aasta viimane päev

Aasta viimane päev, Kristjan:

Tervitused siis kõigile Manjimupist :) Uue aasta võtame vastu Margaret Riveris, ookeani ääres. Homme sõidame sinna uue eestlase Tõnise ja tema jaapanlasest pruudiga, kelle nimi mul praegu meelde ei tulegi. Marite, Rein ja veel kaks eestlast tulevad hiljem järele. Ega siin vahepeal miskit erilist toimunud polegi. Ma sain lõpuks oma pangakaardi kätte täna, aga Kadi ei ole siiamaani saanud. Panka ka minna ei saa, sest see on lahti ainult kella 16-ni, aga meie oleme siis tööl alati. Päris hea süsteem, eksole. Siin, Austraalias, on kõik asjaajamine üldse kuidagi aeglasevõitu võrreldes Eestiga. Veider igatahes. Vahepeal töötasime ühe päeva teises kohas. Hommikul pakkisime brokkoleid ja peale lõunat korjasime põllult lillkapsaid. Päris tore vaheldus oli see. Hästi lahedad inimesed olid seal. Boss oli Makedoonia juurtega ja tema kaks venna(või õe) poega olid ka meiega koos tööl. Hommikune paus oli pool tundi (tavaliselt 10 min), istusime koos perega nende majas söögilauas, bossi naine tegi teed ja pakkus küpsiseid. Lõunapaus oli tund aega (muidu 30 min), lisaks meie oma söögile pakuti veel liha ka juurde. Peale lõunapausi otsiti siis välja golfikepid ja mingi 10 minutit tagusime palle mingi buldooseri suunas. Igatahes see tööpäev läks kõige kiiremini. Ma lõikasin muidugi endale jõhkralt terava noaga sõrme ka, aga see selleks. Jalaga on ka mingi jama, paistes veidi ja valus, aga hakkab juba paremaks minema. Äkki keegi hammustas või siis astusin mingi jura peale, ei tea isegi. Ja kui see Kadi eelmine maojutt kedagi ära hirmutas, siis ärge muretsega, siin enamus eluaeg Austraalias elanud inimesi pole ühtegi madu kunagi näinudki, rääkimata siis hammustada saamisest. Kuna meil veel piisavalt raha pole, siis otsustasime, et töötame veel siin mõned nädalad, enne kui kuskile liikuma hakkame. Oleme selle kohaga ära harjunud juba. 2 brasiillast, kes alles tulid, lähevad juba pühapäeval minema, kuna töö on liiga raske nende jaoks. Kusjuures nad korjavad kirsse, mis on üks lihtsamaid töid. Aga see poiss on suht gei ka, nii et arusaadav. Ja tüdruk on selline tibi moodi, kõikidele kuttidele siin meeldib hirmsasti, minu meelest suurem asi pole. Kadi on ikka kõvasti ilusam. Aa, telefoniga mul jah nüüd niimoodi, et mul teda ei olegi. Austraalia numbrit enam siis pole alles, kunagi kui vajadust on, siis ostan uue kaardi endale. Telefon läks kõigepealt lolliks ja siis kadus ära ka. Töö juures. Mina ei tea kuhu, muidu ta ju ei oleks kadunud, kui ma teaksin, kuhu. Aga Kadi numbritele saab smse ikka saata. Ta siis kirjutab siia oma numbrid ka, kes ei tea. Viimased tööpäevad on möödunud 30-kraadises kuumuses ja päike paistab otse lagipähe. Aga nüüd tuli uni peale, hommikul sõidame ookeani äärde ja siis kunagi hiljem võtame jälle ühendust. Head vana aasta kõikidele, mu kallid sugulased, sõbrad, Kadi sõbrad ja sugulased ja kontvõõrad kah!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Kadi: Hommik. Aasta viimane päev. Sõin oma krõbinad piimaga ära, nüüd istun võrkkiiges ja kirjutan siia. Eile oli Heidi sünnipäev, ma nii tahtsin talle midagi ilusat soovida, aga avastasin siis, et mul ei olegi ju Heidi numbrit oma uues, garantiist tulnud telefonis. Igatahes Heidi kui sa seda loed, siis tea, et keegi kaugel maailma teises otsas mõtles su peale sinu sünnipäeval :) Palju õnne tagantjärgi!
Aga täna siis on aasta kõige viimasem päev, me hakkame umbes 45 minuti pärast liikuma Margaret Riveri poole. See pidi olema kõige parem koht uue aasta vastu võtmiseks. Eks näis eksole. Asukoht on tal igatahes hea- täiesti ookeani ääres. Ja seal pidid olema suuuuuuuured lained, seal korraldatakse suuri surfivõistlusi nii et see ei saa teps mitte vilets koht olla. Näed siis, eesti keelsed väljendid tulevad nagu muiste. Ei tegelt on ikkagi natuke imelik eesti keeles kirjutada. Jah, ma räägin siin Kristjaniga koguaeg eesti keeles,aga ikkagi, see kultuur ja õhkkond on siin ümber kõik inglise keelne, seega sorry, kui meie eesti kirjakeel kuidagi imelikuks läheb. Ärge muretsege, see on kindlasti ajutine. Täna on tuuline ilm. Aga nagu ka eelmistel päevadel, ei ole ka täna mite ühtegi pilve taevas, näha on ainult sinist taevast. Ja nagu Krissu juba mainis, siis lähme aastavahetust vastu võtma eestlastega! Jehuu! Eks siis pärast muljetame. Me võtsime endale tööjuurest kohe heaga 2 päeva vabaks, et oleks kergem reedel jälle tööle minna. Aga mis siin ikka. Iseenesest on kõik OK, töörutiin on mõnusalt sees juba, ei oskagi nagu enam mõelda, et peaks puhkama ka vahel. Tavaliselt lõppevad kõik minu tööpäevad niimoodi, et jõuame koju, puhkan natuke rõdul, siis kui löögile saan, lippan dušši alla (seal on pikad järjekorrad), siis sööme midagi, siis istun teleka ruumi (hästi pehmete diivanitega) ja siis tuleb uni, siis ma transpordin ennast magamistuppa, panen magamiskoti ette, et keegi mind ei näeks ja vajungi unne. Mingi kell tuleb Kristjan (ilmselt 12 ajal) ja jääb ka magama. Aga ei, täna nii ei olnud. Täna sai mõnusalt kaua magada- ärkasime alles kell 8! see on hilja! :) ja siis sai veel mõnusalt tukkuda ja pikutada, alles kell 9 saime voodist välja. Ja nüüd siis varsti hakkamegi liikuma. Oi see tuleb põnev. Kujutad sa ette- aastavahetus sooja päikese all, ookeani ääres, suurte lainete keskel!!!!!! head vana aasta lõppu ka minu poolt kõigile! Uued uudised juba järgmisel aastal !!!!!

minu telefoni numbrid:
Eesti oma: +372 56 654 708
Austraalia: 0449196471

telefon

Tere!

Mul pole enam telefoni ja ühtegi telefoninumbrit, nii et mulle helistada ja smse saata ei saa :)

Kristjan

Kadil on mõlemad numbrid alles, võite mulle ka tema nrile saata.

jõulud!

Kolmapäev, 24 detsember

Kristjan: Täna oli siis kerge jõuluõhtusöök, Rein ja Marite tegid hapukapsaid, liha ja ahjukartuleid, väga maitsev oli. Pärast kutsusime teisi ka oma laua juurde ja väga lahe oli. Pisike korealane Rocky tõi kitarri ja laulsime igasuguseid lugusid. Kadi mängis vahepeal ja laulis, kõigile meeldis väga. Malcolm ja Rocky mängisid ka. Rocky laulis üht korea keelset lugu ja refrääni laulsime kaasa, kuigi keegi sõnu ei teadnud. Laua ümber olid veel rootslane, jaapanlane, uus-meremaalane, iirlane, taiwanlane jne. Vahepeal pole siin midagi erilist toimunud, arbeitslager ikka täies hoos. Nädal aega töötasin ühe afganistaanlase Abduli juures, palgapäeval selgus, et ta ei maksnud kõike raha ära, rääkisin temaga, ajas mingit soga suust välja. Pärast seda olen koos Kadiga õunafarmis olnud. Loodan, et saan selle raha ikka kätte. Eelmisel laupäeval oli siin kerge torm. Olime tööl., hommikul sadas vihma veidi, aga midagi hullu polnud. Peale enne lõunat aga tõusis suur tuuli ja ma ei näinud enam Squirreli otsas õunugi. Siis Gordon ütles, et aitab küll selleks korraks. Rääkis, et sellist tormi pole kunagi suvel siin olnud. Siis ta viis ise meid autoga hostelise ära, aga see oli ka päris vinge sõit. Me istusine Reinu ja prantslase Williga taga kastis, ma olin lühikeste pükste ja särgiga, päris külm oli. Teed olid oksi ja puid täis ja kui hakkasime hosteli lähedale jõudma, selgus, et suur puu oli tee peale kukkunud ja me ei saanudki edasi. Sõitsime siis teist teed mööda, vahepeal 100 km/h, päris ohtlik madalas kastis istuda sellise ilmaga, aga polnud hullu midagi. Nüüd on kurk haige lihtsalt. Ja teise tee peale oli ka puu kukkunud. Nii et oli jäänud veel üks variant, õnneks viimane tee oli lahti ja jõudsime õnnelikult kohale. Seejärel hakkasime veini jooma ja ma jäin purju jne jne. Peale seda tulid soojad ilmad jälle, üle 25 kraadi päeval.

Täna, jõululaupäeval, käisin peale tööd ujumas, esmakordne kogemus siis minu jaoks, naljakas oli. Homme on mingi lebo päev, aga reedel on siin suur jõulupidu. Uueks aastaks on mingi plaan ookeani äärde minna, aga see võibki plaaniks jääda, eks paistab. Igatahes, ma soovin kõigile ilusaid valgeid jõulupühi ja kõike muud ka, millest siin puudus on! Jõulupuu on meil muuseas olemas, aga lumest on küll asi kaugel. Aga ma kaon nüüd magama, kell on päris palju. Homme paneme blogi üles, Kadi kirjutab ka ühtteist juurde. Tsau.

Kadi: Kõigepealt tänud kõigile, kes mulle kirjutasid. Nii hea oli teie eludest lugeda. Saab jälle midagi Eestist kuulda. Aitäh teile, sõbrad :)
jep, meie jõulupidu oli väga vinge, kogunesime kõik ühe katuse alla ja sõime oma ahjukartuleid, hapukapsast ja liha. Nii et saime ikkagi oma jõuluprae :) ja täitsa üllatus oli, et siin üldse müüdi hapukapsast (sauerkraut). Aga igatahes siis jah, nagu Kristjan kirjutas läks pärast lauluks ja pillimänguks lahti, tegime pilte ka. Laulsime kõik kooris, õppisime erinevaid keeli, et kuidas öelda terviseks! Ja kuidas öelda häid jõule erinevates keeltes! Jeee! Ja ma olin ise ka suur laulustaar, mängisin ise kitarri ja laulsin. Nii äge! Kohe mitu korda! Tundus et neile meeldis. Kummaline, isegi Eesti sõpradele ma ei ole midagi laulnud, aga siin hostelis kõik juba teavad, et see on see laulutüdruk (mina siis :)) ei väga tore oli. Panime Eesti muusika mängima. Kasutasime minu muusikat ja siis mängiski muusikakeskusest mis on kodu kus on kodu kus on kodukoht ja paljud teised eesti laulud. Eks muidugi teised rahvused sellest midagi aru ei saanud, aga meid, eestlaseid, on siin 5 ja meile meeldis. Ja siis muidugi jõime veini. Kes rohkem, kes vähem muidugi. Igatahes saime päris hilja magama, ma arvan, et 2 ajal vist öösel. Meie aja järgi. Teil oli siis kell 7 õhtul. Saatsin mõned sõnumid, kuna rohkem lihtsalt ei jõudnud, ja mul ei ole hetkel austraalia numbril krediiti. Aga ma soovin teile siis kõigile siin, internetis, palju lund jõuludeks! Et kõigil oleksid ikka ilusad ja mõnusad jõulud!
aa—mainin igaks juhuks ära, et nägime ka tiger snake'i (madu). Aga nagu siin öeldakse, siis kõige parem madu on surnud madu. Ja nii ka seekord. Meie väike, pisike, umbes 1,5 meetrine uss sai löögi meie bossi autolt ja seal ta siis lebas surnult, autoteel. Olgu veel öeldud, et tiger snake on Austraalias üks kõige mürgisematest madudest!!! ja ta hiilis täitsa meie õunafarmi kõrval ringi. Ausaltöeldes tõi natuke külmavärinad ihule küll! Muidu mõtled küll, et ah, ei meie neid ei näe, et nad on kusagil mujal, aga eile siis nägime ära milline on üks õige austraalia mürgine madu. Hea oli, et ta ei liigutanud enam ennast. Ja kui ma nüüd ei eksi, siis maailmas on 23 kõige mürgisemat, ohtlikumat madu ja 22 neist elab Austraalias. Ahoi! Ämblikuid on siin ka. Kuigi mul on selles suhtes vedanud, minu õunafarmis ei ole neid eriti palju. Olen juba harjunud nende võrkude seas opereerima ja omad õunad olen ilusasti kätte saanud. Jah, ämblikke siin suurt ei ole, ainult maod hiilivad ringi :) eks me katsume ettevaatlikud olla. Kauneid jõule kõigile! :) meil on 25s detsember, kell on pool 12 päeval, päike läheb aina kuumemaks.

pealkirjatu

16 detsember

Kadi: Hello! Tervitused jällegi maakera kuklapoolelt! Ei ole me siin nii närvilised midagi. Mina ei ole, sest minul on oma töökohaga küll väga vedanud- mul on väga head tingimused ja hästi sõbralik boss. Muidugi, mis siin salata, ma olen terve selle aja ainult ühte tööd teinud- õunte harvendamist, aga nagu ma vist juba olen maininud, siis inimene harjub kõigega. Nii ka mina. Nüüd tundub töö õuntega juba üsna käepärane ja tuttav. Nagu olekski koguaeg seda tööd teinud. Kiirust tuleb ikka natuke juurde ja eks kogemust ka. Olen juba valmis õunaspetsialist. Minu käe all harvenevad fugi ja sundana õunasortide read. Aga seal on veel sellised sordid nagu granny smith ja pink lady. Aga neid kahte viimast pole vaja harvendada. Ja kusjuures ma teen neil kõikidel sortidel vahet! Tean juba täpselt milline üks või teine sort välja näeb. Kahjuks see farm kus ma töötan oma toodangut ei ekspordi, nii et te ei saa minu harvendatud õunu kunagi maitsta. :) aga mina saan. Nad on küll üsna toored veel, aga ma valisin ühe kõige suurema ja küpsema õuna välja ja maitsesin- natuke ikka toores veel, aga päris hea. Kui me siin Austraalias edasi reisime, siis ma otsin kindlasti poest need sordid üles ja proovin ikka valmis vilju ka :)
aga kuidas meil siis läheb? Ärkame 6.45 üles (mõnikord natuke hiljem, mõnikord varem) ja lähme ruttu ruttu kööki, et midagi süüa. Kui me oleme eelmisel õhtul laisad olnud, siis peame ka lõunaks võisaiu tegema, mis on hommikuti eriti tüütu, aga jaa.. hommikud lähevad sigakiiresti (nagu Rein ütleb). Kell 7.15 läheb buss ja umbes 10 minutilise sõidu kaugusel ongi meie farm- Maslins! Hea, et ma nüüd Krissuga koos töötan, palju kergem on hommikuti koos ärgata ja kõik toimetused koos teha. Muidugi tööjuures on meil mõnikord erinevad ülesanded, aga eks Kristjan räägib neist ise mida ta seal täpselt teeb. Aga mina lähen panen tavaliselt kummikud jalga ja vihmajope selga. Isegi siis, kui vihma ei saja, sest hommikuti onõunapuud ja maa märg, õiges riietuses ei ole aga hullu midagi. Esimene paus on meil kell 9.30. see kestab TÄPSELT 10 minutit. Siis jälle õunapuude vahele. Järgmine on lõunapaus, kell 12-12.30 ja siis läheb töö kella 4ni välja. Kui nüüd keegi kaasa mõtles, siis see teeb täpselt 8-tunnise tööpäeva. Nii et jah, päris korralik tööpäev. Ja niimoodi 6 päeva nädalas- esmaspäevast laupäevani. Eks seal õunapuude vahel jõuab igasuguseid mõtteid mõelda. Täna ma näiteks mõtlesin Mariast ja tema pisikesest. Ja ma nii hirmsasti tahaksin Mariat juba näha ja temaga jutustada. Ja siis tuli mulle meelde Taimi ja siis juba Hanna ja siis juba Janks ja siis Piibe ja Kirke ja Tiina ja Kixu ja Kaisa ja emps :) tahaks teid juba näha küll. Nii vahva kui te saaksite ka siia sõita, tulge meile külla! Sest ilmselt me jääme siia nüüd nii mõnekski nädalaks. Aga eks näis eksole. Nii. Tulen tagasi tööpäeva jutu juurde. Siis kui tagasi sõidame (meile tullakse bussiga vastu), siis on võimatu minna kohe dušši alla. Sest see on hõivatud kõikvõimalike asiaatide poolt. Neid on siin päris palju ja nad tormavad kohe pessu. Niisiis peab natuke niisama olesklema. Siis me mängime tavaliselt piljardit või vaatame telekat. Mõnus on puhata. Ahjaa nüüd me saime Kristjaniga endale uue toa ka. Elame eestlastega samas toas, ainult üks pisike sein on vahel, poolik sein. Ja meie voodi kohal magab üks rootslane Philip. Ta on väga tore ja sõbralik. Ei aga tegelikult on meil siin veel sõpru. Ma teen teile lühiülevaate oma sõpradest. Jah. Peale eestlaste Marite ja Reinu on meil siin veel teisigi sõpru:

Yu- minu ilmselt kõige parem sõber siin. korea kutt, on siin hostelis olnud juba 11 kuud, teenib raha, et Perthi ülikooli kusagile minna. Alati tervitab, naeratab, teeb nalja. Temaga on väga tore rääkida kõikidest asjadest.
Kuang- taiwanist, alati naerab, kui me Kristjaniga jälle kiirnuudleid sööme. Talle pakub see palju nalja., sest kõik taiwani inimesed siin on väga head kokad ja nad mässavad õhtuti köögis tundide viisi, et midagi eriti hõrku valmistada. Ja nad teevad seda iga õhtu! Ja siis Kuang alati küsib et mida meie õhtuks teeme. Nii mõnedki korrad tuleb talle vastata, et kiirnuudleid. Ta on tore kutt, muretseb mu kehakaalu pärast ja oli ükskord nõus mulle mune praadima.
Brak- tal on tegelikult veel pikem nimi, aga ta lubas et me võime teda Brakiks kutsuda. Tema on ka taiwanist, hästi sõbralik (nagu nad kõik vist siin), alati abivalmis. Ta on natuke kuidagi selline kurvavõitu, aga võibolla ta igatseb koju. Ta läheb 21sel detsembril koju, ei, mitte jõule tähistama! Ta ütles, et see on liiga läänelik püha, inimesed Taiwanis ei tähista jõule.
Ken- iirlane. Üsna tihti purjus, aga väga sõbralik. Temaga saab alati nalja. Ta norskab! Ja maailma kõige kõvemini! Ma ei ole mitte kunagi kedagi niimoodi norskamas kuulnud!
Kiki- taiwanist jällegi. Hästi tore tüdruk, väga kõva häälega, alati on tema häält kuulda! On superkokk!
Jenna- punkar iirimaalt. Roosade juustega. Üldiselt on tal nokamüts peas, ja nägu naerul. Igalpool kus ma teda näen, siis on tal tõesti alati nägu naerul!
Rick- kiusaja. Ilmselt 30ndates inglise poissmees, väga vahva huumoriga, oskab superhästi piljardit, ilmselt Kristjanile kõva vastane :) tal on mingi oma mäng siin, mida kõigile õpetab.

Oi aga meil on ju tegelt veel siin palju ühiseid sõpru Kristjaniga! Näiteks tema siinne parim sõber Ruben! 19 aastane prantsuse kutt, kellel on VÄGA tugev prantsuse aktsent, nii et temast on raske aru saada mõnikord, aga ta on tore. Konni ta ei söö ja meie pidevalt naljatleme temaga. Malcom on uus-meremaalane, kes ütleb sõna ten asemel tiin. Ja siis me ka muidugi lõõbime tema inglise keele üle. Hästi tagasihoidlik kutt, üldiselt vaikne, aga mängib nats kitarri ja laulab väga hästi.Jeremy on siin veel üks muhe prantslane ja Aurien, prantslane, kes sööb konni. Õige prantslane ikka! :)

Oh tegelt siin on meil palju toredaid inimesi. Neid ei jõuagi kõiki kirjeldada. Peaks ehk pildi nendega kunagi tegema. Mis veel. Eile laenasin ühe sakslase, Heiko, käest kitarri, ja istusime oma ilusal verandal, jõime veini ja laulsime. Mina laulsin peamiselt :) täitsa uhke tunne oli :) pealtkuulajaid oli nii mõnigi. Hehee. Mõni ikka oli jah. :) ei tegelikult on siin õhtud ilusad. Mõnikord sajab, aga üldiselt on õhk ikkagi soe. Ja eks läheb aina soojemaks. Jõulutunne? Ei, esialgu ei midagi. Siin on ikkagi suvi! Kuidas saavad suvel jõulud olla? Aga näe saavad. Siin ju on. Juba varsti. Ma loodan et teil tuleb lumi maha jõuludeks, see oleks ju väga ilus. Isver ja ongi juba jõulud ju varsti. Huvitav kuidas Kadril seal Itaalias läheb? Kadri mul tuli ükspäev sinu igatsus peale. Tahaks hirmsasti sind jälle näha. Tulla sinu Kose kodusse külla, teha teed ja minna välja rõdule. Nii mõnus! Ma väga igatsen neid hetki ja nii tore on õunapuude vahel meenutada kõikvõimalikke sündmusi kus me olnud oleme ja inimesi keda me kohanud oleme. Neid on nii palju! Ma loodan et sul läheb seal kõik hästi!
Nii. Ma nüüd lõpetan. Ostsin uue 10 dollarilise interneti-kaardi, selle eest saab umbes 1,5 tundi internetis olla.

17. detsember

Kristjan: No algatuseks tuleb kohe ära mainida, et Ruben on juba 20-aastane, mitte 19. Mu sõpradeks on siin veel prantslane Aurien, rootslane Philip, Uus-Meremaalane Malcolm ja kindlasti veel mõned, kelle nimesid ma ei tea. Eile rääkisin ühe Jaapani kutiga, kes sel nädalal tuli ja kolis mu vanasse voodisse. Küsisin, kas ta Barutot teab, tuli välja, et teab küll, et väga tugev mees pidavat olema. Aga ta ise ei olnud eriline sumo fänn ja inglise keelt ka eriti ei osanud. Siis on siin üks inglane Thomas, kellega piljardit mängin mõnikord, ta on ikka parem mängija kui mina, õnneks ta turnal ei osalenud. Alguses mõtlesime, et ta on ka prantslane, kuna ta oli koguaeg prantslastega koos. Tahtsin ükskord küsida, et kas ta konni sööb, siis tuli välja, et ta on inglane hoopis. Ruben konni ei söö, aga Aurien sööb, pidavat kana maitsega olema. Ma ei saagi aru, me Kadiga koguaeg narrime siin teisi, kõik on nii naljakad ja erinevad, aga nalja peab ju saama, eksole. Prantslased räägivad nii naljakat inglise keelt, alguses ma ei saanud midagi aru sellest, aga nüüd olen harjunud juba. Aurieniga mängin pingpongi ja ta võitis mind eile, täna on revanšivõimalus. Kahjuks prantsuse kutid lahkuvad sel nädalal siit.
Sellest nädalast olen tööl koos Kadiga õunafarmis. Teeme õunaharvendamise tööd, mis on suht üksluine ja igav, aga mitte midagi rasket selles pole. Ma harvendan puude ülemist osa. Kuna puud on suured, siis kasutan selleks üht masinat, mille nimi on Squirrel (maakeeli Orav). See on selline tõstukilaadne aparaat, kus seisan püsti ning jalgadega opereerin seal. Parema pedaaliga saan edasi-tagasi ja vasakule-paremale, vasaku pedaaliga üles-alla. Lihtne süsteem, äkki saame homme pilte ka teha. Peremees Gordon töötab teise Squirreliga ja ta teeb poole kiiremini kui mina. Aga sellest pole hullu midagi, ma küsisin järgi. Ta on eluaeg seda teinud ja ütles, et 3-4 nädalaga saaks palju kiiremini käed tööle, aga tavaliselt on selleks ajaks töö tehtud. Rääkis, et talle asiaadid eriti ei meeldi, pidavat aeglased töötajad olema. Paar aastat tagasi oli üks tüüp tal ühe Squirreli õhku lasknud. Oli bensiini sisse valanud ja siis suitsuga pani kogemata põlema. Kahju kokku üle 5000 dollari, Gordon ütles, et oleks tahtnud selle kuti maha lasta. Seda ma täheldasin ise ka viinamarja põllul. Aasia tibid olid mingi 3 korda aeglasemad kui mina. Jõulude ajal on siin 25 ja 26 detsember vabad päevad. Aga olgu, ma ei viitsi praegu rohkem kirjutada, olge kõik tublid ja korralikud, magage ikka käed teki peal.

Kadi: täna siis käisime autoga linnas (mina, krissu, rein ja marite). Tahtsime vasakpoolset liiklust proovida ja poes käia. Samas oli vaja ka 40 dollariline kõnekaart ära rääkida. Helistasin emale. Nii tore on alati telefonis rääkida! Ikka hoopis teine asi kui meilitsi. Mis veel. Batuut on meil siin. Või õigemini see suur trampliin või kuidas iganes seda ka ei nimetata. Sellega me siin aegajalt ikka hüppame. päris osavad oleme juba selle peal. Mu käed on nii koledaks läinud sellest õunatööst ja väga valusad! Nahk narmendabja käed veritevad kergelt. Ei ole lihtne töö :) ma täna itsitades mõtlesin, et isver mis kõik kunstküünte fännid siin teeksid- mitte midagi! Nad peaks mu käsi nägema ja mõtlema kas nad ikka kindlasti tahaksid seda tööd teha. Hehee.
Iga päev on selline suur väsimus peal peale tööd. Ei viitsi suurt midagi teha, tahaks ainult puhata. Nii ma siis tavaliselt puhkangi- pikutan ja loen raamatut (inglise keelset).
Piltidel siis näete seda suurt sisalikku, kes ükskord üle tee läks. Siis on üks pilt veel minu tööjuures tehtud (vaadake riietust!). Ja siis muidugi pildid põllupeal, seal näete meie armsaid FUGI'sid (õunasort). Ja ühel pildil on Krissu sünnipäev, käisime õues jalutamas Reinu ja Maritega.

kuu aega AUS-s

Teisipäev, 9 detsember, kuu aega Austraalias.

Kadi: Nonii.. nüüd on lood nii, et läksin mina siis ühel päeval tööle ja ilm oli halb- vihma sadas umbes pool päeva. Et kõik ilusasti kirja saada, tuleb alustada alguest: Mul ei ole õigeid jalanõusid, ainult oma heledad uhked nahast jalatsid (mis enam ei ole nii uhked). Ja mul ei ole ka pikkade varukatega asju siin kaasas, ainult minu helekollane hilfigeri dressikas. Ja samas kui nüüd järele mõelda, siis mul ei ole ka teisi pikki pükse, peale teksade. Ja nii ma siis olengi tööl käinud, oma heledate jalanõude, kollase dressika ja teksapükstega. Väga halb riietus vihmakäes töötamiseks. Ja nii siis juhtuski, et jalanõud said märjaks ja ma jäin haigeks. Ei olnud just tore olla pool päeva õunapuude vahel, jalad märjad, dressipluus läbimärg ja tuule käes õunu harvendada. Ja õhtuks, kui ma peale 8 tunnist tööpäeva koju jõudsin, oli mul pea tulikuum ja läks aina kuumemaks. Silme ees virvendas (seda pole enam ammu juhtunud) ja pea käis ringi. Oligi palavik! Võtsin 2 tabletti sisse, et saaks öösel magada. Niisiis ei olnud minust täna töötajat. Olen täna päevläbi vaikselt ja rahulikult siin kodus olnud, maganud, raamatut lugenud. Hommikul võtsin veel ühe tableti sisse, aga nüüd on jälle õhtu ja tundub, et ikka veel ei ole päris terve. Eks näis. Tuleb veel vist tabletti võtta, sest mul on homme kindel plaan ikka tööle minna. Täna peaks uurima, kas saab ehk kummikuid rentida, siis on homme kuivem olemine. Kristjan läks poodi shoppama. Meil on iga teisipäev, neljapäev ja laupäev shoppingu päevad. Siis viiakse meid poodi, et saaksime süüa osta.

Kristjan: Käisin siis šoppamas ära Manjimupis, Woolworthis. Arve oli 102 dollarit. 3 kotitäit kraami ostsin, peaks idee järgi siis nädalaks jätkuma, aga mine tea, ostsin makarone mõned pakid, kiirnuudleid, mune, 3 liitrise piima, hommikusöögihelbeid, suhkrut, kalapulki, kotlet(t)e, šokolaadi ja komme Kadile, teed, külmetusrohtu (mingi Coldrexi sarnane), 3 suurt saia, juustu (see on odavam kui Eestis minu meelest, kilone juust maksab umbes 8,5 dollarit), šampooni ja dušigeeli. Vot nii, eksole. Siin köögis on muidu suhteliselt raske löögile saada, see on asiaate pungil täis, täielik hiina köök n-ö. Peakski varsti endale homseks söögi kaasa tegema.
2 päeva korjasin nüüd avokaadosid, täitsa tore töö oli, madalamatelt puudelt sai niisama korjata, aga kõrgematel kasutasime redeleid ja ronisime ka niisama puu otsa. Esimesel päeval oli boss ise ka tööl, 46(vist oli)- aastane makedoonlane, turnis ka puu otsas ja kukkus korra alla ka, ise ütles, et parem las kukub boss alla, kui töölised. Väga asjalik boss oli. Homme vist jälle viinamarjaistandusse tööle, kell 6 läheb buss, seega 5.30 äratus. Asiaatide nimed mulle küll meelde ei jää kuidagi, kuigi nad on kõik endale mingid ameerikalaadsed nimed võtnud, arvatavasti reisimise ajaks. Ühe väga pisikese kuti nimi on Rocky näiteks. Mingite hiinakatega mängisin ükspäev pinksi ka, mõlemad said lüpsi, hahaa. Ma olen juba 2 inglise keelset raamatut siin reisi jooksul läbi lugenud, praegu on kolmas käsil. Tänan kõiki, kes mind sünnipäeva puhul õnnitlesid ja meeles pidasid! Miks keegi siis kohale ei ilmunud? Kas ei saanud kutset kätte? Olgu, ärge pikka viha siis pidage, ilusat õhtu jätku! K.

Pühapäev, 14.detsember

Kadi: ja kusjuures ma tean kõigu meie toas olevate noormeeste nimesid, peale ühe. Aga jah, alguses oli ikka suht raske aru saada kes on kes, sest nad tundusid kõik nii ühtemoodi! (kõik on aasiast).Nüüd tunduvad kõik juba natukene erinevad, isiksused :) Et teaksite, olen nüüd ilusasti terve jälle, täna on pühapäev, meie ainuke vaba päev nädalas. 6 päeva nädalas oleme töömesilased. Muide, eile, kui töölt tulime, siis meie boss pidurdas järsult, ja ütles, et vaadake ruttu välja. Vaatasime, seal oli üks suuuuuuur lizzard (iguana) ehk siis üks väga suur sisalik. Ta liikus kiiresti ja no tõesti, ta oli nagu väike dinosaurus, umbes 1 meetri pikkune. Ei olnud just eriti väike elukas. Ei mõnus on meil siin.. elu nagu Austraalias! Loomad on siin kindlasti teistsugused. Marite tegi pilti ka ruttu ruttu sellest loomast, eks paneme selle pildi ka siia millagi. Tahtsin veel teatada, et täna hommikul ma kuulasin eestimaiseid lugusid ja pisar voolas mööda põske. Rumal mina. Tegelikult tuli lihtsalt mingi salapärane Eestimaa vaimustus peale. Eesti on ikka väga armas ju :) ja siis ma veel mõtlesin, et hei teie seal, kes te kõik seda loete, kirjutage mulle! Ma nii tahaksin teist ju kuulda. Seega, kes vähegi mõtleb minu peale, andke endast märku. Ootan teie kirju aadressile kats_jotist@hotmail.com ja samas saab mulle endiselt smsida. Ka eesti numbrile :)


Kristjan: Tere hommikust! Nüüd on siis 12 tundi jutti magatud, raske töönädal seljataga. Täna on muuseas Rubeni sünnipäev, et te teaksite. Sel nädalal tegin põhiliselt viinamarjaistanduses tööd, rebisin neid võrseid küljest ära taimedelt jne. Reedel olid mingid noored taimed, seega pidin päev otsa kükitama ja tõusma, kükitama ja tõusma, lõpuks istusin lihtsalt maha ja rebisin neid võrseid. Tagumikulihased olid suht väsinud. Muuseas, samal õhtul toimus siin rahvusvaheline piljarditurniir, Kadi pani minu ka kirja. Osavõtutasu oli 2 dollarit. Osalejad olid Hiinast, Taiwanist, Iirimaalt, Inglismaalt, Eestist, Koreast, Rootsist, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja võib-olla kusagilt veel. Kokku 18 võistlejat. Esimeses ringis loositi mind paari sõber Rubeniga. Võitsin. Turniir oli tõsine, me Rubeniga olime vist ainsad, kes nalja tegid. Publik oli sillas, hiinlaste kaamerate välklambid välkusid. Turniiri edenedes pinged tõusid, kaotajatel tekkis frustratsioon, kiid hakkasid lendama ja publik ahhetas. Märkamatult olin jõudnud juba finaalturniirile, kus peale minu olid veel prantslane Jeremy ja asiaat Kam. Poolfinaalis kohtusin Kamiga, aga temast polnud vastast. Kam mängis siis Jeremyga, võitis ja jõudis ka finaali. Uus mäng Kamiga, kutil oli lõpus võiduvõimalus, aga pinged olid haripunktis ja mees eksis. Must pall ei olnud just parimas positsioonis, aga õiglus ja kogemused pääsesid võidule ning karikas rändab Eestisse. Ma tänan kõiki. Selgus, et võidukarikast oli keegi 5 dollarit eemaldanud, aga see ei vähendanud sugugi võidurõõmu. Publikul oli muidugi natuke kahju, et asiaat ei võitnud, aga ikkagi kõik õnnitlesid. Osad mängijad olid tegelikult päris head, aga miskipärast läksid nad nii närvi ja eksisid lihtsatel löökidel. OK, see selleks. Eile käisime korraks ka Manjimupi linnas ja kohtasime veel 2 eestlast, kes elasid seal hotellis ja käisid sealt tööl kusagil farmis. Nad olid väga rahul ja pidid jääma 3 kuuks. Tibi oli veel Sisekaitseakadeemiast, õppis korrektsiooni kaugõppes. Jõuludeks jääme siia hostelisse, siin on väike jõulupidu, tasuta söök ja alkohol, loositakse ka see, kellele kingi peab tegema. Eks paistab. Kadi ja Marite on miskipärast väga närvilised praegu siin kõrval ja kritiseerivad kõiki ja kõike, pabistavad ühesõnaga, ei oska lõdvestuda. HAHAA. Aga samas, nad pole ju ka rahvusvahelist piljarditurniiri võitnud. Nii et saan neist ka aru.

farmitööl

Novembri lõpp

Kadi: Nii. Meil on teile uusi, jahmatama panevaid uudiseid. Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis sellel ajal meist farmitöölisi ei saanudki. Jah, tõsi ta on, me läksime sinna kohale, Pinjarrasse, meile tuldi ilusasti vastu, aga sinna me ometi tööle ei jäänud. Miks? Elamiskoha pärast. Mis siin salata, see ei ole eriti sobilik koht naisterahvale. Ja ega ilmselt mitte ka meestele. Ja eriti halb oli veel see et ma olin seal majas üldse ainukene naisterahvas. Ülejäänud kõik mehed. Maja ise oli ekstreemne. Terve see maja oli suht tühi, midagi inimlikku seal ei old. Ja siin ei saa ka rääkida üldisematest inimlikest asjadest nagu seda on korralik dušš. Ka seda ei olnud. Jah oli üks toru ja kaks kraani, millest külma vett pidi kruvikeerajaga mudima, aga see ei olnud ikka õige dušš..Ja seal oli terve maja täis ämblikke! Igatahes oli meie väikses toas ainult kaks madratsit. Ust ei olnud ees, selleks pidi Kristjan kõrvaltoa ukse hingedelt maha võtma ja meie toa ette sättima..Hea et meil oli läpakas, vaatasime filmi seal ja jäime tuttu. Öösel mõtlesime ikka oma lahkumise üle järele, et kas ikka tõesti lähme siit ära. Ja ka hommikul kell 7 olime sedameelt. Töö iseenesest tundus OK, välja arvata muidugi asjaolu, et üks kutt, kes oli eelmisel päeval esimest päeva põllul, oli juba näinud pruunmadu, kes on üks mürgistest madudest. Ja kindlasti andis meie lahkumisotsusele (minu otsusele) hoogu juurde ka asjaolu, et majas oldi nähtud dušširuumis suurt huntsmani. See on selline suuremat sorti karvane ämblik, kes küll ei ole mürgine, aga üsna eemaletõukava välimusega. Njah.'Ämblikute kartja nagu ma olen. Ja muidugi ei olnud läheduses toidupoodi ja sellel töökohal oli itaallasest boss. Nii et igatahes pakkisime oma 7 asja ilusasti kokku ja tulime tulema..teadmisega, et me lihtsalt peame parema farmi leidma.. olgu veel öeldud et tulime ühe otsa hääletades ja meid võtsid peale kaks kummalit naist, kellel oli üks pisike beebi autos ja lapse ema kihutas nagu hull! Nad olid teel kohtusse, et oma laste isadega seal midagi jageleda. Hästi.meie igatahes säästsime raha natuke ja saime törts maad lähemale jälle Perthile.

Kristjan: No kui teile võis tunduda, et see farmist äratulek oli mingit moodi allaandmine või tibilik, siis te siiski eksite. Elamistingimused olid küll alla igasugust arvestust. Kuigi see Eesti tüüp Joonatan oli seal omadega rahul. Eks ta oli natuke selline veider sell ka, omamoodi. Telefonis rääkides jäi sellest kohast küll palju parem mulje. Esimene kahtlus tekkis mul juba sinna sõites, kui Joonatan rääkis, et see boss on natuke veider ja et töölepinguid kohe ei saa teha jne. Umbes nii, et hakkame kuskil põllu peal tööle ja siis kunagi hiljem see boss avastab, et näe, 2 uut töötajat on seal, kes tahavad palka. Tegelikult ma oleksin võinud seal vabalt töötada. Kahtlused läksid suuremaks, kui läksime sinna sõites mingist mahajäetud majast mööda, kus tegime peatuse. Joonatan rääkis, et sealt saame madratsid. Samuti ütles ta, et kui bossiga hästi läbi saame, siis saame kahekesi sinna elama. Hahaaaaaa, mida iganes, seal oli päris korralik hais sees. Hiljem Joonatan rääkis, et seal olid mingid loomad sees elanud. Maja ise polnud ka teab mis heas seisus. No see selleks, aga see teine maja, kuhu me lõpuks jõudsime ja kus elama pidime hakkama, jättis kohe väga SITA mulje. Täpselt nii. Ma panen siia pilte ka siis nendest dušši ja toavärkidest, kuigi piltide pealt väga head üldmuljet siiski ei saa. Õhtul magama minnes mõtlesime veel, et kas jääme või mitte. Otsustasime, et ei jää. 2 eestlast olid eelmisel päeval ka käinud seal ja lasid samuti kohe jalga. 2 kutti olid seal majas veel Sakust ja 2 Ida-Virumaalt. Ida-Virumaa poiss rääkis hommikul, et lähevad ka sealt minema umbes nädala pärast, kui mingi raha kätte saavad. Ma ütlesin talle ka, et see koht pole eriti nagu sobilik naisterahvale elamiseks, kutt arvas, et see pole sobilik isegi mehele. Igatahes edu neile!

Täna käisime aga ühes teises kohas tööl ja teenisime oma esimesed rahad- 150 dollarit näkku. Belinda sebis meile mingi cateringi üritusel kohad, ta ise oli ka seal tööl. Tegemist oli mingi kriketiklubi jõulupeoga. Töö oli iseenesest väga lihtne, pidime söögiasju laudadele kandma ja hiljem laua pealt ära koristama. Pidu oli muidu 350 inimesele, nii et väga väike ei olnud just. See oli aga selline ühekordne asi, nii et varsti hakkame usinalt endale farmitööd otsima. Nii et praeguseks lõpetan. Kohtumiseni.

Kadi: ja see tööots mis meil oli, see toimus värskes õhus, kriketimäng käis samal ajal staadionil, meie toimetasime staadioni ümber olevate telkide varustamisega. Igas telgis oli oma markii keda me siis aitama pidime. Minul näiteks oli meeskonnas umbes 13-14 inimest ja me pidime varustama 10 telki. Nii jookide kui söökidega. Siis jälle lauad puhtaks ja järgmised toidud peale. Mingi 4-käiguline söömine oli neil seal. Olgu muuga kuidas oli, minu meeskond oli igatahes väga äge. Hästi toredad inimesed olid seal. Ja olgu veel öeldud et ma jõin sellel päeval 4 veepudelit ära. Ja need ei olnud mitte 500sed, vaid 600 ml pudelid :) hiljem kuulsin, et Kristjan jõi ka täpselt 4 pudelit. Ja muidugi sõime me ise ka neid toite, kõik see mis üle jäi, tõime oma telki tagasi ja sõime palju jaksasime. Ülejäänud läks kõik prügikasti. Ja kusjuures väga palju toitu läks prügikasti! Milline raiskamine! Aga mulle üldiselt väga meeldis see päev, tegemist oli, aga samas oli ka aeg, kus lihtsalt passid niisama :)

Õhtul käisime Kristjaniga päikeseloojangu ajal ookeanis ujumas. Nii suured lained olid! Kõige suuremad, mis me näinud oleme seni! Ja vesi oli nii soe! Ja tõesti- Päikeseloojangud on siin ikka

väga ilusad! Austraalia on ju ilusate päikeseloojangute maa!

4 detsember

Kristjan: Vahepeal on siin suht vaikus olnud, lebotasime rannas ja niisama eksole :) Käisime kinos Austraalia filmi vaatamas, sõime kõvasti mäki burkse ja olime lihtsalt ilusad pruunid. Perthist kaugemale ei jõudnudki. Käisime mõnes agentuuris tööde kohta uurimas, aga eriti targemaks ei saanud, öeldi, et viljakorjamishooaeg pole veel alanud. See büroo, mida kõik kiitsid, Aussijob, küll eriti head muljet ei jätnud. Läksime varem kohale ja ootasime ukse taga järjekorras poolteist tundi ja kui saime seal ühe töötaja jutule, siis ta hakkas kohe arvutis „uurima“, et kas on vabasid töökohti farmitöö valdkonnas. Istusime seal kusagil poole tunni ringis, vahepeal tibi küsis ka midagi ja nagu pani kõik kirja, vähemalt sõrmed klaviatuuril liikusid päris osavalt. Vaatasin siis järele, et mida ta seal nii hoolega trükib ja mis selgus? Tsikil oli msnis 5 akent lahti ja sellega ta seal siis tegeleski. Nii et agentuuri kaudu me tööd ei leidnudki sel hetkel. Ühel päeval olime internetist mingeid farmide kontakte siiski leidnud ja järjekordselt Billabongis peatudes otsustasime mõnedele helistada. Keegi John andiski 3 tööhosteli nimed. Helistasime ja teisel korral näkkas, nüüd oleme juba Perthist 5 tunni bussisõidu kaugusel Normalee tööhostelis. Meie toas on 5 kahekorruselist nari, Kadi on siin toas ainuke naissoost olevus, hahaa. Küsisime hostelipidajate käest, kas mingeid paremaid tubasid pole saadaval, eks siis homme paistab. Pinjarraga võrreldes on siin siiski täitsa tore, inimesed on lõbusad ja sõbralikud, dushiruumid ja wc-d korralikud, kööginurk ka tiptop, praegu on hiinlasi täis ainult. Siin enamus töötajaid ongi aasia päritolu. 2 eestlast on ka peale meie ja kusjuures need on samad eestlased, kes käisid ka Pinjarras ja läksid sealt esimesel õhtul minema :)

Homme on meil esimene tööpäev, mina pean ärkama kell 5.30, lähen viimarja istandusse, aga ma ei tea veel, mis tööd ma seal tegema hakkan, eks homme selgub. Kadi läheb vist õunu harvendama vmt, eks ta ise kirjutab pikemalt. Teeme õhtul igatahes võileivad homseks valmis. Nii et meiega on kõik korras, ärge muretsege! Ja kutsun teid kõiki oma sünnipäevale pühapäeval. Me oleme Manjimupi küla lähedal siin, tooge palju kingitusi! Ja annangi Kadile järje üle, mu käed surid ära.

P.S. Helistada meile ei saa, siin ei ole levi!

Kadi: jeps, olemegi tööfarmis. Homme on esimene tööpäev. Kahju on mudugi jah sellest et me ei saa Krissuga koos tööd teha. Aga no elab üle. Teine asi on muidugi see ka, et meil ei ole tööriideid. Aga no katsume läbi ajada. Ega siin kõige viisakam see elamine ei ole, eks siin ole igast putukaid ja asju, aga ikka kõvasti parem kui Pinjarras. Elamine on parem. Puhtuse ja korraga on nii nagu on. Eks ta selline üsna räpane kommuunielu ole, aga me ei kurda. Sest kui üle viskab, võime siit ju ära minna. 4 päevase ette teatamisega. Jah, levi meil ei ole, ja internet on kallis. Töö on erinev. Homme lähen õunu harvendama. Seal pidi palju ämblikke olema :) aga eks näis.. homme ehk kirjutame kuidas oli..

5 detsember, reede, Kristjan:

Nonii, esimene päev farmitööd on seljataga, oleme elus. Minu töö oli selline, et pidin viinamarjapuudelt alt kuni hargnemise osani oksi küljest kiskuma. Read olid ikka väga pikad, ämblikke oli umbes miljoni ringis. Üks tundus väga mürgine olevat, teised natuke vähem, aga nagu ma juba mainisin- olen elus, seega nad mind ei hammustanud. Seda oksakiskumise tööd tegin 5 tundi, seejärel pugisin oma võileivad sisse ja sõitsime teisele põllule. Minuga koos oli veel umbes 20 töölist siitsamast hostelist. Enamus olid hiinlased vmt. Ülejäänud tööpäeva ma tõstsin viinamarjapõllul traate kõrgemale, seegi polnud just eriline tuumafüüsika ja teise maailmasõjaga ei anna üldse võrrelda. Nii et suhteliselt rutiinne tööpäev oli. Väga väsinud ei ole ka. Kadi polnud ka väga masenduses veel, ta oli õunafarmis tööl. Homme (laupäeval) lähen koos temaga õunafarmi, sest see viinamarjaistanduse boss Abdul ütles, et laupäeval tööpäeva seal polegi. Igatahes kavatsema siis mõnda aega siin viibida ja veidi raha teenida, et edasi seigelda.

Räägin siis ühtteist veel selle hosteli kohta. Selgus nimelt ka see, miks osad hiinakad nii lõbusad koguaeg siin on- nad on pidevalt kanepiuimas ;) Eile õhtul ka siin kimusid kõvasti koos iirlastega. Me jõime eestlastega paar õlut, et parem uni tuleks. Teised 2 eestlast siin on Marite ja Rein Tallinnast. Neil on enam-vähem sama teekond olnud kui meil, alguses Perthis, siis Pinjarras ja nüüd siin, Manjimupis. Väga tore igatahes, et nad siin on, muidu enamus on ikka hiinakad. Mitte, et hiinakatel ka midagi viga oleks, täna töö juures rääkisin ka mõnega, tundusid head inimesed olevat. Seda hostelit peavad siin 2 lesbisõbrannat, Naomi ja mingi teine tibi. Nii et vägagi kirju seltskond on koos, mis seal salata. Täna korraldavad nad siin grillimisõhtu, mis on kõigile tasuta, lähme vist vaatame ka hiljem läbi sealt, äkki jääb hiinlaste kõrvalt midagi ka meile, eestlastele, näksida. Seda ma juba ütlesin, et siin mobiililevi ei ole. Internet on ka tasuline, 10 dollarit poolteist tundi, äkki mingi aeg kasutame seda, et blogi üles panna ja uudiseid ja e-maile lugeda. Aga mul jälle käed surnud, seega praeguseks lõpetan selle lühikokkuvõtte hipide töölaagri elust :) Tsau

Kadi: ja kusjuures tõeline hipide kommuunielu siin ongi! Eriti just see tööst vaba aeg. Siin ongi selline mõnus vaba olemine. Päeval teed tööd kuuma päikese all, õhtul tsillid rahulikult siin kommuunis. Mõnus. Mina näiteks harvendasin õunu täna. Ei saa öelda et see nii väga raske töö oleks, aga see on rutiinne. Igatahes on mul seljalihased juba nats kanged. Homme on laupäev, siis lähme ka, et ikka võimalikult palju raha teenida. Pühapäev on niikuinii vaba kõigil. Täna kuulsin ühe ilusa linnu, magpie, laulu. Välimuselt meenutab ta nats harakat, aga see hääl mis ta teeb, on nii ilus! Ta nagu vilistaks ja laulaks samal ajal! Ja see koht kus me oleme, siin on loodus nii ilus! Nagu postkaartidel! Meenutab nats lõuna-eestit. Maaliline lausa. Künkad ja järved, hästi palju rohelust. Ja see hosteli ala siin on üsna suur, tiigid on siin 2 tükki ja kusjuures, mul avanes täna isegi võimalus hüpata batuudil. Oi kus sai nalja! Nii minulik eksole... ei aga tore oli. Ja meil need lesbilised hostelipidajad on tegelikult hästi sõbralikud. Ja üleüldse on siin kõik inimesed hästi sõbralikud ja abivalmid. Ja turvaline on siin ka. Vaatasime, et kõik jätavad oma läpakad ja telefonid pillapalla laiali, nad ei karda vargaid ega midagi. Meie muidugi ikka katsume omad asjad peitu panna, nagu eestlastele kohane, aga nemad vargaid ei karda vist. Mis siin salata, täna kadus meil dušigeel ära, aga Kristjan unustas selle vannituppa ja täitsa võimalik et ta pani selle ise kuhugi ära nii et ta ei mäleta. Niisiis, tõenäoliselt ei olnud need siiski vargad, kes dušigeeli ära viisid :) ja küll see dušigeel ka välja ilmub :) ahjaa.. täna meil oli siin tasuta barbeque! Sai kõhu tasuta täis süüa :)

Pühapäev. Kristjani sünnipäev.

Kadi: mina läksin laupäeval juba kell 8 õhtul magama, sest töö oli väga väsitav ja mul pea nats valutas. Ja siis mingi 12 ajal ärkasin korra ja jäin jälle unne. Hommikul umbes poole 7 ajal lippasin pissile. Ja siis ei olnud enam und. Mõtlesin et lähen välja jalutama, õues oli nii ilus hommik! Ja mu lemmikud, magpie'd, laulsid jälle oma nii ilusat laulu! Ja lisaks oli udu igalpool ja selline mõnus märg hommik. Aga ma ei leidnud fotokat kusagilt üles ja ei hakanud minema. Läksin siis hoopis oma voodisse tagasi. Hiljem ronisin oma voodist alla ja ronisin üles teise voodisse, Kristjani kaissu. Ta on ju tänane sünnipäevalaps :) Uskumatu, ma elan ühes toas 8 poisiga! Alguses oli see üsna harjumatu ja isegi ebameeldiv, aga inimene harjub kõigega. Minu voodi on naris üleval, ehitasin endale võimalikult suured barrikaadid ette, et keegi mind ei näeks, sättisin oma asjad voodis ilusasti mugavaks ja tegelikult ei ole hullu midagi. Minu voodi ongi nüüd see koht kus mul on veel alles see tükike privaatsust. Mujal seda siin ei ole :) ja õnneks on mul väga hea padi ja super mõnus ja hästi pehme, kohev tekk! Nüüd olen juba täitsa harjunud. Täna läks 1 poiss ära ka, nii et 7 poissi ja siis üks pisike blond Kadi. Aga nagu ma juba eelnevalt olen kirjutanud, siis kõik on siin hästi sõbralikud ja toredad. Tegelt ka. Kõik tulevad alati appi, kui midagi vaja on. Kõik on hästi lahked inimesed. :)

Täna siis katsume ilmselt millalgi internetti minna. Ja siis saan selle kõik üles riputada. :)

question

who is reading our blog from USA? :D

Puhkus saab läbi

Tervist!
tere hommikut päikeselisest Austraaliast! ma teen seekord lühidalt. Nii. me oleme endiselt Perthis, ühe majutaja, Rodi'i, juures. Muide, ta on Rodeo sõitja, vaatasime eile tema videoid kus ta pulli seljas katsub olla, päris huvitav. kutt on ikka päris osav ja päris palju võitnud. vägev! nüüd ma siis tean millised need cowboy'd on- toredad! ja sõbralikud! vähemalt Rod on küll. Eile oli meil barbeque, ehk siis grillõhtu, grillisime känguruliha. Kristjanile see väga maitses, kui ma õigesti aru sain :) Eile käisime veel ühel niiöelda Sik-sakki mäel, kus tee viis tõesti siksakilise kujuna üles mäkke. Õhtupimeduses särasid seal miljonid Perthi linna tuled. Vaade oli vapustav! Nii palju tulesid, nii palju väikeseid täpikesi. Ilus vaade. sealt nägi ära mitte ainult Perthi kesklinna, vaid ka kõik äärelinna tuled. Tegime pilti ka, aga see on natuke viltune, kuna tegime auto pealt selle :) ja muidugi ei jäänud kõik need miljonid tuled peale. kaadrisse jäid vaid mõned. aga mälestus seegi.

nii. ja nüüd on uus hommik. Jätame peagi hüvasti Rodi ja tema väikeste sugulastega, saame täna veel Belindaga korra kokku, ja hüppamegi rongipeale mis viib meid õhtul 6 ajal Pinjarrasse. seal tuleb meile üks eestlane, Joss, järgi ja viib meid farmi kus me tööle hakkame. Ei oskagi nüüd öelda millal me järgmise blogi sissekande siia üldse saame teha.. ei tea ju veel kas ja kuidas seal internetiga lood on. Seepärast olge nüüd kannatlikud, järgmise blogiga võib minna aega :) aga ma ütleks sellepeale et No Worries! Ärge pabistage, küll me endast jälle märku anname, kui õige aeg on :)

ps! austraalia elanikkonnast ainult 3% on aborigeenid ehk pärismaalased. ja teine fakt. kõikidest vangidest on 80% aborigeenid. kummaline.

Rodi bullridingut saate vaadata siit lingilt:
http://www.youtube.com/watch?v=t43nQ5sB5qI

Kadi ja Kristjan

PILDID

tere, ma panin mõned pildid nüüd üles. Aadress on järgmine: http://picasaweb.google.com/Einroos/AUSTRAALIA

sinna panen siis aegajalt pilte juurde ka, kui kedagi huvitab! tsau.

PEALKIRI

Nii. Nägite eelmisest sissekandest, et me olime pargis :) ja kusjuures olimegi sellel hetkel. Nimelt on meie hosteli lähedal suur park kus on wifi, vähemalt ühes kohas. Niisiis saime kiiresti mõned pildid netti panna, orkutisse, vähemalt midagigi. Aga niipea kui hakkasime endistviisi oma wordi dokumendist kopeerima siia teksti, siis viskas ta koguaeg ette mingi errori. Ükskõik mitu korda me ka ei proovinud, ikkagi üks ja sama asi: mingi viga oli sees. Seega katsume nüüd uuesti, ehk õnnestub.

Teen siis seekord lühidalt: Oligi aeg jätta Belinda koduga hüvasti. Belindal tulid meie lahkumisel pisarad silma. Ju siis olime head külalised. Otsustasime tagasi Perthi minna, sest me ju endiselt ootame tähtsaid asju nagu näiteks pangakaart ja üks TFN number. Oleme ühes Billabongi nimelises hostelis. See on selline seljakotirändurite hostel, ei midagi luksuslikku, aga igati mõistlik ja asjalik. Meil on siin ühes toas peale meie veel 4 inimest. Ei ole hullu.siin on täitsa tore ja ma olen ennegi ju seljakotirändurite hostelis olnud. Nii et mina olen igatahes väga rahul. See Billabong on siin üks parematest ka, nii et ärge üldse muretsege. Meil on siin esialgu küll vähemalt väga hea elu :)

Täna käisime loomaaias. See on ikka tõeliselt äge loomaaed! Niipalju uusi loomi kelle olemasolust polnud mul aimugi! Nii põnevad rajad ja ehitised mis kõik loomadele on ehitatud! Super! Loomadel on siin ikka loomaaia kohta, väga hea eluolu. Ja minul oli küll selline tunne nagu ma oleks ise ka nende kodus, inimestele mõeldud rajad käisid looklevalt läbi erinevate keskkondade, alustades Australian Bushwalkist (austraalia põõsakõnd:)) läbi aasia vihmametsade ja jõudes välja aafrika savannidesse. Emme, ma nägin lõpuks ometi ära ka sinu lemmiku, kaelkirjaku! Ei, loomaaias oli väga tore. Terve päev kulus selle alla. Ja kusjuures, pidime tõdema, et loomaaias peab ikka rahulikult käima, st et natuke ootama, hoolega vaatama ja kuulama, siis näeb nii mõndagi põnevat, mida muidu tähele ei panekski. Nii saime osa päris paljudest ägedatest sündmustest, mida kiired möödalippajad ei näinudki. Paras neile. Meie võtsime selle aja ja nägime palju rohkem. Rohkem kui ma üldse kunagi üheski loomaaias olen näinud.

Kristjan: Minu nali oli see pargi teema siin. Hahaa, naljakas, kui laps on lollakas. Nagu Kirsika kunagi ütles. Miks keegi ei kommenteerinud? Nõme. Muuseas, meil on uus majutaja ka olemas esmaspäevast. Loodetavasti 3-ks ööks siis. Elab kuskil lennujaama juures, aga mitte selle rahvusvahelise, vaid Domestic Airporti lähedal. Ja pärast seda on idee järgi pangakaardid ja TFN-d käes ja siis on minek lõuna poole farmitööde võlu avastama. Ma ei mäleta enam, mis ma siin vahepeal kirjutasingi, äkki kordan midagi. Helistasime ühele eesti poisile Jossile, kes rääkis, et töötab ühes farmis juba kuu aega, aga see farm ei tegele puuviljadega, vaid seal on loomad- kitsed ja lambad. Farmis pidi tööd küllalt olema, alates majaehitusest kuni lehtede riisumiseni. Eks siis paistab, arvatavasti võtame temaga veel ühendust. Loomaaed meeldis mulle küll väga. Võrreldes Tallinna Zooga on loomadel ikka lausa 5 tärni hotelli elamistingimused. Kas me seda kirjutasime, et mõned päevad tagasi käisime ühes Aquariumis ka? No seal olid ka vinged elukad, haikalad ujusid üle pea, kui läbisime klaasist tunnelit ja hiigelsuured raid ja kilpkonnad ja igasugused muud mereelukad ka. Minu lemmikelukad loomaaia ja akvaariumi peale ongi haikalad. Gepard ka. Lõvid ja tiigrid oleksid ka olnud, aga nad olid unised. Gepard ikka võitles seal mingi mängulennukiga, mis oli kummipaela otsas. Krokodill oli tegelikult ka tegija, 5 meetri pikkune lausa. Ja hõbedased ahvid meeldisid ka (silver gibbons). Kui päris aus olla, siis meeldisid mulle kõik loomad seal ja linnud ka. Ning kalad ja kahepaiksed ka. Ja roomajad. Puud olid isegi naljakad osad, näiteks vorstipuud, kus rippusid vorstitaolised moodustised ja üks silmapuu (Kadi pandud nimetus), kus puu peal olid silmad. Või kui teise nurga alt vaadata, siis need meenutasid hoopis tisse. Ma võin hiljem pildi kuskile panna, siis saate ise vaadata, kui teid taimeteadus peaks huvitama. Või tissiteadus. Või mida iganes. Asi on selles, et kell on juba 02.35, uneaeg. Lihtsalt mõtlesin, et panen midagi ka siia kirja, kuna und ei ole veel. Enne oli uni, aga siis otsustasin hoopis filmi vaatama hakata. Aa, ma tahtsin rääkida veel selle kohta ka, et mida me siin sööme üldse. Põhiline on muidugi siis sai- röstitud või röstimata, juustuga jne. Kui Belinda juures olime, siis sõime ka makarone ja Belinda tegi väga head sööki mõnel õhtul, aga ma ei tea, mis asi see oli. Lisaks on mõned korrad käidud ka McDonaldsis loomulikult ja mingis teises kiirtoidurestoranis Subway vmt. Siin Billabongi hostelis saab hommikusööki ka. Röstisaia, hommikusöögi helbeid piimaga. Saia peale võib panna moosi, pähklivõid ja mingit pruuni sitta, vabandage väljenduse pärast. Ma vaatasin alguses, et tegemist on sokolaadikreemiga, Nussa vmt. Õnneks saia peale ei määrinud veel, proovisin noaotsast veidi. Ma ei tea, mingisugust sööki meenutavat maitset sellel igatahes ei olnud. Äkki mingi masuudi, kõrvavaigu, kalamaksaõli ja hanerasva segu. See selleks, Kadi lubas ka homme seda maitsta, eks siis saab näha, kas meest sõnast, härga sarvest. Aga ma hakkan siis nüüd magama minema, homme paneme pargis internetis blogi ja pildid siia üles teile lugemiseks ja imetlemiseks, kallid kaasmaalased. Mul on mingi aadress, kuhu ma panen veel pilte üles homme, kui arvuti aku peab. Siis annan teile aadressi ka. Sinna tulevad siis igasugused känguru, haikala, ja muidu pildid kah. Head ööd. Oot, mulle tuli üks asi veel meelde, nimelt see, et üks loom oli Earli nägu, seriaalist My Name Is Earl. Soovitan kõigile. Seriaali, mitte looma. Kuigi loom oli ka armas, selline väike vuntsidega primaat. Unes.

Kadi: ja muide. Ma nüüd hommikul maitsesin seda pruuni asja mida me mõlemad alguses nussaks pidasime. Öäk. Ma ei oska tõesti öelda, mis asi see on. Kes küll sellist asja võiks süüa? Fuh. Ma proovisin noaotsaga ja isver.. see maitse ei unune! :)

ps. meil mängib siin hostelis praegu nii hea muusika. Hommikul tuli reggae muusika, see oli ka super! Ja nüüd mängib selline mediteerimise muusika. Mulle väga meeldib.

Randa vist ei lähe.. vihma hakkas sadama.. natukene.

tere, olen pargis

Päev täis ookeanit

Heihopsti kaasvõitlejad jahedas Eestis! Me saame teile ka täna saata siit ainult palavaid tervitusi sest ilm siin on tõesti super. Kusjuures ongi nii, et enam ei oska ette kujutada sombust ilma. Ausalt. Tundub täiesti loogiline et õues on suvi, ookean ja soe ilm. Hästi mõnus on. Tulime just ookeani äärest, käisime snorgeldamas. Minu jaoks oli see täiesti esimene kord ja oi kui põnev see oli! Olgugi et meie helesinises laguunis ei ole värvilisi kalu ega koralle, oli siin ikkagi ilus. Sest see meie sinine laguun on täpselt nagu filmist. Ja kusjuures majadki meie naabruskonnas on kõik nagu filmist võetud! Elu nagu filmis! Elu nagu suveparadiisiis! Tulles jutuga tagasi snorgeldamise juurde, siis mõned kalad siiski olid, valged näiteks, ja üks mustavalge triibuline ja siis need pisikesed parvekalad, kes parves ujuvad kõik koos. Mõnus. Kuulda oli ainult enda hingamist läbi toru, aga näha oli liivast põhja, neid kalu, ja sinisinist vett!Kristjanit ka muidugi. Täiesti uus ja huvitav elamus see snorgeldamine! Rannas ehitasime jällegi liivalossi.. ühe suure ja uhke, otse rannavalve nina alla, aga selle me lõhkusime hiljem mänguhoos ära. Natuke hiljem otsustasime et olgu see laguun kuitahes ilus, me tahaks ikkagi laineid! Laineid! Ja veelkord laineid! Neid hästi suuri ja tugevaid, et nendes siis ettevaatlikult hullata. Ja kõndisimegi mööda rannajoont natuke paremale. Seal nad olid, pisut hirmutavad esialgu, nägime et seal üks kutt surfas oma lauaga ja siis hopsti, üleriided randa ja jooksin vette, Kristjan jäi kaldale mind pildistama, sest lained olid tõesti suured ja mina nii väike nende keskel. Ühel hetkel lõi laine nii kaugele, et kõik meie asjad said natukene märjaks, hea oli, et fotokas Kristjani käes oli, muidu oleks ka sellest laine üle käinud oma märja keelega. Aga mis siin salata, lained tegid tuju heaks (st veel paremaks kui ta juba oli), viisime asjad kaugele eemale, kus lained neid enam kätte ei saanud ja kadusime laintesse. Ise muidugi katsusime ikka jälgida et vesi üle pea ei läheks. Ja ei läinudki, kui välja arvata muidugi need juhud, kus laine ikka eriti KÕRGE oli ja lihtsalt meist üle rullus. Aga see oli nii lõbus! Nalja kui palju!

Kristjan: Ja mina tervitan siinkohal kõiki kalleid sugulasi ja sõpru, kes meie Austraalia elu loevad siit või kellele mu emps seda välja prindib :) Nii et kallis vanaema, tädi Maret ja kõik teised- tervitused suvemaalt! Eile oli mõnus mootoratturkonnade kontsert ka õhtul, naljakas. Mu näost tuleb nahka juba päris ilusasti. Nii et see faktor 30 päiksekreemi asi polegi niiväga naljakas siin (apteegis väiksema faktoriga ei müüdagi). Ahjaa, mu uus telefoni number on 0449196442. Võite helistada või smsida või mida iganes, helistamine on vist siiski suht kallis. Praegu laen neid ookeanilainetes tehtud pilte arvutisse, siis saate ka osa sellest ehk mingil määral. Ega siin praegu rohkem uudist polegi, puhkus on veel, tööasju hakkame ajama arvatavasti järgmise nädala alguses, siis on pangakontod olemas ja ehk need TFN numbrid ka, kui veab. Esialgu on plaanis minna õnne otsima Margaret Riveri kanti, nii et hoidke pöidlad pihus. Ma nüüd lõpetan praeguseks, kallid kõigile!

Ps! Kadi number on 0449196471 ja Kadil põlesid täna õlad ära. Ei ole hullu, lükkame oma 30 SPF'se kreemi peale ja ongi juba parem olla. Käisime poes ka, ostsime jäätist ja õlut ja süüa :) Elu ON lill!

ps2! see palmiga pilt on pyhendatud minu armsale MARIAle!!!! :) Nae, Maria, siin ongi sinu palmipilt :)

ja see Lizzardi pilt on pyhendatud KIRKEle! ajee! :) vaata kui armsad nad on

Yanchep on meie kodu

Nii. teen yhe kiire sissekande. Kaisime ppangas tana. ajasime tahtsaid asju. ja meie uueks pangaks on nyyd Westpac :) igatahes.. mis ma tahtsin oelda.. oues on nii soe! Kristjan on ysna polenud, tema ei taha tana paikest yldse naha, minul pole hullu. ja muide, nohu on juba ammu kadunud, ja tundub et ka see meeletu JETLAG, ehk siis ajavahest tingitud v'simus hakkab kaduma. tipptopp.
Nyyd on jaanud siin Belinda juures olla veel 3 ood. ja siis kihutame tagasi Perthi. Seal ilmselt peame nii monegi oo veetma backpackersite hostelites, aga ei ole hullu, me oleme ikka igati onneseened olnud juba niigi. ja siis kihutame edasi lounapoole, Margaret Riversi poole. see on selline huvitav ja paljukiidetud kant, kus on umbes 50 viinamarjaistandust. nii et eks nais. ja muide. ma ytlen veelkord: inimesed ei tea siin Eestist mitte midagi, isegi meie pangat2di, kes oli vaga sobralik ja abivalmis, ta ei teadnud kus see riik asub voi kuidas kirjutada ESTONIA. aga mis seal ikka. Eesti on ju ikka vaga vaike, eriti veel just Austraalia korval :) vahemaad on siin meeletud. Naiteks Eestis ju soidab umbes 3 tunniga pohjast lounasse, aga siin soidavad inimesed igapaev toole 300 km ja see on taiesti tavaline. Eile kohtusime Belinda naabritega, Chrissi ja Robiga ja nende tytardega. koik jallegi vaga toredad inimesed. neil olid kodus Bobtailid, ehk siis yhed lizzardid, sisalikud, kes elavad ainult austraalias. Kirke, ma tahaksin siinkohal sind tervitada, sest tean kuidas sa neid kindlasti kardaksid :) aga mina hoidsin neid eile kaes ja mangisin nendega, eks ma millalgi panen pilte ka siia nendest nunnudest Bobtailidest. ja muidugi, kui keegi veel motleb et kas me oleme juba kangurusid ka nainud siis loomulikult oleme! neid on siin pidevalt naha, lahemalt voi kaugemalt, aga neid siin ikka on. aga paevasel ajal nad magavad enamjaolt.
oi aga mulle meeldib siin. rohkem ja veel! ja eile kui ma lebasin liikumatuklt ookeani sinises vees, lained loksumas korva aares siis ma motlesin et ma tegin ikka vaga oige otsuse, et siia tulin! siin on nii hea! siin on supersobralikud inimesed ja SOE SUVI! ma ikka ootan pidevalt teie tegemiste kohta ka teateid. Kuidas Eestis laheb, mis ilmad teil seal on ja kindlasti et kuidas teil endil seal uldse koik laheb? sest meie parast ei ole vaja kyll muretseda, me oleme kindlas kohas, katus on peakohal ja koht on tais. Tuju on ikka hea.. :) ja homme hommikul laheme oma ilusasse helesinisesse laguuni snorgeldama... kolab hasti? tulge ka! :)

kohtumine ookeaniga

Nii, täna käisime Yanchepi looduspargis kohalike loomadega tutvust tegemas. Saime omale uuteks sõpradeks kängurud, unimütsid koaalad, pikk-kael kilpkonna, igasuguseid papagoisid ka. Känguruid oli seal ikka eriti palju, aga pai teha ei saanud päris. Ma tahtsin krokodille ka näha, aga selleks pidavat Darwinisse minema Belinda sõnade järgi. Äkki kunagi siis jõuabki :). Tahtsime endale kohalikud pangakontod teha, aga pank pandi laupäeval juba 12.30 kinni ja kuigi me jõudsime 12.20 sinna, ei soovinud pangatibi oma tööandjale miskipärast 2 klienti juurde, nii et see lükkub järgmisse nädalasse. Vodafone kõnekaardid ostsime ka, eks ma teatan oma uue numbri Teile millalgi, praegu ma ei viitsi. Kell on 4 hommikul siin praegu, mul läks uni ära, läksime juba enne kella 21 magama ka, uni on ikka paigast ära veel. Hommikul lähme ookeanisse snorgeldama, Belinda tõi eile maskid ja torud. Hahaaaaa, selgus, et see elukas, kes eile Kadit siin maja ümbruses oma müriseva häälega ärevusse ajas, oli KONN :). Mootorratta-Konn või kuidas see Belinda ütleski. No worries igatahes, mu emale see elukas kindlasti meeldiks. Mis siis veel? Mõtlesime, et kui saame oma pangakontod ja TFN numbrid ja asjad kõik korda, siis sõidame allapoole Margaret Riverisse, kus on palju igasuguseid farme, aga seda hakkame esmaspäeval internetist uurima täpsemalt. Perthist pidi sinna umbes 3 tunni sõit olema. Kusjuures Perth on ikka hiiglama suur, nimelt see Yanchepi küla, kus me praegu olema, on Perthi linna osa, kuigi see on oma 50-60 km kaugusel kesklinnast. No küllap jõuame siin veel seigelda küll, Freemantles tahaks ära käia, rongiga on sinna pool tundi sõitu Perthist, ookeani ääres ja puha, pidi ilus linnaosa olema. Freo nagu kohalikud seda kutsuvad. Netti saame Belinda arvutist, seega pilte ja blogi laene mälupulga abil netti. Aga mis seal ikka, ma vaatan veidi nüüd Smallville ja siis magan loodetavasti mõned tunnid, bye!

Nüüd on juba selle sama päeva õhtu ja jutujärje võttis üle jälle püstkirjas kirjutav Kadi :) Tänane päev möödus meil ookeaniga tutvudes. Võin nüüd enda Cv'sse lisada, et olen ookeanis ujunud. Sest see oli tõesti täiesti omaette elamus-kogemus. Väga mõnusad lained, soe, ei tegelikult ikka kuum! Päike! Päevad on siin tõeliselt päikeselised! Vesi oli umbes 20-21 kraadi soe. Ei old väga soe, aga samas ka mitte külm. Kui juba sisse sai oli täitsa mõnus. Me oleme ju külma Eesti merega harjunud, seega oli see täitsa OK. Sain vees jutule ühe indoneesia tüdrukuga, kellel polnud aimugi kus Estonia asub :) Kirjeldasin talle aga tundus et ega ta ikkagi ei tea kus asuvad balti riigid või kus on soome ja rootsi. No mis seal ikka, tegelikult oli väga tore tüdruk. Kristjan vist juba mainis, et siin Perthi ümbrused, ja ilmselt ka kogu Lääne-Austraalias ja võibolla ka kogu Austraalias on asiaate päris palju. Ikka iga nurga peal. Siin ja seal.

Ja täna käisime ja Aqwalandis! Vau! Nii palju erinevaid veeloomi ja siis see suur tunnel, kus näed veeloomi enda kohal ujumas! HAID! Nii suured ja kurja näoga haid! Ja siis need suured merikilpkonnad (sea turtles)! Ja üks ääretult ilus ja vahva, eriskummaline loom, sea dragon oli ta nimi vist. Igatahes ta nägi välja nagu taim!!! :) ent ometi oli ta täiesti loom, elas ja liigutas ja oli isegi natuke draakoni moodi. Merihobu moodi ka. Ühest sugukonnast, eks me katsume temast pildi ka üles panna, aga see on natukene udune.

Oi ja ookean on nii sini-sinine! niii ilus!

t'na on uus paev ja meil on maja taiesti tyhi. Belinda laks tooasjus kodust ara. Ja meil on tana eesmargiks teha endale pangakontod mingisse panka. Lahme tana bussidega seiklema et leida midagi sobivat.

ps! nii hea on lugedas igast kommentaare ja arvamusi! :)

Uus kodu

14. 11

Ja nüüd on siis see blogi sissekanne kus me võime trükitähtedega kirjutada et ME OLEME LÕPUKS AUSTRAALIAS! Teisel pool maakera, täiesti erineva kellaajaga. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud siis on meie kell teie omast 7 tundi ees, Londoni ajast (tervitused Kixule ja Kaisale) koguni 9 tundi ees nii et võite nüüd ise mõelda..

Ühesõnaga...hakkame siis Singapuri lennust peale, seal kus me pooleli jäime. Ühesõnaga tulime ühe Aussie( Austraalia) firma lennukiga (Qantax) siia. Lend kestis 5 tundi ja ka sellel lennul oli meil jälle igalühel eraldi oma ekraan millest filme vaadata või muusikat kuulata. Mina vaatasin ära filmi Stepbrothers ja siis veel nts family guyd ja kuulasin muusikat. Avastasin ühe hea aussie bändi Eskimo Joe. Mulle nii nii meeldib nende muusika! Väga kift. Kuulsime, et Singapuris oli õues olnud väga HUMID ilm, ehk siis ilmslt hästi niiske ja palav. Lend iseenesest läks hästi, mõtted olid pidevalt selle ümber et nii, nüüd me siis varsti jõuamegi oma uuele ja ajutisele kodumaale :) Ma ei hakka siin pikemalt rääkima Qantaxi kvaliteedist ega teenindustasemest. Mis siin salata, British Airways oli ikka kordi parem ja kuidagi mõnusam :) aga ei old Qantaxil ka midagi viga. Täitsa tipptopp.

Meie kõrval istus üks iiri onu, kes koguaeg küsis stjuuardessidelt veini juurde. Lõpuks oli ta neid joonud ära juba 5 või 6 väikest pudelit. Head sööki anti ka, fried chicked salatiga. Ja magustoit mida ma siiski ei julenud proovima hakata, see tundus kuidagi natuke kahtlane. Ahjaa, ma ei olegi vist siia kirja pannud, et sain Londonist kaasa väikse palaviku, ja väikse köha (kohati üsna suure) ja nohu ka! Nii et hõissa! Aga ehk austraalia soojus teeb mind homsest alates terveks :) Igatahes siin me nüüd oleme, Perthis. Kartsime tolli. Sest tegelikult vajalikku rahasummat meil pangakaardil ikkagi ei ole (Üheotsa piletitega nõutakse mingit üsna suure summa olemasolu reisijatelt). Aga meie rõõmuks oli tolliametnik Ken väga muhe mees, rääkis meile et ta teab ka üht eestlannat kelle eesnimi on Lea ja ta on 70 aastane.. Nice :) nii et saime ilusasti, jutustades ja naeratades tollipunktist läbi. Nüüd olemegi lennujaamas, kell on rohkem kui 4, eiei, 5 hakkab saama juba jah. On väga varajane hommik. Võtsime endale ühed nurgatagusemad pingid ja viskasime siia puhkama. Hea on see, et pesus sai käia. Tipptopp olemine nüüd ja miks mitte natukene pikutada.. muidugi internetti siin ei ole, nii et eks me lisame selle siis hiljem teile lugemiseks :)

15.11.2008, kell 09.22. Kristjan: Ärkasime just siin India ookeani ääres Yanchepi külas. Päris mõnus oli magada üle pika aja. Eile ju magada ei saanud. Tsillisime niisama Perthi peal. Kui eile hommikul jala Austraalia pinnale maha saime, tundus ilm külmavõitu, tuuline oli ka, aga kell oli ka siis alles 6 ju. Igatahes meie praegune uus kodu siin on super, paremat ei oleks osanud unistadagi. Kadi pärast räägib pikemalt ja täpsemalt meie tegemistest ja asjajamistest, ma ei viitsi. Minu jutt on alati kaldkirjas, et te teaksite. Eile õhtul saime Belindaga kokku ja sõitsime siia tema koju ookeani lähedale. Ta on 49-aastane väga tore tädi, kogu maailma läbi reisinud, v.a. Lõuna-Ameerika. India ookeanini on tema majast umbes 1 km või veidi vähem. Meil on oma väike maja siin isegi. Aed on hästi ilus, mu ema oleks kade kindlasti, kuigi siin tomateid ja kurke pole :D aga on puud ja kalad pisikeses tiigikeses ja koer ja kass on ka. Belinda elab siin üksinda. Eile õhtul käisime ookeani ääres koeraga jalutamas ja mängimas, tegime pilte ka, pärast paneme siia blogisse ka mõned, et saaksite kadestada :). Ja et te teaksite, siis ma jõin üle 2,5 kuu ka alkoholi, lennukis 1 õlle ja klaasi veini ja siin eile õhtul väikse siidri ka. Mul nägu on vist veidi põlenud päikesest. Belinda peab esmaspäeval minema kuskile tööle ja siis jäävad maja ja koer meie käsutusse paariks päevaks. Perthi linnani on siit vist üle 50 km, päris täpselt ei tea. Kängurusid nägime ka autoaknast eile. Olgu, ma annan Kadile järje üle!

Kadi: Ja papagoid! Siin on täiesti värvilised papagoid ja kakaduud, keda me veel näinud ei ole. Aga üldiselt nägime papagoisid juba eile. Esmalt kuulsime kummalist häält ja siis vaatasime palmipuu otsa kus olid rohelised suuremad papagoid, sinine ja punane triip peal. Keset linna! Küll nad alles sädistasid! Aga nad pididki olema aktiivsemad just hommikuti ja õhtuti, kui päike veel nii kuum ei ole. Nagu vist kõik loomadki! Kängurud on ju ka just hommikul ja õhtul aktiivsemad. Ja olgu veel ära toodud et eile, siin imelises aias kuulsin ma mingit väga imelikku häält! Ei oska seda mürinat kirjeldada, aga mingi loom seda tegi siin ööpimeduses. Tahaks hirmsasti teada kes see oli :)

Ookean! Oi kuidas mulle need lained meeldisid! Ja meie host Belinda ütles et see pole veel midagi, et need võivad ikka kõvasti suuremad olla. Täna on õues tuuline, tahaks ookeani äärde! Seal on kindlasti täna need veel suuremad lained.

Aga kuidas siis mulle Austraalia tundub? See on tõeline Päikese maa! Siin on tõesti palju rohelist ja puid (Maria, siin on ikka suht palju palme!) ja suured tühjad maad.. soe on! Lausa palav! Eile oli küll ikka väga palav mingi kell. Ma ütleks et umbes nagu Eesti suvi parematel päevadel. Aga Belinda ütles, et eile oli üsna kehv ilm ja et üldse on praegu kehvad ilmad, et eelmistel jõuludel näiteks oli 47 kraadi sooja! Isver! Ma ei tea küll mismõttes see ilm halb on.. siin on tõeline suvi! Eile ma varjasin end Päikese eest, aga täna ma panen rätiku pähe ja võtan ka nats päikest ilmselt (Jah emps, ma hoian rätikut ilusasti peas, ära muretse :)) Köha ja nohu on taandumas igatahes.

Eile tutvusime Perthiga. Ma ei tea kuidas Kristjanile tundub, aga mulle sai päevalõpuks Perth juba üsna selgeks. Vähemalt kesklinn. Hea on see, et seal on tasuta transport. Kolm erinevat liini, sinine, punane, kollane Kass. Ehk Cat- Central Area Transport. Mõistlik ikka, et see tasuta on. Ja me kasutasime kohe seda, tiirutasime nendel liinidel ringi nagu Zombid, väsimus andis ikka kõvasti tunda. Eelkõige just magamatus. Mulle Perth meeldib, täpselt paraja suurusega linn, ei ole liiga suur ega liiga väike. Mõnus. Ja inimesed on nii lahked ja sõbralikud! Meilt küsiti pidevalt et kuidas meil läheb ja kust me tuleme ja kuhu läheme. Otsisime tükk aega head söögikohta, aga lõpuks, peale tundidepikkust otsimist lõpetasime ikka vanas heas McDonaldsis (nagu Londoniski :)) Tervitused siinkohal Kaisale!

Täna peaks siis ilmselt uurima panga asja ja endale siia mingi konto tegema. Ja lisaks veel kõnekaardi vms. Eile olime tublid ja hakkajad ja käisime Austraalia maksuametis, taotlesime endale TFN numbri mille saame paari nädala pärast kätte Perthi postimajast. See on üks tähtis number, ja kui meil seda ei oleks, läheks meie palgast edaspidi 45% Austraalia riigile. Meie aga leidsime et seda on liiga palju ja läksime ruttu seda taotlema :) Lisaks käisime immigratsiooni ametis ka, võtsime viisakleebised endale passi, et oleks uhkem :) Eks mingi aeg peaks siis tööd hakkama otsima, arvatavasti paari päeva pärast. Esialgu natuke puhkame ja naudime OMA ISIKLIKKU MAJA ja ookeani lähedust. Piltidelt näete :)