Head Uut Aastat!

Kadi: nii. Ja siis tuligi jalle edasi liikuda nagu meile siin kombeks on. Meie jargmine sihtpunkt oli Queenstown. Need, kes Uus-Meremaast midagi teavad, need teavad kindlasti ka seda, et Queenstown on koikide seikluste ja ekstreemsuste ja atraktstioonide pealinn. Me ei osanud sellest enne midagi arvata, enne kui me siia joudsime. Aga niipea kui me siia joudsime, haaras see linn meid oma seiklustega taielikult endasse. Olgugi, et esimene paev kui me siia joudsime, oli taiesti hall ja vihmane, kolasime juba koik kohad labi mis meid huvitasid ja moeldud tehtud, jargmiseks paevaks lubas paikesepaistet ja siis otsustaski vaike Kadi, et ah mis seal ikka, tuleb ikkagi sillalt alla hypata! Mul on nii hasti meeles koik need korrad, kus Ollesummeril sai 500 krooni eest (nii soodne!) teha bungy hypet (bendsi?) ja mulle tundus see alati nii nome. Mitte et ma oleks kartnud, ei mitte seda, aga just see, et sa pead sealt alla hyppama pea alaspidi ja et sisikond koik kurguni valja loksub, see tundus vastik. Aga samas, Austraalias olles kuulsin paljudelt, et see on nii hea tunne ja et palju oudsem kui langevarjuhype. Ja see mind ajaski ponevile. Mis saaks olla veel ponevam kui langevarjuhype? Ja nii ma siis otsustasingi et proovin ka bungy hyppe jarele (kes ei tea mis see on, siis see on selline hype, kus sul seotakse jalad koiega kinni ja see kois on aheldatud mingi korgema asja kylge. Ja siis inimesed hyppavad sealt pea ees alla). Ma ei olnud sellest elevuses kuni paevani mil hype pidi aset leidma. Ja siis see juhtuski. Soitsime sinna kohale. Kawarau jogi. Tegemist oli 43 m sillaga vee kohal. See on juttude jargi koht kus tehti yldse maailma koige esimene bungy hype, Uus-Meremaa on selle ametlik asutajamaa :) nii et vagagi moistlik koht esimese hyppe tegemiseks. Ja oi kui me siis kohale joudsime ja ma nagin teisi hyppamas, hakkas syda ikka kiiremini poksuma kyll! Ja eriti veel siis kui sillapeale vaatama laksin, et mis vaade sealt ka alla avaneb! Oiii see oli hirmus! Ma vaatasin peaaegu et 2 tundi teisi hyppajaid ja laksin ise juba paris narvi, et isver, kell 12 ongi minu kord hypata. Ja siis see kell 12 joudiski yhel hetkel katte. Ma olin jarjekorras ja ootasin. Maletan, et 1 tydruk suht minu ees oli juba koitega kinni seotud, aga alla hypata ei julgenud. Niisiis ma lubasingi Kristjanile, et kui ma sinna aarepeale lahen, siis ma katsun kohe ruttu alla hypata, et kauemaks motlema ei jaaks. Sest igalpool soovitatigi nii, et ARA ALLA VAATA! Ja siiiiiiis... ja siiiis ja siiis kutsutigi mind ette, mu jalad seoti tugevasti kinni, ma palusin neil veel yle vaadata, et kas ikka on kindlasti kinni ja siis kutsuti mind sinna pisikesele platvormile kust pidi alla hyppama. Isver, seda tunnet ei oskagi kirjeldada. Kui sa sillapealt eemalt veel vaatad, et ah ei ole hullu, et kyll ma ara hyppan, siis olles tegelikult ise ka seal platvormil valmis ja kui sa vaatad sealt alla, siis ytleb iga sinu keharakk, et ara hyppa, see on hullumeelsus! Siis ometigi teed sa risti vastupidi! Ma palusin 3 sekundit aega, et natuke asja seedida ja siis, tuletades meelde koiki teoreetilisi hyppevoimalusi, katsusin end sealt nii oigesti ara tougata kui vahegi sain. See kui sa seisad seal, see on koige oudsam hetk selle hyppe juures. Seal on selline tunne hetkeks, nagu sul ei oleks yhtegi turvarihma kyljes ja nagu sa hyppaks pea ees vabasurma. Jah just selline tunne on seal. Ja siis, kui sa vahegi leiad endas mingit eneseyletamistunnet, siis sa toukad end sealt eemale ja siis on koik juba moodas, siis sa juba ripud seal (vee kohal) ja kiigud yles-alla, paremale ja vasakule. See ei ole enam hirmus, absoluutselt, see on nii monus! Olgugi et mulle ei meeldi olla pea alaspidi, oli see tunne nii voimas. Mul on nii hasti see hetk silme ees, kuidas ma sealt platvormilt end lihtsalt ara toukasin! See oli nii oudne! Nii palju adrenaliini! Nii nii voimas tunne kui sa tegelikult ka hyppad! Oi ma olin nii uhke enda yle juba sekund hiljem kui ma allapoole vajusin, et jessss, ma hyppasingi! Ja see kuidas ma seal hiljem kolkusin ja mind paati aidati ja jalad lahti seoti see oli nagu muinasjutt- nii ilus ja hea tunne oli olla jalle pea ylespidi! Kristjan tuli mulle kohe vastu, ta sai minu hyppe video peale, ja minu naeratuse ka. Oi ma olin toesti niinii uhke enda yle ja ma oleks hea meelega kohe jalle uuesti hypanud! Ja hyppaks praegugi! Ja hyppan kindlasti veel tulevikus kui hea voimalus avaneb! Kiksu ja Kaisa, mu armsad oed, ma tahaksin et te ka teaksite kui age tunne see on, kui bungy hyppe teed, nii et kui te vahegi tunnete, et voiks proovida, siis moelge, see eneseyletamine on seda koike 100% vaart! Aga samas, nagu ma ise nagin, siis see hype on ainult julgetele! Voi koik sobrad, kes te nyyd ka tahate seda hypet teha, siis ma olen kahe kaega poolt! :) soovitan koigile. Muideks, koige vanem hyppaja on olnud 94 aastane ja koige noorem 10 aastane! Nii et ei ole hullu midagi, mahute koik sinna vahemikku! Nagin ise kuidas yks soliidsemas eas mees sealt pea ees alla hyppas, vaga ilusa hyppe tegi! :) hehee... igatahes... elamus missugune... ja kokkuvotteks ma voin oelda, et jah, bungy on vist toesti ikkagi hullem kui langevarjuhype! :D

Kristjan: Queenstownis on veel mitu Lord of the Ringsi vottepaika ka, seega kaisime ka neid uudistamas, kahjuks yks peamisi kohti Deer Park Heights oli omanike poolt suletud ja sinna me ei saanudki. Teine koht oli Twelve Mile Delta, kus oli ka campimiskoht. Laksimegi siis ohtul sinna telkima. Panime telgi ja toolid yles jarve aarde, votsin oma targa LOTR asukohtade raamatu katte, vaatasin pilti, vaatasin yle jarve magede suunas, uuesti pilti ja kuigi see tundus naljakas, siis me olime oma telgi ja auto sattinud tapselt sama koha peale, kus see pilt voetud oli, hehee. See oli vaga ilus telkimiskoht, jarv, maed, pisikesed ojakesed ja joed, mets jne. Kaisin seal metsa sees veel yht kohta vaatamas ja pildistamas. Kuigi te voite arvata, et ma ei ole normaalne, aga kuna tegemist on siiski yhe mu lemmikfilmiga, siis ma usun, et mul on kunagi vanast peast hea vaadata Sormuste Isanda filme ja muheleda omaette, et nae, seal Middle Earthis olen ka mina tatsunud. Jajah.
Vot nii, jarves kaisin ujumas ka, aga vesi oli nii kylm, et hyppasin korra ainult sisse ja kohe ronisin valja kah. Brrrrrrrrr. Kadi ei lainudki vette, ytles, et tal laksid jalad krampi.
Jargmisel hommikul olid meil juba uued plaanid ja tegemised. Nimelt kaisime yhel Shotoveri nimelisel joel paadiga soitmas. Tegemist on karestikulise joega, kus tehakse ka raftingut. Meie paat oli aga teistsugune. Kiirpaat vmt, selle juht oli suht kreisi omadega. Kohati soitsime ligi 80 km tunnikiirusega ja moodusime teravatest kaljunukkidest ainult mone cm kauguselt. Ja vesi oli mones kohas nii madal, et kivid paistsid, aga me lasime seal monuga taiskiirusel labi. Vahepeal tegime taishoo pealt 360 kraadiseid poordeid ka, vesi pritsis paati, rahvas kisas. Elamust igatahes taie raha eest jallegi. Ja kohtasime isegi 2 eesti naist, oed, kellest yks elab juba 3 aastat NZ-s. Ja ta pisikene tytar raakis nii eesti kui ka inglise keelt. Tundus umbes 5 aastane. Tubli. Parast paadisoitu laksime veel yhe Gondola nimelise asjaga korgele yles makke, kust avanes vaade yle kogu Queenstowni ja ymberkaudsetele magedele (nt The Remarkables), samuti jarvele ja jogedele ja metsadele jne. Vaga ilus. See Gondola oli selline lifti moodi asi nagu suusabaasides kasutatakse, aga seal sai sees istuda ja seinad olid labipaistvad. Nagu London Eye kuudid, millega seal kuradirattal tiirutatakse. Yleval mae otsas oli aga selline naljakas asi nagu Luge. Ma ei tea, kuidas seda tolkida, tegemist oli nagu pisikese kartautoga (ilma mootorita). Seal oli allamage kardirada ja niisis sadu inimesi tuli mooda seda rada oma pisikeste kartidega jarjest alla. Proovisime siis meiegi ja selgus, et see oli vaga lobus. Nii lobus, et tegime veel kordussoidu, aga mitte enam algajate scenic rajal, vaid edasijoudnute rajal. Hehee, see oli jarsem ja rohkemate kurvidega ka. Ja ma sain parast korra veel soita, kui yks pisike tydruk hakkas nutma ja ei tahtnud enam soita ja me kysisime ta emalt, et kas koik on korras ja Kadi saatis plika alla, ma soitsin yhega kartidest. Vot nii. Paev hakkaski ohtusse joudma, kaisime loomulikult veel Macis soomas ja siis soitsime Arrowtowni yhte Holiday Parki oobima. Siin olime ka paar paeva varem kainud korra yht LotR vottepaika uudistamas ja pildistamas. Tana leidsin teise veel. Vot nii ja nyyd ma siin istungi ja kirjutan ja hakkan lopetama ka. Homme jalle uus paev ees. Tsau.

Kadi: Kristjan on jah siin pidevalt Sormuste Isanda radadel kondimas, suur fann nagu ta on :) aga ei, taitsa tore on leida paris looduses yles need kohad kus moned stseenid filmitud on. Aga see selleks, muidugi liikusime me Arrowtownist ikka edasi. Meie jargmiseks sihtkohaks oli Mount Cook. Tegemist on siin maal yhe vaga tuntud maega, tegemist on terve Australaasia koige korgema tipuga, yle 3000 m on see korge. Kaisime ka meie seda ilusat tippu vaatamas. Meie laagrikoht asus iseenesest juba vaga korgel, sinna soites laksid korvad lukku. Ja jallegi peab ytlema, et terve tee sinna oli nii ilus. Koik see maestik ja need helehelesinised jarved ja loodus ja taimed! Vaga ilus! Ja Mount Cook oli ise ka vaga ilus! Oma lumiste tippudega paikese kaes! Vaga ilus ja voimas! See oli minu esimene kord yldse naha lumiseid maetippe nii lahedalt! Ohtuks oli tuul vaga suureks paisunud, aga me panime oma odava telgi ikkagi yles. Kaisime magedes matkamas. Ma leidsin yhe ilusa kivi ja motlesin oma vanaema-vanaisa peale, see oli tapselt selline kivi mida vanaema kindlasti endale aeda tahaks :) nii et ma panin oma vanaisavanaema auks selle kivi yhte ilusasse kohta koigile nahtavale. Nii et vanaisa ja vanaema, teie auks on nyyd siin Uus-Meremaal yks kivi magedes :) hiljem kui me laagripaika tagasi joudsime, oli tuul veelgi suuremaks kasvanud. Katsusime oma telgis magama jaada, aga tuul koigutas telki igast suunast nii kovasti, et meil oli hirm, et terve telk lendab koos meiega minema, Mount Cook'i tippu :) peale paaritunnist poolmagamist oli tuul nii suur, et tuli tahestahtmata oopimeduses valja minna, telk kokku korjata ja autosse magama minna. Ma ei oleks iial arvanud, et magedes nii tugev tuul voib olla! Olgu veel oeldud, et ka meie pisike auto- K.I.T.T.- koikus tuules ja meil muidugi nalja kui palju, et isver, tuul viib auto ka minema! :) aga igatahes saime jalle kogemuse vorra rikkamaks ja kuhjaga ilusaid pilte.
Edasi viis meie tee meid jalle tagasi natuke lounapoole, pidime maanteed vahetama. Teele jai yks tore Puzzleworld (Wanaka linnas). See oli selline illusioonide maailm, kus nagime igasuguseid huvitavaid hologramme, kaisime yhes suures saalis, kus koik seinapildid meid jalgisid, kondisime viltustes tubades, vaatasime mystilisi pilte, kaisime yhes illusioonitoas, kus Kristjan muutus imepisikeseks ja mina hiigelsuureks ja kondisime vagavaga kaua yhes suures labyrindis! Oi see labyrint oli ikka yks paras katsumus! Seal tuli yles leida koik 4 nurka ja siis veel valjapaas ka. Labyrint ise oli veel kahetasandiline ka, nii et tuli treppidest ka yles-alla joosta. Seal hoiatati kohe, et seal inimesed veedavad 30 minti kuni paar tundi! Ma arvan, et yks tunnikese voisime me seal kyll ekselda. Aga nalja sai, parast lopupoole tundus koik juba suht voimatu, aga ara tegime! Leidsime koik nurgad yles, ei kasutanud yhtegi petmisvoimalust ja leidsime ilusasti tee valja ka! Nii et selline tore kylastus meil siis.
Tee jatkus jalle labi vagagi maaliliste vaadete ja mis siin salata, loodus on siin ikka imeline! Ei joua ara imestada! Ja neid pildipeatusi on meil ikka koguaeg ja pidevalt! Labi kaanuliste teede ja peale koskede imetlemisi joudsime linna nimega Haast. Siia otsustasime jaada vana-aasta ohtuks ja ilmselt ka uue aasta esimeseks paevaks. Kaisime kylastasime ymbruskonda, Jackson Bay nimelist kohta, kus pidid olema pingviinid ja delfiinid ja hylged aga meie leidsime vaid yhe kuivale jaanud angerjamoodi kala, kes seal kividevahel siples. Kristjan ytles, et nad elavad paris kaua ilma veeta nii et kyll tous toi peagi uue vee ja kalake paases merre tagasi.
Nii ja siis oligi vana-aasta ohtu. Laksime kohalikku, kiidetud restorani sooma, oi syya sai seal palju ja hasti! Edasi laksimegi oma hostelisse, meil oli pudel Bacardit toas ootamas ja siis vois pidu alata! Haahaa, koik kogunesid suurde elutuppa, kus me mangisime LAUAMANGE! Oi see oli lobus ja aina lobusamaks laks! Sakslaseid on siin igalpool ja nii ka siin meie seltskonnas. Kell 12 laksime mingi seltskonnaga valja, lugesime 5,4,3,2,1 ja soovisime kova haalega koigile Head Uut Aastat! Ja kusjuures, sellises vaikeses kohas nagu see siin ka on, lasti siin moned yksikud raketid ka nii et igati kordalainud aastavahetus! Ohtu muidugi jatkus jalle toas lauamange mangides, uskuge voi mitte, aga see oli vagagi lobus ja nalja ning naeru jagus veel pikkadeks tundideks! Ja nyyd on teil ka juba aasta uus, nii et soovin siit omalpoolt koigile meie lugejatele HEAD UUT AASTAT! Tehke ikka oma uusaastalubadus teoks ja et tuleks yks maruvahva, seiklusterikas uus aasta!

Kristjan: HEAD UUT AASTAT KOIGILE!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Haid joule!!!

Kristjan, joululaupaeva ohtul: ho ho ho, haid joule koigile, kallid lapsed!!!! Minu joululaupaev oli igatahes vaga erinev koigist eelnevatest 28-st. Aga sellest kirjutab pikemalt Kadi. Ma raagin eilsest. Arkasime hilja jallegi ja panime mooda teed ajama. Valisime loomulikult Scenic Route, aga siinmail on koik teed suht scenicid, mis siin ikka salatit teha. Mingisugusest targast brozhyyrist lugesime ka, kus vagevamad kohad on, aga ometi valisime mitte vaga touristic koha esimeseks seikluseks. Nimelt yhe tee aares olid koopad. Need polnud nagu Austraalia Margaret Riveri koopad, kus maksid raha ja oli mingi tuur giidiga jne ja kaid mooda valgustatud treppe ja koridore (vaga ilusad koopad muidugi), vaid tegemist oli kottpimedate koobastega. Idee jargi oleksime pidanud molemad panema pahe kiivrid ja need kaevurilambid ja varutaskulambid ka kaasa, aga kuna meil oli 1 kaevurilamp ja yks pisike taskulamp (mis nagu hiljem selgus, naitas pisikest kollast valgusriba ja millest eriti kasu polnud), siis me eriti varustatud polnud. Koopas pidime peaaegu, et roomama, Kadi paases napilt esimesse auku kukkumisest, aga kerge klaustrofoobia oli naha vahel alguses molemil. Ronisime, kondisime ja kagarkondisime aga vapralt edasi ja ajapikku hakkas juba taitsa lobus. Mones kohas panime lambid kinni ja nautisime glowwormide tahistaevalikku valgust koopaseintel ja laes. Need on sellised pisikesed helendavad ussikesed, jaaniussi taolised. Paris ilus oli. Kui oli umbes tund aega seigeldud, joudsime aga kohta, kus moistus otsa sai, see oli selline suur tiigi moodi asi, vesi tundus olevat rinnuni ja vaga kylm. Vasakult aarest oleks saanud kuidagi ronida, aga seal oli 50-50 voimalus koos kaamera ja asjadega vette sadada, seega keerasime otsad ringi ja laksime algusesse tagasi. Kaardi pealt hiljem selgus, et me olime mingi 5 minuti teekonna kaugusel finishist. Soitsime autoga veel valjas ringi ja otsisime, kus see valjapaas koopast on, aga ei leidnudki lopuks. Aga vagagi ponev seiklus oli! Riided ja uued matkatossud on siiamaani monusalt mudased. Parast koopaid soitsime Te Anau nimelisse vaikelinna, kus oli vaga ilusad vaated magedele ja bookisime kohad yhes Family Parkis, saime toa dormroomi, kus oli 10 voodikohta, aga kuna kedagi teist sinna ei tulnudki, siis meil oli oma vaga suur tuba, lykkasime voodid kokku ja monus, vaatasime office't arvutist. Vot nii, edasi kirjutab Kadi. Tsau.

Kadi: heihei! Ilusat jouluaega koigile! Mina kirjutan siis pikemalt kuidas meil moodus meie selleaastane 24s detsember. Aga ma mainiksin veel ara nende koobaste kohta, et ega sa enne ei tea, kas sul on klaustrofoobia kui sa oled yhes sellises koopas ara kainud. Ma ei uskunud et mul selline tunne voiks peale tulla, aga kui naed enda ees maasees ikka vaga kitsast auku ja tee laheb just sedamooda, et sa pead sinna sisse ronima kottpimedusse siis hakkab kohe kyll. Ja siis ronid sinna pimedasse auku ja oma vaikese taskulambiga uurid koiki neid kinniseid seinu. Huuh, oli kyll jube. Aga ainult algus. Mingil hetkel harjusime molemad nende kinniste seinadega ara ja liikusime aina edasi. Maa all kadus ara igasugune ajataju ja suunataju, teed juhatasid ainult seintele kleebitud helkurid. Ja need helendavad ussikesed seintel olid ikka maruvahvad! Ja nii kahju on, et see maa-alune jarv vastu tuli, sealt enam jah kahjuks yle kuivalt ei saanud. Aga no igatahes nagu Kristjan ytles, siis tegu oli toelise seiklusega! Ja oleme jalle teinud midagi ekstreemset! :):)
aga okei, et siis tanasest, joulupaevast ka. Hommikul arkasime varakult yles ja seadsime end teele. Meie suunaks oli siis siinmaal vaga kuulus Milford Sound. Ma olin juba niipaljudelt inimestelt kuulnud, et see pidavat olema vaga ilus koht, nii et ma kujutasingi seda ette vaga ilusana, kartsin et nyyd ehk hoopis pettun, et ootused on nii korged. Tee sinna ise oli juba vaga ilus, mida lahemale joudsime, seda ilusamaks loodus muutus. Ja seda lahemale tulid MAED! Oi kuidas mulle ikka maed meeldivad! Muide, seda osa kus Milford asub, nimetatakse Fiordlandiks, nii et siis nagu Norraski, kutsutakse siinset maad fjordide maaks! Just seda osa siin! Nagime eemalt lumiseid tippusi ja olime ponevil! Nii ilusad jarved tulid juba ja niipalju varvilisi lilli! Teeaares juba olidki igasugused vaatamisvaarsused nagu naiteks Mirror Lakes, kus tuuleta ilma korral voib kindlasti vaga ilusaid pilte saada, meil kahjuks pind ikka natuke virvendas. Ja siis edasi laksime teelt valja, soitsime 17 km kruusateel kuni joudsime Humboldt fallside juurde. Ehk siis kosk pidi seal olema. Mulle need kruusateed siin eriti ei meeldi, aga ma pean ytlema, et see koik oli seda vaart! Labi imelise rohelise metsa viis tee nii ilusa kose juurde! See oli nii korge ja ysna voimas! Vaga ilus! Koige korgem kosk mida me sinnamaani olime nainud! Ja see tee sinna oli vaga ilus, no toesti nii ilus muinasjutumets! Niinii roheline, kuna vihma sajab siin fjordides suuremal osal ajast. Aastas 7 meetrit. Nagime joge, kus oli nii ilus puhas heleroheline vesi! Kui keegi teab Lord of the Ringsi filmist seda kohta, kus Aragornid ja teised mooda joge soitsid, siis see oli tapselt sama varvi jogi ja vahutas ka samamoodi!vaga ilus! Kahjuks olid maetipud koik udu sees, neid vois vaid aimata, aga vaga ilus oli see vaatepilt siiski! Uhke tunne oli olla seal magedevahel, eemal kogu tsivilisatsioonist!
Edasi jai teepeale vaike matk Mariani jarve aarde, aga kuna see eeldas mitmetunnist matkamist, siis laksime ainult osa maast, tapselt nii kaugele, et naha seda samast muinasjutulist metsa veelgi rohelisemates varvides ja toeline raftingu jogi oli seal veelgi vahutavam ja veelgi voimsam! Suurte sammaldunud kivide ymbert leidis ta endale tee kuidas edasi jouda. Tykk aega lihtsalt seisime ja imetlesime seda looduslikku ilu! Nii nii kaunis! Onneks on meil nyyd palju pilte ja videoklippe mis meile seda alati meelde tuletavad, kui me vaid tahame! Muidugi, tapselt nagu mu emme kunagi ytles, siis ega seda ilu ei saa kuidagi piltidele pariselt panna! Et hoopis teine tunne on ikka ise seal kohapeal olla ja vaadata ja imestada! Aga igatahes me nyyd teame oma sydames, et meil on oma salakoht, millele moeldes laheb alati tuju heaks :)
peale neid matkamisi tuli meile teepeale ette Homeri nimeline tunnel. Selle ees oli palju kohalikke linde, Kea'sid, kes inimestelt syya ootasid. Moned lollpead muidugi andsid neile syya ka, hoolimata paljudelt keelavatest siltidest. Need linnud eriti ei kartnud inimesi, pigem olid liiga julged, ronisid autode katusele ka! Tunnel iseenesest oli nagu tunnel ka, aga pidime allamage soitma, jallegi ainult piduritega. Ja peale tunnelit ka, ainult allamage! Nii et kui me lopuks Chasmi nimelises looduskaunis kohas peatusime, siis meil pidurid taitsa polesid vist, ei tea, igatahes tuli vaga paha karssamislohna! Kristjan viskas vett peale, oi kui palju suitsu tuli! :) aga jatsime need rahulikult jahtuma, ise laksime kylastasime Chasmi. See oli looduslik jogi, kus tuul ja vesi on kividest toeluse skulptuuri joe sisse ehitanud! Vaga omamoodi! Kahjuks oli see vaga turistiline koht, busse tais ja meeletud rahvahordid. Olid koik kohal. Me pogenesime sealt peagi! Edasi votsimegi siis suunaks Milfordi poole! Meil hakkas tuju juba paris kurvaks minema, kuna vihma sadas suht lakkamatult. Mitte kyll lahinal aga koik oli vaga niiske ja hall. Endi tuju parandamiseks laulsime joululaule. See tootas hasti, taitsa naljakas on siin magedevahel jouludele moelda! Ahjaa, seal tunneli juures oli natuke lund ka nii et haahaa, meil olid valged joulud! :) Igathes kui siis Milfordi kohale joudsime, siis ikka sadas vihma ja maetippe polnud pohimotteliselt nahagi. Jai yle ainult aimata kus loppevad maed ja kus algab taevas. Tykk aega motlesime kas votta moni laevakruiis voi ei. See tundus siin selline asi mida KINDLASTI peaks tegema, aga koik see hall ilm raakis sellele loogikale vastu. Sest ega need kruiisid koige soodsamad ei ole. Ja nahtavus oli suht halb. Aga siis jalle motlesime et mitu korda sa elus ikka Milford Soundi satud, et kui juba siis juba! Moeldus-tehtud. Votsimegi laevatuuri. Ja vaga oigesti tegime, sest kogu see kahetunnine kruiis oli nii ilus! Soit labi valgete uduribade, magedevahelt, rohelisel veel oli nii nii ilus! Ma pole mitte kunagi niipalju koski nainud!! niinii ilus oli, Kristjan ytles et see oli kyll Norra fjordide moodi! Igatahes vot selle kohta voib vist kyll oelda, et hingematvalt kaunis! Ja lopus ei sadanud enam niipalju ja maed tulid juba ysna nahtavale. Nyyd julgen kindlalt oelda, et need valged pilveribad tegidki asja just mystilisemaks ja ponevamaks! Ja meie giid ytles ka, et kui on kuiv ilm siis ei nae pooltki niipalju koski! Ja siis ei ole nad ka nii voimsad! Niisiis saime naha vaga ilusaid koski! Ja meie laev oli veel selline ka, kes soitis koskedele nii lahedale et saime koik marjaks ka, kes vahegi valjas tekil oli! :) ei vaga omamoodi seiklus jallegi! Pilte sai jallegi niiiiii palju tehtud, on mida meenutada! Peale tuuri hakkasime jalle natuke tagasi soitma, et jargmisel paeval uusi matkaradasid avastada! Meie joululaupaev moodus siis vihmametsades ja jogesid uurides ja imetledes,magedevahel kolades. Ja meil olid joulumytsid paevlabi peas! Koik soovisid meile haid joule ja muidugi soovisime ka meie teistele reisijatele haid joule! Ohtuks parkisime end yhte telkimisplatsi ja soime toelist joulurooga-makarone, haahaa! Joime kumbki pudeli olut ja naersime ise oma jallegi vaga imeliste, hoopis teistmoodi joulude yle! :) aga me ei olnud yksi, meil oli 2 seltsilist, 1 vaga julge kea, kes tahtis meil suurest naljast autoantenni naksida, sest me teda ei toitnud (ei tohi ju!) ja siis yks vaike peenikeste jalgadega pisike linnuke, kes tuli meie soogilauda, et vaike juustutykike endale varastada! :) ja nyyd siis olemegi siin, oma Michael Knighti autos ja jaame siia tuttu. Me polegi kordagi autos maganud siin ju. Pole hullu midagi, muusika mangib arvutist ja taitsa soe ja monus on :) Haid joule koigile! :) selles mottes on ju vaga tore, et me oleme siin Kristjaniga kahekesi, yksi oleks ikka eriti kurb ja yksik tunne. Aga see ei tahenda, et me oma kodustele ja sopradele ei motleks. Muidugi olete te mul koik meeles ja ma soovin et teie joulud oleksid ka vahemalt sama valged ja ponevad ja ilusad ja toredad! Meil koigil on omad joulumotted ja soovid, ma loodan et teie omad ka koik ilusasti taituvad! Saadan teile siit yhe suure ja sooja joulukallistuse! :)

Kristjan: nii pikka blogi pole me enne vist korraga yles pannud ja see koik on paari viimase paeva kohta! Esimene joulupyha saab kohe ohtusse ja ma kirjutan tanase hommiku kohta veidi ning siis Kadi lisab ohtu kohta ise. Nimelt, hommikul arkasime ilusasti autos, panime masinale haaled sisse ja siirdusime kohe yhele matkarajale. See pidi olema 3 tundi pikk ja ylevalt mae otsast pidid avanema vaga ilusad vaated ymberkaudsetele magedele, jarvedele, fallsidele jnejne. Makkeminek oli paris jarsk ja vaene pisike Kadi hakkas kohe hadaldama, aga siis vottis ennast kokku, kui ma mainisin, et see on paris korralik kaloripoletamine, hehee. Igatahes yles me joudsime, maed olid koik pilvede sees, aga yleval mae otsas, ennae imet, oli raba, ilusate rabajarvede, poosaste, puude, sambla ja muude taimedega. Ja vaike metsatukk seal otsas oli tapselt nagu mingi sookolli elamiskoht vaga rohelised samblas puud, pisikesed tiigid jne. Ilus oli. Naljakas ainult, et see kilomeetri korguse mae otsas oli koik, ma ootasin, et seal on ainult kivid ja kaljud. Vot nii, seejarel soitsime Te Anau poole tagasi ja tee peal tekkis meil kohe ka uus plaan. Siinkohal annangi jarje Kadile tagasi.

Kadi: mulle jah need makketousud on ikka vaga rasked, vohma eriti ei ole, aga eks ma lahen iga matkamisega aina paremaks, haahaa :) ja muideks me tulime pool teed joostes maest alla :) ja labisimegi 3 tunnise matkaraja 2,20ga, nii et voitsime jalle natuke aega. Teel tagasi Te Anau'sse tekkis meil mote, et laheks veel yhele tuurile, kus pidi nagema glowworme (helendavaid ussikesi) koobastes. Moeldud-tehtud. Peale pooletunnist laevasoitu olimegi koobaste juures. Monus jalutuskaik jahedates koobastes, seal olid ka moned kosed ja siis see maa'alune laevasoit! Oi kui tore see oli! Istusime oma grupiga paati ja siis kustutati tuled! Algas tore paadisoit mooda maa-alust joge kus “laes” oli nii palju helendavaid ussikesi, tapselt nagu jaaniussikesed, ainult et sinakama tooniga ja neid oli niiii palju! No toesti nagu tahistaevas selgel ool!!! teate see oli vaga ilus hetk! Koik istusid vaikides ja lihtsalt imetlesid seda ilu! Vaga vaga ilus oli! Mitte mingit muud valgust ei olnud, ainult see ussikestest tulev sinakas valgus! Vaga ilus :) kahjuks ei tohtinud seal mitte yhtegi pilti ega videot teha, aga uskuge mind, see vaade jaab veel kauaks kauaks silme ette!

Ja muide, see tore jouluaeg tuletas meile meelde, et peaks teilegi teada andma, et meil hetkel austraalia tel nr EI TOIMI! Meil on siin Uus-Meremaa telefoni number, nii et kui keegi peaks nende paari kuu jooksul tahtma yhendust votta, siis meil on uus number +642102276756 jah peaks vist nii olema kui Eestist valida :)

ps! meie uus-meremaa pilte saab naha aadressilt :
http://picasaweb.google.com/Einroos/UusMeremaa#

Uus-Meremaa seikluse jatk :)

Kristjan: Nii, Akaroa oli toesti vaga ilus, telkisime seal yhe oo ja hommikul labisime pisikese Woodill tracki nimelise matka. Kuna me veel eriti kogenud matkamehed pole, siis valisime soojenduseks sellise lyhema, 2 tunnise keskmises vormis olevatele inimestele moeldud raja. Paris magironimisega tegemist polnud, aga kohati oli ikka paris jarsk ylesmage minek. Puhkasime mones kohas ja astusime edasi. Vaated, mis mae otsast avanesid, olid aga imelised. Vahepeal istusime voi pikutasime niisama paarkymmend minutit ja vahtisime alla Akaroa lahele avanevat vaadet voi ymberringi asuvaid maenolvasid, kus oli palju lambaid, kellel on yhel pool lyhemad jalad, et paremini tasakaalu hoida jarsul maenolvakul. Koik on nii ilus roheline, Austraalia tyhermaaga vorrelda seda ikka ei anna kuidagi! Mitte et Austraalias ka ilusaid kohtasid ei oleks, aga jah...
Akaroast siirdusime louna poole, kus peatusime vaikelinnas nimega Ashburton, kus lasime oma hobuse piduriklotsid ara vahetada. Praegu oleme yhes vaga vinge vaatega Penguin Place Lodges, kus me oleme ainsad kylalised, kogu maja on meie paralt, hehee, siin on joulupuu ka. Valjas on suur torm praegu, aga me peame veel albatrossi, pingviini ja fur seal'i (eeee, karvahyljes?) jahile minema. St mitte paris jahile, vaid lihtsalt naha tahaks neid, albatross pidavat olema maailma suurim lind praegu. Tiibade siruulatus 3,4 meetrit vist. Eks paistab, kas saame valja siit soojast majast. Voime homme ka minna. Enne siiasaabumist kaisime veel Peel'i nimelised metsas, matkasime yhe pisikese koseni, mis oli vaga ilus, telkisime metsas, tegime lokke peal vorstikesi ja joime olut kah, vaga tore oli. Saime ka oma telgi vihmas testitud lopuks ja voib todeda, et ta on ikka ilusti vihmakindel. Hommikul kaisin jooksmas, mooda sama matkarada koseni, aga tuleb todeda, et maest yles ma ikka kaisin enamus ajast, kuna tous oli paris jarsk. Seejarel soitsime edasi lounapoole Dunedini linnani valja. Ooseks jaime mingisse hostelisse. Ohtul kaisime kinos Avatari vaatamas (soovitan!), enne seda soin aga oma elu suurima burgeri ja koige maitsvama ka. Jargmisel hommikul kaisime maailma koige jarsemal tanaval Baldwin street'il, vantsisime yles ja alla ja mis seal salata, toesti oli jarsk! Oma vana hobusega me sinna yles igatahes soitma ei hakanud. Seejarel soitsime Dunedinist minema, Otago poolsaarde, kus kylastasime Uus-Meremaa ainsat lossi, mille nimi oli Larchan??? Seal oli vaga ilus aed ja vaade merelahele, kuna see loss oli paris korgel. Ja siis saabusimegi oma tanasesse oobimispaika. Vot nii. Ja nyyd lahemegi albatrosse otsima! Tsau. Muuseas, tana on 20 detsember. Palju onne synnipaevaks, Laura (klassiode, mitte paris ode). Ja kuna magasin maha teise klassioe, Katlini synna, siis palju onne tagantjargi ka temale. Ja homme on Kristi synna, seega palju onne ette ara juba!!!!!!

Kadi, 22. detsembril:
nonii, joulud ongi peaaegu et kaes juba! Aga mitte siin, mitte meie jaoks. Vahemalt mitte nii nagu nad peaksid olema. Seekord tulevad meile jalle hoopis teistmoodi joulud. See aga ei tahenda, et ma jouludest ei motleks. Vastupidi. Aga ma siis parem kirjutan mis meie teeme ja kus me oleme ja mis me naeme.
Ma siis jatkan sealt, kus Kristjan oma jutuga pooleli jai.
Sama paeva ohtul laksimegi siis albatrosse otsima. Teate ju kyll neid linde, suured, kajakamoodi. Meil onnestus ka 3 naha ohus lendamas, aga nad olid ikka paris kaugel. Ja 30 dollarilist piletit me ei raatsinud ka osta, et neid natuke lahemalt naha. Valjas oli nii tugev tuul ja vihma sadas ka, nii et ei tahtnudki eriti valjas olla (albatrossidele on kuuldavasti selline ilm just meeltmooda). Sealsamas oli ka yks jarsk kaljusein, kust nagi igasuguseid linde pesitsemas ja fur seal'e nagime ka (karvased hylged). Kuna ilm oli ikka suht tormine, siis laksime peagi oma majja tagasi. Mulle see hostel nii meeldis, ma voiks seal elada, seal oleks nii monus istuda ja teed juua, kitarri mangida ja laulda. Voi siis monda romaani kirjutada. Vaga monus oli seal.
Jargmisel hommikul viis see sama kaanuline tee meid Otago poolsaarelt minema, tagasi mandrile :) meie soit jatkus lounapoole, ees ootas kuuldavasti vaga kaunis Catlin'i piirkond, kus pidi olema palju koskesi ja loomi ja matkaradasid. Mina kui autojuht pidin muidugi terve tee soitma, Kristjan sai vist korra isegi magada. Ja siis me olimegi kohal. Esimeseks kohaks oli kummalise, Kaka Point, nimega vaike asula. Ega seal suurt midagi ei olnud, soitsime lihtsalt labi. Ees nagime silti Nuggets Point ja motlesime et lahme soidame sisse ja vaatame mis seal on. Lonely Planet on yks tore raamat kyll, aga me eriti tihti sinna ikka ei vaata, palju toredam on ise otsida ja avastada toredaid kohti. Nii ka seekord. Tegemist oli vaga ilusa, lausa maalilise teekonnaga tuletornini. Teel sinna nagime nii palju neid karvaseid hylgeid! Nad kas ujusid, magasid voi mangisid paikese kaes! Ja meil oli neid nii tore jalgida! Tegin neist oiiiiii kui palju videoid ka, nii et kunagi hea vaadata ja meenutada! Nad on nii toredad. Meie kutsume neid vesikarudeks. Kuna nad on natuke karu moodi ja ujuvad ju vees ka. Nii et vesikarud siis.meil endal on selle nimega niipalju nalja saanud, aga see selleks. Teepeale jai veel 1 koht kus oli hea onne korral voimalik naha “ujumisprillidega” pingviine, kes merest tulevad poegi toitma. Tegu on ametlikult yellow eyed penguin'iga ja nad pidid vaga haruldased olema, tegutsevad ainult Uus-Meremaal. Ja siis kui me juba monda aega olime klaasistunud pilkudega mere aart jalginud, markaski Kristjan yhte neist kivil seismas! Ruttu ruttu filmisin teda. Ta vaatas natuke ringi kahtlustavalt ja laks siis vette tagasi, ei tulnud veel kaldale. Ja ilmselt olime me seal liiga vara ka. Aga endal on syda rahul, haruldane pingviin ka nahtud ja video peale saadud.
Oobima otsustasime jaada Purekaunui kanti, sest seal oli esimene suurem kosk mida me naha tahtsime. Kaardi jargi leidsime yhe telkimiskoha, aga tee sinna oli vaga kaanuline ja kruusane. Siis tuli aed ette ja me tykk aega motlesime, et kas oleme yldse oigel teel ja kas tohib edasi minna. Kristjan laks tegi varava lahti ja soitsime edasi. Moned km edasi oligi telkimisplats, vaga soodne, maksis 3 dollarit inimese kohta. Ilus koht, taitsa mere aares jallegi. Ja 3 vesikaru oli ka ranna-aares, mangisid seal lobusasti. Suured lained olid ka. Kristjan avastas yhe ilusa joe-aarse haldjamaa ka. Mina muidugi panin selle nime sellele kohale. Nii ilus muinasjutumaa oli see, tegime pilte ka. Ja lambad! Ma ikka ei saa yle, neid oli seal nii palju ja loomulikult pidin ma neid filmima :) nii toredad on nad.
Jargmisel paeval oli meil paevakavas nii monigi kosk mida vaatama minna. Meil vedas, me valisime koik sellised kosed, et iga jargmine oli suurem ja voimsam. Nii et see koige viimane, neljas kosk paeva jooksul, oli ikka paaaris ilus! Ja voimas! Turnisime seal, paris ohtlik oli, aga nagime vaga ilusaid vaateid ja saime ilusaid pilte. Kusjuures naljakas oli see, et osa inimesi tuli sinna, tegi oma 3 pilti ara ja laks minema. Aga meie Kristjaniga votsime ikka aega, nautisime koske ja tervet ymbruskonda. Ja tee koikide koskede juurde oli nagu vihmametsas! Niipalju ilusaid rohelisi taimi ja selline niiske ohk!
Ja siis leidsime veel yhe koha, mis kolas vaga ahvatlevalt- katedraali koopad! (otsetolkes). Jallegi kruusateedmooda tuli soita natuke, ja maksta 5 dollarit tasu ja siis hakkas matk alla mere aarde kus koopad pidid asuma. Meile oeldi kohe, et ainult moonaga saab koobastesse minna, et kui tous on, siis on vesi nii korge, et ei saa labi. Kella 12st 3ni lastakse inimesi sinna, meil vedas, olime esimeste seas kes sinna sattusid. Selleks, et koobastesse saada, tuli natukene turnimist ja magironimist harrastada, aga nagu te voibolla olete aru saanud, siis meile just sellised asjad meeldivadki, ja muidugi joudsime ilusasti kohale. Vaga suur koobas oli! Ja nii nii korge! Oligi selline tunne nagu oleks kusagil katedraalis! Vaga voimas! Kahjuks vaga palju pilte me sealt ei saanud, kuna kaamera jaoks oli liiga pime. Mulle meenutas see natuke Piusa liivakoopaid, muidugi seinad olid teisest materjalist, aga just see pimedus ja jahedus koopas sees! Ja liivane pind mida mooda me kaisime! Yldsegi, ma pean yhe vahemarkuse tegema- mulle on siin maal nii paljud kohad tundunud Eesti moodi olevat! See loodus on mones kohas ikka vaga Eesti looduse moodi! Ma ei oska seda seletada, muidugi ei ole ju Eestis neid suuri magesid nagu siin on, aga mones kohas on tapselt selline tunne nagu oleks koduses, suvises Louna-Eestis. See selleks. Igatahes, koopad nahtud, kihutasime edasi, kylastasime veel yhte lahte, kus voiks hea onne korral naha vaga haruldasi Hectori delfiine, aga meie silmad neid kahjuks ei nainud. Kyll aga oleme neist palju pilte nainud. Ja ehk mones teises kohas onnestub meil neid naha. Nad vist elutsevadki ainult siin Uus-Meremaa ymber. Aga ilus sinine vesi oli! Ja siis kaisime veel yhe majaka juures ka, mis oli ehitatud peale yhte suurt laevahukku, kus 151-st inimesest hukkus 131. jallegi vaga ilus looduskaunis koht, nii vaikne ja rahulik oli seal. Mulle ikka tuletornid-majakad vaga meeldivad!
Ja siis oli kell juba nii palju, et me pidime soitma Invercargill'i nimelisse linna. Ja siia me jaimegi oobima, yhte seljakotirandurite hostelisse. Saime endale koige kallima toa, aga vaga monus on siin ja vahepeal voib endale ju luksust ka lubada, haahaa. Ja luksus siinkohal tahendab seda, et vannituba on meil enda ruumis sees, mitte ei pea koridori teise otsa jooksma. Hehee. Ei tegelikult on meil ka vaga viisakas tuba, monus ja puhas. Kuna tana on teisipaev, siis see tahendab, et siin on pitsa tana soodsam! Niisiis oli meil tore pitsa-ohtu. Vaatasin telekast joulufilmi ja motlesin, et isver, ongi juba joulud ju kohe varsti!