri pikkune, väga suur madu nagu Naomi ütles. Hihiii. Mulle väga meeldis, see oli meie hostelist umbes 100 meetri kaugusel. Vinge, nüüd on ka üks elus madu ära nähtud, pildi peale teda muidugi ei saanud. Äkki järgmine kord :) Ja ärge pabistage mingi päiksekreemi pärast, ma pole seda kunagi kasutanud ja ma olen selle päiksega siin juba harjunud, ei põle enam ära, isegi kui olen 3-4 tundi järjest päikese käes. Aasia tüdrukud käivad isegi 35 kraadise kuumusega pikkade käistega riietega, et jumala eest päikest ei saaks. Kadi uuris nende käest ja nad arvavad vist, et nii ongi ilus. Aasia kutid küll ütlevad, et pruunid tüdrukud on palju ilusamad ja tervema välimusega. Igatahes siin hostelis on väga toredad inimesed kõik, võtame osadelt kontaktandmed kindlasti, äkki näeme veel kunagi kas siis Austraalias või mujalgi. Praeguseks lõpetan, peab hakkama süüa tegema õhtuks ja homseks lõunaks. See eelnev jutt, et Kadi viriseb koguaeg, ei olnud muidugi päris tõsi ka, ta on väga tubli tegelikult! Näiteks ühed sakslased läksid kohe minema siit, pidi liiga raske töö olema. Ja brasiillased samamoodi. Aga väike Joti tibi töötab juba teist kuud, viriseb, aga töötab. Mingisugused kartulivõtud ja marjakorjamised pole enam mingiks probleemiks, kui me kunagi Eestis tagasi oleme (teadmiseks kõigile minu Oru sugulastele, emale ja teistele, samuti Kadi vanavanematele Rakveres).
Ahjaa, pidin lõpetama ju, ilusat õhtu jätku teile!

Neljapäev, 15 jaanuar

Kadi: ahoi! Ei ma ei hakka Krissu eelnevale tekstile midagi vastu kirjutama, olen küll mõnikord kurtnud ja natukene tujust ära olnud. Sest töö ei ole kerge. Kõigile teadmiseks, farmitöö ei ole üldse mitte kerge töö. Eriti veel minusugusele, kes ma füüsilist tööd pole ju varem nii väga teinud. Hilfigeris ei olnud ju niivõrd füüsiline töö ja pealegi olin ma üliõpilane eks. Nii, hakkan jälle teemast kõrvale kalduma. Ühesõnaga jep, selg oli paari tööpäevajärel niiiiiii väsinud ja valus! Te ei kujuta ette! Me tegime päevläbi põllul tööd, lillkapsaste korjamist. Ja see on muudkui, et tõuse püsti ja siis kummarda, püsti, ja kummarda jne jne jne. Hiljem boss muidugi lubas mu platvormile, masinale, mis korjatud lillkapsaid üles tiris, seal pidin jälle kummardama ja püsti tõusma, ainult et 2 korda rohkem ja kiiremini. Pakkimine oli ka ikka üsna raske. Aga õnneks boss hoidis meid hästi, me saime peale mõnda päeva kartuleid minna korjama. Haahaa. Kui ta nii mulle ütles, siis mulle tuli silme ette see tavaline kartulite korjamine, nagu Eestiski. Aga oh ei! Minu rõõm oli ääretu, kui selgus, et me peame hoopis masinale ronima ja kartulid justkui konveieril meie ees jooksma hakkasid. Meie ülesandeks oli halvad kartulid välja nokkida, kõik mädanenud kartulid ja kõikvõimalikus suuruses põllukivid. Kartuleid tuli nagu konveieril! Väga palju ja väga kiiresti! Kristjan oli eespool, tema käed käisid ikka väga kiiresti, tema tegi põhitöö ära, mina pidin ainult korrektuure tegema ja kõik mis Kristjanist maha jäid, ära noppima. Edasi liikusid kartulid suurde kasti ja oligi asi vask. Tubli kartulikorjamine eksole. Kõige lihtsam töö mida me seni teinud oleme. Meil on ikka ääretult vedanud. Teised, need kes seal farmis juba kauakaua on töötanud peavad ikka veel päevläbi põllul lillkapsaid korjama. Õudne. Kuidas nad jaksavad? Jah, brokkoleid on natuke lihtsam korjata, aga ikkagi. Igatahes minu käelihased olid valusad, ja kael ja jalad ja selg ja kõik kõik lihased. Aga õnneks nüüd terve nädala tegime ikka vaheldumisi kartuleid ja lillkapsaid ja brokkoleid. Ei old hullu midagi. Homme on täitsa viimane päev seal farmis. Boss on jällegi väga tore. Tal oli väga kahju, et me ära läheme. Ta ilmselt arvab et me oleme tublid töötajad. Ja eks me olime ka. Andsime endast ju täitsa 100%. ja ma ise tundsin küll, et iga päev ma ületasin ennast igati. Iga ülesande puhul. Kõike tahtsin ikka maksimum hästi teha, mingit viletsat tööd ei ole ju mõtet teha. Niisiis said enamus kartulid sinna kasti ka ikka ainult puhtad ja korralikud :) ilma kivideta.
Nii. Mul on teile teinegi suuuuur jutt rääkida: MA SAIN AUTOGA SÕITA! Esimest korda siin hosteli bossi autoga, pidin ise oma õunafarmi sõitma, et paberid korda ajada. See oli umbes 40 km ots siis. Ja täna küsis boss kas ma oskan sõita. Muidugi oskan, ütlesin. Ja paningi põllupeal autoga ringi, 2 korda. Ah et mis sellest siis nii väga on, et sain autoga sõita? Aga tuletan teile meelde, et siin on ju vasakpoolne liiklus ja käigukast on vasakul pool, rool on teiselpool ja kõik on teisiti. Ja sain sõita ka automaat käigukastiga! Milline luksus! Nii muretu! Väga mõnus! Oi mulle väga meeldis! Muidugi on alati oht, et üle tee lippab mõni känguru,1,5 meetrine madu või meetrine sisalik, aga ma olin ettevaatlik ja sõitsin mõistliku tempoga. Mis veel? Pühapäeval siis lähme Perthi tagasi. Seni tuleb aga üle elada nädalavahetus. Väga tore, pidune nädalavahetus. Täitsa kurb on kõikide siinsete sõpradega hüvasti jätta. Mitu korda olen mõelnud, et jääks veel siia. Aga ei...Tahaks ju ikkagi Austraaliat ka näha! :) ja me oleme siin juba poolteist kuud elanud ja tööd teinud. Muide. Eile sai meil täis 2 kuud Austraalias! Aeg lendab linnutiivul!

Kristjan 15.jaanauril: ja täna on Pässa Tomi sünnipäev, nii et palju õnne talle! Vaevalt, et ta ise seda siin loeb, aga äkki keegi ütleb talle edasi? Üks austraallane, töökaaslane, kutsus meid homme enda juurde väiksele koosviibimisele, nii et homme siis pisikesed õlled ja asjad :).. sau.

Kadi: täna on siis juba laupäev. Kõige viimane päev, homme hommikul lähmegi minema. Ja ilmselt, kui kõik nüüd hästi läheb, siis lähme jälle Belinda juurde, tema ilusasse helesinisesse laguuni. Aga ainult mõneks ajaks. Sest peamine on ikkagi leida inimesed, kes liiguvad Adelaide'i poole.
Eile oli meil tore õhtu. See töökoht kus me viimati töötasime, selle töökoha üks austraallasest töötaja kutsus meid enda juurde väiksele õllele ja piljardile.läksimegi. Väga tore õhtu oli, meie, tüdrukud, jõime ainult õlut ja siidrit, aga kutid jõid tekiilat ja viskit. Oh seda rõõmu. Igatahes oli tore õhtu. Meie kaine autojuht ei leidnud õhtul enam teed hostelisse tagasi. Hehee. Ja meie muidugi naersime terve tee tagaistmel. Korea ja Taiwani inimesed ei kannata ikka üldse alkoholi, aga seda rohkem oli meil nalja. Hehee. Ja nüüd siis ongi täiesti viimane õhtu siin Normalee hostelis. Kahju.. aga hea uudis on see, et me ilmselt lähme uue nädala alguses jälle tagasi oma helesinisesse laguuni, Belinda juurde :) uuest nädalast uued uudised. Tervitan kõiki oma perekonda ja sõpru, vanaisat ja vanaemat.
Ps! Maria, ma mõtlen su peale IGA PÄEV ja ootan koguaeg uusi uudiseid :) küll see pisike poja ka tuleb. Siis kui on õige päev ;)

tere

Kadi: Palju õnne Janarile! Temal on ju täna sünnipäev! Hästi palju kallistusi Sulle, tahaks Sind juba päriselt näha! :)

Teate mul oli täna paha tuju. Ah et miks? Nii.. hakkan siis algusest peale. Me saime endale uue töö. Õuntega ikka, aga nüüd peame suurtelt õunapuudelt oksi lõikama. Alguses tundus see täitsa OK töö, aga need read on lõputud ja õunapuud on metsikud- nagu džunglis oleks! Ja siis sa oled seal õunapuude vahel, käes on aiakäärid ja lõikad oksi mis on paksemad kui sõrmed. Parem käsi oli peale paari tundi juba valus. Nüüd olen juba mitu päeva seda tööd teinud ja käed on omadega üsna väsinud. Just käelihased. Nii et karta on, et ükski tüdruk minuga enam varsti kätt ei taha suruda. Kasvõi ainult tervituseks. Sest mu käed saavad aina tugevamaks ja lähevad aina valusamaks. Ei ole lihtne 8 tundi neid oksi seal nüsida. Kristjan teeb ikka oma tööd- töötab selle masina peal ja harvendab õunapuu ülemisi oksi. Täna ma lihtsalt ei jõudnud enam ja kange jonnimise isu tuli peale. Et lööks kõigele käega. Aga õnneks on mul tore paariline Guilleum, kes mind aitab paksemate okstega ja siis on mul veel Kristjan, kes pauside ajal mind lohutab. Omamoodi muidugi. Nii et jah, peab pingutama. Ma ei ole veel alla andnud. Ja täna leidsin täiesti iseenesest mõistetavalt, et need puud on ju nagu tahumata skulptuurid, ja mina olen skulptor, kes peab seda metsikut asja tahuma hakkama, et tulemus ilus jääks.igale puule peab jääma 2 akent, kust oleks teist inimest ilusasti näha. Seda muidugi ikka selleks, et valgus puu keskele ka pääseks. Aga ilmselt te ei saanud täpselt aru. Tegelikult las ta jääb. Eks see ole rohkem õunafarmerite jutt, millest saavad aru ainult need, kes ise Pink Lady'dega on töötanud. (Pink Lady on see metsik õunasort).

Üldiselt otsustasimegi, et oleme selle nädala ja siis veel järgmise nädala ka siin ja siis lähmegi Adelaide'i poole. Meie boss ütles, et seal oli eile 42 kraadi sooja. Vau! Suvi! Veel soojust! Veel rohkem päikest! Sest meil siin on kõigest 30 soojakraadi :) aga õnneks oli täna mõnus tuul, mis jahutas parajalt. Niivõrd-kuivõrd muidugi. Tuletan teile meelde, et võite mulle kõik kirjutada, ikka samal aadressil kats_jotist@hotmail.com või kasey@hot.ee

nii et ega me nüüd järgmisel nädalal ka vist suurt siia ei kirjuta. Meil on praegu üsna üksluine ja rutiinne elu siin. Töö mõttes. Muidugi on siin hostelis nii kirev ja värviline seltskond, et igav ei hakka, igas päevas on ikka nii mõnigi kõhutäis naerda ja nii mõnigi kord kallatakse keegi veega üle või siis kiigutakse kiiktoolis või tehakse muud nalja. Eile näiteks läksid ühed jälle sinna tiiki ujuma. Sinna kollase veega tiiki. Peale pingpongi mängu. Ei, nalja siin saab pidevalt. Õppisin natukene mandarini- hiina keelt ka. Kahjuks ma seda siia ei saa eriti kirjutada, mu sülearvuti ei poolda hieroglüüfe. Poepäevad on ka nagu pärlid omaette. Siis me teeme nalja, et me oleme ikka nagu õiged matsid- kõik tormavad poodi ja ostavad niipalju asju, endal seljas mustad tööriided, sest poepäevadel me vahepeal koju ei tule- töölt otse linna! Hehee. Seljakotirändurite rõõmud :) linnas on inimesi veelgi ja seal on palju maju ja autosi. Kõike seda mis meil siin ei ole. Aga mulle meeldib. 2 korda oleme juba iguanat näinud (meetripikkust sisalikku). Ja muide. Seda me polegi siia kirja pannud, et aegajalt kuuleme raadiost hairünnakutest., ja need ei ole mitte kaugel, vaid siin samas Perthi ümbruses ja Perthist natuke lõunapoole, täpselt siin kus me oleme. Ja ükskord kuulsime, et Margaret Riveri lähedal jälle suur valgehai ründas inimest. Nii et jah. Hairünnakutest kuuleme ka raadiost. Ei julge enam ookeanisse minnagi. Tundub, et need hairünnakud jõuavad aina lähemale meile. Aga ei ole hullu. Me ikka hoiame silmad lahti ja ega me kaldast kaugele ei saagi, lained on niivõrd tugevad. Mis seal ikka. Tõmban otsad kokku. Pidi tulema lühike sissekanne aga näe, venib jälle pikaks. Olge siis kõik tublid seal, ärge külmetage ja ma loodan, et teil on seal lund. Hästi palju lund. Koolilapsed käige ikka ilusasti usinasti koolis ja kõik tööinimesed, palju tegusaid tööpäevi teile. Küll ükskord jõuab ka Eestisse suvi, olge mureta. Meie senikaua teeme siin tublit tööd. Õunapuudega. Ja oleme kuuma Aussie päikese all. Sest see päike on siin tõeliselt kuum.

Ps! märkasin, et paljud inimesed on täheldanud Kristjani kaunist pruuni jumet. Jep, ta ongi nii pruun, kui piltidelt paistab, isegi veel pruunim vist! Aga sellel on mitu põhjust. Kõige halvem põhjus muidugi on see, et ta ei kasuta üldse päikesekreemi. Nii et noomige teda. Mina kasutan. Mõistlikult ja korralikult. Enamusajast. Ja siis muidugi see ka, et ta töötab õunapuude latvades, seal kus on kõige rohkem päikest. aga küll saan mina ka üksokrd pruuniks. Mitte küll sama pruuniks kui Kristjan, see on geneetiliselt juba võimatu, aga eks ma pursin sinnapoole :) olge mureta, mu kallid sõbrannad, ma arvan et ma olen teist ikkagi pruunim :) hihii. Sõrmused ja käevõrud ja päevitusriided on juba korralikult selga päevitunud! :) hehee:)

Kristjan: Tere, ma ei viitsi midagi praegu kirjutada, tsau.

UUS AASTA

Esimene jaanuar:
Kristjan: KÕIGE PAREMAD UUE AASTA SOOVID KÕIGILE MINU SUGULASTELE, TUTTAVATELE, SÕPRADELE JNE. VANAEMALE SUURED KALLISTUSED AUSTRAALIAST, TÄDI MARETILE JA MARETI LASTELE JA ONU HELDURILE, EMALE JA PÄRTLILE (TUBLI POISS OLED, KUULSIN, ET KÄITUMINE OLI EESKUJULIK JA VÄGA HEAD HINDED OLID TUNNISTUSEL), ISALE KÕVA KALLI JA PAI, LAURALE SOOME KAH, MUSID KALLID, SAMUTI SEBASTIANILE HYVÄÄ UUTTA VUOTTA, ASSARILE KAA, JOONASELE (KES ON KINDLASTI PRAEGU HIRMSAS POHMELLIS, ERINEVALT MINUST), KIRSIKAT KINDLASTI MUSIN, ERIKUT KAH, KES VARSTI JÄLLE VEELGI VANEMAKS SAAB( KUIDAS JALG JA SELG JA KOPS ELAVAD?)..KRISTILE JA LAURALE PARIMAD SOOVID JA HILINENUD SÜNNIPÄEVA ÕNNITLUSED (NO MUL TELEFONI ENAM KAH POLE :(MINA EI TEAGI, KES VEEL MEIE BLOGI SIIN LOEVAD JU, ENAMUS ON KADI TUTTAVAD VIST.. ASKO, KUI SA LOED, SIIS SULLE KA PALAVAD ÕNNITLUSED SÜNNIPÄEVA PUHUL, JA HEIDILE KA MINU POOLT SÜNNIPÄEVAÕNNESOOVID. KÕIKIDELE KADI JA MINU ÜHISSÕPRADELE KA UUE AASTA SOOVID (KADRI, NELE, PIIBE, KIRKE). LOOMULIKULT KADI KAUNITELE ÕDEDELE KAISALE, KIRSTILE JA VEELGI KAUNIMALE EMALE SUPERILUSAT UUT AASTAT. JA NEED, KELLE MA UNUSTASIN, VÕIVAD SIINKOHAL SOLVUDA, KUI NAD TAHAVAD, AGA MA SOOVIN NENDELE KA KÕIGE-KÕIGE HUVITAVAMAT JA EDUKAT AASTAT! TSAU.

Kristjan: Nonii, nüüd on siis uus aasta ookeanis ujumisega vastu võetud, päris lahe eksole? Kas te saite ikka lumehanges mürada? Mina jõin eile õlut ja natukene šampust, aga nii purjus ei olnud, kui teised 5 eestlast, kellega uue aasta ookeani kaldal vastu võtsin. Kuskile suuremale peole me ei läinudki, olime kuuekesi lihtsalt vaikselt Margaret Riveri rannas, ühes väikses sopis, nautisime alguses päikeseloojangut ja pärast kadus kuu samamoodi merre ja üks suur täht ka tema järel. Päris palju langevaid tähtesid oli ka. Ilus. Pärast magasin rannas liiva peal magamiskotis, Ragnar samamoodi minu kõrval, Kadi ja Lea olid telgis, Rein ja Marite autos. Muuseas, Lea on Kadrini sõbranna, koos Tartus elanud ja töötanud kah, naljakas eksole. Nii et oli vägagi erinev uue aasta vastuvõtmine. Rahvas (v.a. mina) oli suht purjus, kui uus aasta saabus, nii et hommikul sooviti uuesti kõigile hea uut aastat. Enne kui Margaret Riveri poole sõitsime, käisime läbi ühest Austraalia suurimast koopast. See oli küll vägagi ilus koht, Jewel Cave. Läksime 40 m sügavusele maa alla. Mõned pildid on ka meil siin, eks paneme üles, aga ega need väga hästi just ei õnnestunud, seal oli päris pime. Ja muuseas, rannas magades oli mingil hetkel päris külm ka, oleks pidanud rohkem riideid kaasa võtma. Tagasiteel sõitsime ühe puu juurde, kuhu sai otsa ronida, see on siinsamas Manjimupi lähedal, Diamond Tree on puu nimi. See oli 53 m kõrgune ja selle ümber oli redelilaadne moodustis ehitatud ja üleval oli vaateplatvorm, väga ilus vaade oli. Kadi ronis ka üles sinna ja oli omadega päris läbi. Noh ja nüüd olemegi tagasi hostelis ja homme jälle põllale õunu harvendama. Ma igaks juhuks seletan teile veel üle, mis see endast täpselt kujutab. Õunapuu on väga paksult õunu täis, nad kasvavad umbes nagu viinamarjad. Meie ülesanne on viinamarjakobaralaadsest õunapuuoksast teha lõppkokkuvõttes kirsilaadne oks, kus õunad on kahekaupa. Boss Gordon ütles, et ta pole kunagi nii palju õunu seal näinud. Asi pidavat olema selles, et ilmad on nii vihmased. Nimelt nad pihustavad õunapuudele mingit ainet, mis peaks idee järgi ise õunu harvendama ja nõrgemad peaksid alla kukkuma. Aga vihm peseb selle sprei maha ja siis pole sellest kasu. Vot nii. Ma lähen nüüd Kadiga homseks lõunasööki valmistama. Tsau!

Kadi: ahoiiiii! Mina ei hakka siinkohal oma sõpru üles loetlema, ei tahaks kedagi unustada, aga ma soovin teile südamest kõige ilusamat uut aastat. Ja minu pere, minu armas pere, teilegi ainult kõike kõige paremat uueks aastaks, ka teie peale mõtlesin eile pidevalt. Et siis kõik uue aasta lubadused ka täide läheksid :) mina igatahes soovisin oma soovi ära, eks näis kas läheb täide. Aga ma mõtlesin teie peale kui me seal ookeani kaldal istusime. Ja ikka väga, väga erinev oli see aastavahetus. Mitte just igal esimesel jaanuaril ei saa minna ookeanisse ujuma ja üleüldse.. suvises Austraalias on kõik asjad teisiti. Aga ei, väga lõbus oli! Nalja sai palju ja õnneks olin mina üks neist õnnelikest, kes sai telki magama minna. Seal õnneks tuul ei puhunud. Kuigi mis siin salata, ma ärkasin öösel mitu korda üles, mõtlesin, et kus Kristjan on ja et isver ta ju on telgi kõrval liiva peal maas. Aga kõik on endiselt elus ja terved, õnnelikud. Ostsin endale uued bikiinid ka, vanad olid väga viletsaks jäänud. Aga uued on ilusad, austraalia teemalised, eks te siis millalgi piltidelt näete. Ja nii me siis jõudsimegi tagasi oma koju siia, hostelisse. Mõnus. Koristasin siin, pesin pesu, täitsin mõningaid pabereid (formaalsused), siin on seda paberimajandust ikka väga palju. Saime lõpuks ometi Kristjani pangakaardi kätte, minu oma ei ole tänaseni tulnud (avalduse andsin sisse 17 november!!!!). Aga hea kui ükski tuli. Hea seegi. Halb on see, et ma olen siin austraalias juurde võtnud kaalus, aga ei ole hullu, küll ma selle maha rahmeldan. No worries eksole. Ja siis sain täna endale uue kaelakee ka- jälle kihvakujuline nagu mul varemgi oli. Ehk seekord kestab kauem. Mis veel. Eks meil siin igas päevas on omad mured ja rõõmud, aga neid rõõme on ikka kordades rohkem. Ja muredki ei tundu siin nii tõsised. Näiteks on minu mureks praegu see, et nii palav on! Üle 30 kraadi! Ja läheb aina soojemaks. Ja siin ei kesta see kuumus mitte ainult paar tundi (keskpäeval) vaid terve päeva, kell 10 juba Päike kütab ja see kestab õhtuni, mingi 7 ajal hakkab taanduma see suur kuumus. Ja iga päevaga pidi nüüd vist ainult soojemaks minema. Ei ole kaugel enam see päev, kus kraadiklaas näitab 40 kraadi ja rohkemgi! Ja katsu sa siis sellise kuumusega põllul olla ja 8 tundi õunu harvendada! Õudne! Vesi kulub sellistel päevadel suurtes kogustes, ikka 2-3 liitrit, kui mitte rohkemgi! Ja ise higistad, tööd on tõesti palju raskem niimoodi teha. Aga ei ole hullu, päev päeva haaval. Tasapisi. Eks ilmselt kusagil 2 nädalat oleme veel siin. Siis hakkab meie puhkus. Minu kauaoodatud puhkus. Tahaks juba hirmsasti jälle edasi liikuda ja asju näha! Ahjaa.. mainin veel ära, et see puu, 53 m, mille otsa me ronisime, see oli ikka väga hirmus! Emps sina ju tead, et ma muidu kõrgust eriti ei karda ja et mulle meeldib igasuguste tornide otsa ronida, aga see oli tõesti eneseületamine. Nimelt ei viinud sinna otsa mitte redel, vaid lihtsalt puu külge taotud pikad raudsed vaiad. Ja siis muudkui astud seal, 53 meetrit pead üles minema. Keskel oli üksainus platvorm kus oli hoiatussilt peal, et kui kahtled, siis ära parem edasi roni. Aga ma ei tahtnud alla ka anda, niisiis ronisin ikka edasi, endal käed värisesid ja pea käis ringi! Aga üles jõudsin! Siis oli hirm kadunud. Seal üleval platvormil ei olnud üldse õudne enam, seal oli nii ilus vaade!!! ja allatulek oli ka lihtne. Nii et igatahes oli see seda kõike väärt! :) hakkama sain! Mina ja 3 kutti!