RING PEAL!

Terekest Kristjani poolt siis. Nimbin oli selle kylakese nimi, mida paar paeva tagasi uudistamas kaisime. Ma selle asula ajaloost suurt midagi ei tea, aga praegu on tegemist suhteliselt hullumeelse kohaga, mis koosneb suuresti yhest tanavast, kus on kohvikud, suveniiripoed, riidepoed jne. Kohe kui bussi pealt maha saad, lendavad mingid paskaagid ligi, kes yritavad myya igasuguseid narkootilisi toimega illegaalseid aineid nagu naiteks kanepit, seeni jne. Iga poe voi kohviku nurga peal istuvad punaste silmadega mehed-naised ja popsutavad marihuaanat. Enamus nendest on valimuse jargi otsustades juba veidi yle keskea, rasitud valimusega rastapatsid peas. Ei, need on vaga muhedad sellid osad. Noored turistid Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt uudistavad mooda tanavat, kas puhtast uudishimust voi yritavad ka midagi osta, et ennast ohtul pilve tommata. Kohvikus istudes ja aknast valja vaadates on naha, et muuseumi taga kaib korralik narkoari, keegi naisterahvas myyb hoolega turistidele kaupa. Ohtul lokke aares istudes kuuleme vanade kohalike kaest lugusid nii kanepi kui ka muudel teemadel. Tegemist on tosiste spetsialistidega, kes kanepit ostes uurivad seda enne oma taskumikroskoobi all. Selgubki, et prantsuse kutt on ostnud toeliselt kehva kaupa. Hehee, paras, eksole? Kui rohkem huvi taimeteaduse vastu oleks, siis saaks seal istudes paris targaks. No selline linnakene ongi. Narkootikumid on seal muidugi illegaalsed ja politsei pidi aegajalt tanavat puistamas ka kaima. Igal aastal korraldatakse Mardi Grassi yritust, mille eesmark oleks siis kanep legaliseerida, aga siiamaani neil see onnestunud ei ole. Vagivaldsed need vanataadid ei ole, popsutavad omaette, lihtsalt naljakas on vaadata, kuidas Gandalf Hallid matkavad mooda teeaart, hallid rabalad seljas, hall habe ees, sau kaes. Imelik on ainult vaadata punaste silmadega rasitud valimusega noort ema, kes annab tanaval lapsele tissi. Lapsest sirgub ka kindlasti aja moodudes monus taimeteadlane. Noh, ma jatan siia Kadile ka ruumi, et ta nende kodanike kaitseks sona saaks votta.
Byron Bayd mina korralikult ei nainudki, kuna vihma sadas peaaegu koguaeg ja vihmaga seal suurt midagi teha pole. Byronist soitsime edasi muudkui ylespoole, kus jargmiseks peatuspaigaks kujunes Surfers Paradise.

Kadi: heh, mis kaitsma ma neid nyyd hakkan, aga mina nagin asja natukene teistmoodi. Esiteks laksin ma ise sinna selle mottega, et otsida selliseid toredaid lillelapsi, lihtsalt onnelikke hipisid. Minu otsinguid segas pidev kanepilohn, mis oli igalpool! Varvilistes riietes lillelapsi oli seal vahe, kyll aga oli seal palju niisama elupoletajaid ja siis muidugi see vanema generatsiooni rahvas, kes on Aquariuse Festivali aegadest parit (see oli yks kuulus festival, mis Nimbini kuulsaks tegi). Need vanaonud, kes seal istusid, olid nii omas maailmas, nii rahulikud ja tundus, et onnelikud. Kes neile saaks seda keelata? Mind ei hairi see, et nemad seal kanepit suitsetavad, kyll aga hairis mind asjaolu, et koik need noored britlased ja prantslased, need noored 18 aastased tulevad siia, et end segi tommata. See oli suht masendav. Kohalikud, need kes siin on aga 10, 20, 30 aastat olnud, mind ei hairinud. See on nende eluviis. Ja nagu naha, siis politsei on ka kanepitarvitamisega harjunud. Eks nad ilmselt toesti pigistavad silma lihtsalt kinni. Nimbin on oigupoolest ainukene linn vist Austraalias, kus selline asi on nii avalik!!! (naed Kaisa, alles esimest korda panin siin blogis hyyumargid, hehee ;)) Alternatiivne elustiil koos koigi oma heade ja pahade kylgedega. Nii et minumeelest las see kylake olla selline nagu ta on. Las olla neil oma Amsterdam seal sygaval vihmametsade keskel, koigest muust eraldatuna :)
Surfers Paradise on toeline pilvelohkujate linn! Kogu elu tiirleb jallegi ranna ymber, nii et kui vihma sajab siis ei olegi nagu palju teha. Aga rand on ilus ja kindlasti oleks tore siia naiteks 18ndale korrusele moneks ajaks elama jaada. Hehee. Kahjuks ei ole siin jallegi tipphooaeg, inimesi jaab aina vahemaks ja vihmad muutuvad ilmselt sagedamaks.
Kyll saab aga halva ilma korral minna naiteks monda teemaparki nagu naiteks Wet'n'Wild. See on siis yks suuuuur veekeskus. Me laksima ka yhel hommikul sinna ja oh seda roomu! Nii palju veeatraktsioone, liumagesid ja muud nalja! Muidugi pidime me need koik jargi proovima. Ainuke asi oli see, et inimesi oli veel peale meie ja jarjekorrad olid osadel atraktsioonidel vaga pikad. Nii pidi paris tihti kusagil 20-25 minutit lihtsalt jarjekorras ootama, enne kui kusagilt alla saad lasta.Aga minu arvates oli see seda vaart. Nalja sai, vihma sai (see oli koik lageda taeva all) ja jaatist sain ka. Mis sa hing ikka oskad tahta yhelt veepargilt :) Yhtegi pilti me seal kahjuks ei teinud, kuna kaamerad olid kotis ja koikide nende atraktsioonide vahel joostes ei saanud mahti, et kaameraga tegeleda. Keda huvitab, voib Wet'n'Wild googeldada. Kodulehel on seal ka kindlasti palju pilte. Seda, et meile seal meeldis, naitab ka fakt, et me veetsime seal terve paeva :) Ohtuks olime molemad vasinud.
Homme jatkame oma teekonda, meie bussipassi viimane reis on taas suurlinna, seekord Brisbane'i. Need, kes meie tegemistel hoolega silma peal on hoidnud ja meid kaardilt jalginud, need teavad miks see koht meile vaga oluline on ;)

13.03.2010
Kadi: nii ja nyyd olemegi lopuks Brisbane'is ja ma avaldan teile saladuse- AUSTRAALIALE ON RING PEALE TEHTUD! Koik ranna-aared on avastatud ja keskmaal kaidud. Koik-koik mis meid sellel maal huvitas, on nyydseks avastatud. Lisaks Austraaliale sai ring peale tehtud ka Uus-Meremaale, nii et meie seiklused siinmaal on nyydseks peaaegu vist et labi. Enam pole lihtsalt midagi uut avastada. Nii et joudsimegi Brisbane'i, linna, kus me juba oleme kainud. Terve nadala pyhendasime too-otsingutele. Laiali sai saadetud yle 100 CV ja senine tulemus- vastatud umbes 25le. Eitavalt. Ainult 2 pakkumist on tulnud, aga mitte nii head, et kinni haarata. Eks nais mis meist saab. Selle nadala sisse on mahtunud ka Australia Zoo kylastus. See on siis selle maa koige kuulsam loomaaed ja number 1 turistiatraktsioon moningate andmete jargi. Ei saanud ka meie minemata jatta kuulsasse Steve Irwini loomaaeda! Loodetavasti te ikka teate kes oli Steve Irwin. Kes ei tea, uurige internetist, kyll te ta pildi jargi ehk ara tunnete :) tegemist on austraallastele vaga tahtsa isikuga, kelle elu eesmargiks oli paasta metsik loodus. Tutvustada maailmale erinevaid loomi ja midagi nende heaks teha. Oilis eemark, kas pole? Nyyd tegutsevad aktiivselt tema loomaaias edasi tema naine ja 2 noort last. Piletihind oli kyll kallim kui muidu loomaaedades (eesti rahas umbes 500 krooni) aga selle hinna sees oli juba naiteks elevandi toitmine. Saime meiegi osa. Elevant tuli ja vottis oma marja londiga ilusasti peost porgandit. Tema ees oli natuke kohe olla kyll, ta on ju niiiii suur loom! Aga jallegi omaette elamus. Lisaks oli veel koaalatutvustus, kus koik said koaalale pai teha. Oi kui pehme ta oli! Mina muidugi pidin hiljem veel minema ja ta sylle ka votma. Lisaraha eest kahjuks. Aga nyyd on mul ilus pilt sellest ilusasti hetkest. Vaike 2-aastane koaalapoiss Bailey ja mina oleme koos pildil :) oi see hetk kui ta mulle sylle anti- ma ei suutnud millestki muust moelda ja mu nagu oli nii naerul! Toeline onnehetk jallegi! Pisike karvapall minu syles, nii vahe ongi onneks vaja! :) just selline elu mulle meeldib. Avastamist oli veelgi, koik krokodillid tuli yle vaadata ja suurele show'le ka minna! Seal lendasid kymned ja kymned varvilised linnud ohus ilma ja maandusid ometigi just sinna meie juurde areenile. Nagime kuidas yks mees poole meetri kaugusel krokodillist talle sooki viskas ja kuidas vaga pikk madu vee all ujus.Uudistasime, kuidas suurele Galapagose kilpkonnale kaelamassaazi tehti. Kaisime wombatitega jalutamas ja tutvusime esmakordselt echidna nimelise loomaga. Ei jaanud taasavastamata ka meie vahvad tasmaania kuradikesed ja yksildased dingod. Kangurud olid seal muidugi ka. Armsakesed nagu alati. Ja muidugi minu pisikesed armsad ja kohevad punased pandad- kiisu ja rebasemoodi loomakesed. Seda koike muidugi valvurite valvsa pilgu all. Ja valvuriteks yle terve loomaaia ei olnud keegi muu kui igatsorti sisalikud, kes koikjal ringi jalutasid! Enamus neist olid umbes poolemeetrised. Ja neid oli toesti iga nurga peal. Tapselt nagu valvurid. Me kutsusime neid rangeriteks, iga kord nad valvasid, et keegi ei astuks naiteks krokodillidele liiga lahedale. Paeva lopetuseks kaisime vaatasime ka korval olevat loomade haiglat, nagime ainult yhte pisikest kilpkonna, kes oli seal patsient. Vot selline paev siis.
Mis me siis veel oleme teinud? Kaisime oma Fitzroy soprade, Martina ja Chrisiga linnapeal monikord. Oh neid! Nad on sellised inimesed, kellega meil huumorisoon 100% klapib ja seega oli nendega iga kord nii tore koos aega veeta ja naerda! Kahjuks lahkuvad nad kohekohe Austraaliast. Nii ta kahjuks paraku on. Me oleme siit ennegi endale sopru leidnud, aga randurielu on siin koigil sarnane- ykskord tuleb jalle teele minna ja sobrad seljataha jatta. Kurb muidugi, aga peale nyyd juba 16 kuud randamist, on selline asi taitsa tavaline ja nagu oeldakse siis inimene harjub koigega.
Mis me nyyd siis edasi teeme? Porutame Port Douglasesse. Seal ootavad meid yhed teised sobrad, keda jalle tore naha. Proovime seal tood leida, see oleks vaga tore keskkond kus monda aega elada. Aga tundub, et siin Austraalias ei tea kunagi mis tulevik toob, eks nais siis kuhu me tegelikult valja jouame :P ja koikide eelduste kohaselt tulen ma juunis koju. Ei tea veel, kas Kristjan ka, ja ei tea veel millal ja kus ja kui kauaks. Koik. Rohkem uudiseid polegi praegu. Side lopp :)

Kristjan: viisa kehtib meil novembrini ja kui mingi normaalse tasuva too leiame, siis ma plaanin siin ikka monda aega raha teenida veel, aga eks paistab. Sidruneid me saaksime ka korjama minna Bundabergi lahedale, aga Kadi ei viitsi kasi mudaseks (voi siis sidrunipuude okaste puhul- veriseks) teha. Austraaliast on mul igatahes kopp ees, Uus-Meremaa korval on see ikka taielik pommiauk. Kindlasti on ka siin tekkinud oma lemmikpaiku, aga mis seal salata, New Zealandiga ei anna neid vorrelda.
Austraalia Zoo kohta ma mainiksin niipalju, et kui elevantide toitmine ja koaalaga mangimised valja jatta, siis mulle meeldis Aucklandi loomaaed isegi rohkem, palju suurem ja palju rohkem erinevaid loomi. Ja ma sain loomaiast ideid oma uue novelli jaoks.
Mis ma veel siis oskan kosta, kinos oleme kainud, Oscarivoitjad ja kaotajad ara nainud. Minu eelmise aasta lemmikuks filmiks on kahtlemata Inglourious Basterds, aga ei vaidle vastu, et Avatar oli vaga hasti tehtud ning Hurt Locker kah. Koik 3 on sojafilmid, aga nii erinevad, et raske on neid omavahel vorrelda. Hurt Locker (ma kuulsin, et Eestis on see tolgitud Piinakamber? Eriti ei lahe teemasse ju??) on vagagi realistlik ja kohati imestamapanev film. Ma ei tea, kas see on tosielul pohinev? Igasuguseid hulle adrenaliininarkaritest sojardeid on ikka olemas. Suur sojafilmide austaja ma pole, igasugu Pearl Harbourid imevad vilinal, syda laheb pahaks kui US & A lipp jalle suurel ekraanil lehvima loob ja ameerika superkangelased kodumaale kuulsust toovad, blablaa. Hurt Locker on aga vaga hasti tehtud ja mojuv. Siinkohal hindangi ara 2009 aasta filmid 10 palli systeemis:
Avatar 9/10
Hurt Locker 8/10
Ice Age 3, 6/10
2012 6/10
UP 8/10
Angels and Demons 6/10
Sherlock Holmes 7/10
Coraline 8/10
Watchmen 7/10
Knowing 4/10
Wolverine 7/10
Star Trek 7/10
Terminator Salvation 6/10
Drag Me to Hell 5/10
Public Enemies 6/10
Harry Potter VI 7/10
District 9 9/10
Inglourious Basterds 10/10
Cloudy With a Chance of Meatballs 7/10
Boondock Saints II 6/10
The Men Who Stare at Goats 6/10
The Road 8/10
Up in the Air 5/10
Invictus 7/10
Percy Jackson 4/10
Lovely Bones 8/10
Alice in Wonderland (2010 aasta vist) 6/10
The Green Zone 4/10

Vot niimoodi, rohkem mul praegu ei meenugi. Soovitan neid filme, mille skoor on yle 6. Jargmised filmid, mida ootan, on Robin Hood, Clash of the Titans, Iron Man II, The A-Team jne. Head paeva jatku!

Ahjaa, Brisbane jaab mulle eelkoige nyyd meelde kui linn, kus on odav sushi (seda me soome siin peaaegu iga paev) ja odav kino kah.

Tagasi Austraalias

Kadi: oo kallis Uus-Meremaa, nii kahju oli sinuga hyvasti jatta! Nii palju looduslikku ja ehtsat, naturaalset ilu jai seljataha! Aga need malestused ei unune veel niipea ja lisaks on meil tuhandeid pilte sellest ilusast maast!
Aga sellise tee me oleme endale juba kord valinud. Randuritee. Nii tuligi jalle edasi liikuda, voi siis seekord oigemini tagasi liikuda. Tagasi jalle Melbourne'i. Me oleme siia linna juba paris mitu korda sattunud. Koik oli jalle nii tuttav. Koik on juba nii avastatud. Tanavatel tundus olevat veelgi rohkem inimesi kui varem. Linn on ju ikkagi linn. Ja peale Uus-Meremaad ei tundunud Melbourne enam yldse nii ilus ja tore. Koigest yks suur linn. Niisiis, peale lyhikest plaanimist otsustasime ainult paariks paevaks siia jaada, et siis jallegi edasi reisida, ikka edasi, uutele, kaimata radadel! Seekord sai meie valikuks NSW- New South Wales. See on siis ainuke osariik, kus me veel kainud ei ole. Ja kuna meil oli juba algul plaan Austraaliale ring peale teha, siis ega muud yle ei jaanudki. Transpordi osas otsustasime seekord hoopis bussi kasuks. Suur bussifirma Greyhound pakub randuritele valja reisipasse, vaga erinevaid, millega saab ysna soodsalt ja monusalt reisida. Meie votsime pileti Melbourne'ist Brisbane'ini nii, et saame peatuda teepeal kus iganes tahame ja kui kaua ise tahame. Meile see sobis hasti. Moeldud tehtud. Broneerisimegi endale esimese reisi Canberra'sse. Austraalia ametlikku pealinna. Jaa, kes veel ei teadnud, siis ei, Sydney ei olegi Austraalia pealinn :) Canberra on hoopis. Joudsime Canberrasse hommikul vara kell 4. tund aega pidime pingil pikutama, sest alles kell 5 tehti bussijaamahoone lahti. Nii kui kell sai 5, kolisime sisse, sattisime magamiskotid yhte nurka ja katsusime seal tukastada, oodata hommikut.Olgu oeldud, et mina vist kahjuks enam und ei leidnud, aga Kristjan magas norinal, ka siis kui oues juba valge oli ja inimesed meist mooda jalutasid. Huvitav mida nad motlesid :) see selleks. Kui kell juba moistlikumat aega naitas, selgus tosiasi, et siin linnas on ainult 2 randurite hostelit. Yks on YHA ja teine on mingi suvaline majutus yhe pubi peal. Laksime uurima YHA'd, aga see oli nii kallis! Dormi ruumid olid juba 37 dollarit yhe oo eest! Aga neil oli pakihoid. Jatsime oma suured kotid sinna hoiule ja valisime oobimiseks siiski selle pubipealse, see oli soodsam ka.
Hoolimata asjaolust, et me kumbki polnud teab mis hasti maganud, laksime me kohe Canberraga tuvust tegema. Siin oli suur ja uhke teadusmuuseum, kus kylastajad said end igati proovile panna ja koikvoimalikke asju ise ka uudistada. Naiteks sai yhest kohast 6,7 m korguselt vabalangemisega alla kukkuda. Sai mange mangida, oma silmanagemist kontrollida, tornaadot naha, varvilise ekraanitaga tantsida, puslesid kokku panna, raketishoud naha jnejnejne. Tegevust jagus koikidele, nii pisikestele, kui ka suurematele. Aeg laks nii kiiresti ja hiljem selguski, et me olime seal enamvahem terve paeva! :)) vot selline uhke muuseum asub siis Canberras. Loomulikult pidime ka valitsusehoone ara nagema. See oli yks ilusamatest valitsusehoonetest yldse mida me kunagi nainud olime! See asus vaga kaunis kohas, maenolval, kust avanes ilus vaade ja hoone ise oma kujunduselt oli vaga kena. Kell oli kahjuks liiga palju selleks, et sisse minna.
Canberra on vaikne ja rahulik linn. Planeeritud linn, algusest lopuni. Vahemaad on ysna suured, aga linn ise on vaga roheline. Inimesi ka ei ole niipalju. Vorreldes naiteks Melbourne'iga olid tanavad ikka suhteliselt tyhjad. Aga jallegi sobralik linn ja meile see rahvavahesus just meeldiski!
Teisel paeval kaisime kunstimuuseumis. Seal oli parasjagu prantsusmaalt maailmakuulsate kunstnike toode naitus, teiste hulgas oli seal toid sellistelt kunstnikelt nagu Van Gogh, Cezanne, Picasso, Rousseau jt. Ja maailmakuulsaid maale oli seal toesti. Kristjan vist natuke pettus, talle sellised stiilid ei meeldi, impressionism ei ole ikka tema teema. Talle meeldivad rohkem reaalsed, realismi tood. Mulle isiklikult meeldis vaga. Tore oli naha neid maale taies ilus enda ees. See naitus on ainult 2s kohas yle maailma- Tokyos ja Canberras. Ja prantsusmaal muidugi ka, aga seal on ta alatiselt. Olime onnega koos, et me just sellel ajal Canberrasse sattusime. Rahvast oli paris palju, ilmselt oli rahvas tulnud ka mujalt linnadest, Sydneyst ja Melbourne'ist. Hiljem tegime tutvust ka ylejaanud muuseumiga, pidime muidugi natuke kiirustades labi lippama, sest Kristjan oli kunstist juba selleks ajaks vasinud. Ma tean tapselt, et kui ma oleks seal yksi olnud, siis ma oleks seal mitmeid tunde kauem olnud :) hehee.
Jargmisel paeval laksime McDonaldsisse ja olime seal pohimotteliselt pool paeva, kui mitte rohkem. Mina laksin vahepeal ara ja kaisin sojamuuseumis, seal oli vaga huvitav sojaaegsete armastuslugude naitus-muuseum, igasuguseid huvitavad lugusi ja pilte oli seal :) seal veetsin nii monegi tunni jallegi. Mul siin need muuseumis-kaigud venivad alati nii pikkadeks tundideks.
Igatahes samal ohtul siis votsimegi bussi Sydneysse. Ohtul hilja joudsime kohale. Peale vaikest bussiliiklemist pimedas oos, olime lopuks kohal, Randwickis, Indreku kodus, kus pidu kais taies hoos! Maja tundsime ara selle jargi, et sealt kostus eesti muusika taiel voimsusel!
Nadal aega veetsime selles suures linnas. Kylastasime yhte huvitavat parimate loodusfotode naitust (seal oli ikka VAGA ilusaid hetki looduses tabatud) ja Austraalia muuseumit, kus oli ka koikvoimalikke loomi ja linde ja ajalugu. Vaga pohjalik. Siin Austraalias on paris paljudes muuseumites pandud rohku interaktiivsetele tegevustele, kus kylastaja saab kaasa lyya erinevates atraktsioonides. Nii ka selles muuseumis. Naiteks kui yhe laua peal kaega ringi liikuda, siis mones kohas ilmub suur hai kes hammustab sind! :) vot selliseid asju juhtub Sydney muuseumites. Hehee. Mis veel. Sydneys olles sattusime ka Eesti Vabariigi aastapaeva tahistama. Selleks puhuks oli koikidele eestlastele valja yyritud Haisaar. Kohal oli eestlasi umbes 100 ringis- peamiselt vist siiski need, kes siia maale pariseks elama on tulnud. Oli nii vanemaid inimesi kui ka noori peresid lastega. Ja muidugi omajagu backpackereid nagu meie ise, kes siin maal lihtsalt ringi randamas. Eesti Vabariigi aukonsul sai kuidagi teada, et ma rahvatantsuga olen tegelenud ja palus mul Tuljaku tantsuks esipaariks olla, koos yhe teise, Kristjani nimelise blondi austraalia-eestlasest poisiga. Ma kyll alguses natuke kahtlesin, pole ju ammu rahvatantsuga tegelenud ja ega Tuljak ei ole ka koige lihtsam tants! Igatahes oli mul sammude jarjekord juba taitsa meelest lainud. Peale paariminutilist meeldetuletust kutsutigi meid lava ette, kus algas Tuljaku tants! Moelda vaid, koik jalgisid mida me ees teeme ja tegid jargi! Haahaa. Olgugi, et koik sammud paris perfektsed ei olnud, voin ma enda etteastega rahule jaada. Aitah Kadrile, kes mulle selle tantsu on selgeks opetanud. Tanu temale on minu rahvatantsupisik siin endiselt sydames ja yritus laks taitsa hasti korda :) igatahes sai nalja. Terve see kokkusaamine oli vaga tore. Meeldiv oli raakida paljude eestlastega taaskord. Tonu Aav oli meil seal ka. Kui me alles kogunesime sadamas, siis ma ytlesin Kristjanile, et nae, seal Karini korval istub yks mees kes on ka kindlasti eestlane! Nii eestlase moodi nagi valja! Lyhinagelik nagu ma olin, ei saanud ma kaugel yldse arugi, et tegemist on Tonuga. Lahemale joudes oli muidugi vaga meeldib temaga tutvuda :) hehee.
Sydneys sai muidugi ka kuulsa Ooperimaja juures kaidud. Peab ytlema, et paris voimas on teine! Ja teatud nurga alt vaadates on ooperimaja yhe asemel lausa 3!
Ja oine Sydney on ka kindlasti omaette vaatamisvaarsus! Nii palju varvilisi tulesi! Sadamajuurest avanes vaga ilus vaatepilt linnale!
Sydney's oldud nadalal sai ka peol kaidud ja ooelu elatud. Pidu nagu noored ikka armastavad! :)
siis yhel paeval joudiski katte aeg, kus tuli Sydneyle head aega ytelda. Valisime oma jargmiseks sihtpunktiks Coffs Harbouri ja nii juhtuski, et yhel ilusal ohtul istusime taaskord bussipeale, et midagi uut avastama minna.
Coffs Harbouris olime kell 7 hommikul. Me saime endale toreda Aussietel nimelise hosteli ja juba usna varakult tuppa. Muidugi jaime me kohe magama, kell oli liiga vahe selleks, et linnaga tutvust teha. Seda tegime me hiljem. Kaisime ranna-aares ja yhe vahva saare peal. Ujumas ka. Seal olid mingid pisikesed meduusid, kes meid noelasid. Natukene ja mitte nii tugevalt, aga piisavalt, et meid peagi jalle veest valja ajada. Jalle yks uus elamus juures!
Teisel paeval laksime Pet Porpoise Pool'i. See on pohimotteliselt delfinaarium. Nii et voite isegi arvata, kui elevil ma olin. See oli ka yks peamistest pohjustest miks me yldse Coffsi otsustasime tulla. Ja nii oligi, et ka sellel korral laks Kadi jalle nii polema suurest elevusest! Naha jalle delfiine! Seekord veelgi lahemalt kui kunagi varem! Naha neid labi klaasi vee alt ja vee pealt! Ja patsutada neid! Ja delfiinid tegid mulle 3 korda musi! Ausalt ka! Ja hyljes ka yhe korra! Oiii see oli yks tore paev! Delfiinishow oli ka tore, nad hyppasid nii korgele ja tegid igasuguseid trikke! Loomulikult olin ma terve paev, naeratus naol :) ikkagi minu armsad delfiinid ju :) ma juba ytlesin Kristjanile ka, et kui siin linnas tood leiaks, siis ma laheksin sinna vabatahtlikult toole. Hehee. Aga kahjuks siin ei ole praegu turismihooaeg, hooaeg hakkab jallegi yleval pohjapool. Samal paeval toimus meie hostelis ka tasuta scuba-divingu (sukeldumise) lyhikursus. Meie juhendajaks oli oige sukeldumisinstruktor. Vestid selga, maskid pahe, kogu atribuutikaga tuvust tehtud, sukeldusimegi basseini pohja mooda ringi. Ei olnud ei varvilisi kalu, ega korallegi, aga ponev oli ikkagi. Sai ju ometigi vee all hingata! Mul natuke hakkas vasak korv valutama, aga peale moningaid harjutusi laks asi paremaks, katsusin ikka pidevalt neelata. Lyhikursuse tulemus- tahaks pariselt sukelduma minna! :) eks nais, kas leiame tood ja kas tekib voimalust. Hetkel ei saa me seda endale lubada.
Vot sellised seiklused siis. Edasi viis meie buss meid Yamba nimelisse kylakesse.
Kristjan: Yamba on igatahes yks minu lemmikkohtadest Austraalias. Seal voiks pikemalt peatuda lausa, kui hooaeg oleks, aga seal hakkab suvi loppema ja tood peaaegu voimatu leida. 2 paeva, mis me seal veetsime, laksid vaga kiiresti, kaisime rannas ujumas, kuigi oli tsunaamihoiatus! Lained olid vagevad, surfarid olid ekstaasis. Pikutasime monda aega rannas ja ohtul kaisime jalutamas, vaga ilusad vaated ja kohad olid seal ookeaniaares. Jargmisel paeval votsime pisikese tuuri, nimelt meie hostelis oli selline 10 dollari tuur, kus tutvustati kohalikke paiku. Tuur kestis 3 tundi, selle jooksul nagime ara pohilised surfirannad, saime hypata kaljude pealt vette, ujuda, toita kalu ja pelikane jne. Vaga lahe oli, tore, et nad sellist asja seal korraldavad, kuigi mingit kasumit nad sellega ei teeni. See hostel oli ka yks parimaid, kus peatunud oleme, staff oli vaga sobralik ja lahe. Nii et koigile teadmiseks, Yamba (millest keegi tavaliselt kuulnud pole, kaasa arvatud meie) on suureparane koht, kus suvel nii monedki nadalad veeta.
Tana saabusime Byron Baysse, aga vihma kallab nagu oavarrest ja me pole veel toast valjagi saanud. See on ka mingi suveparadiis siin, kus vihmaga suurt midagi teha pole peale surfamise, aga sellega me pole veel algust teinud kahjuks. Nii et eks paistab, mis edasi saab, homme laheme mingisse pisikesse hipikylla, mis on kuulus kanepi kuritarvitamise koha pealt, heheee..
Sydney oli paris tore 'linnakene'. Tegemist leidub seal kuhjaga. Enne suurt pedeparaadi Mardi Grasi lasime sealt onneks jalga, kuigi Kadi tahtis hirmsasti uudistama minna. Bondi rand oli nagu rand ikka, suur ja rahvast pungil, ma eelistaksin iga kell Yamba ilusaid randasid. Ooperimaja saime ka iga nurga alt ja igas valguses pildile jaadvustatud. Tyypilised turistid. Eestlasi on Sydneys paris palju, nii karvaseid kui ka sulelisi, yks tydruk Vivika oli Koselt ka, mina teda ei tundnud, aga Kadi teadis. Arukylast oli paar lahedat selli, samuti oli seal kohalik kangelane suureparase lauluhaalega Toomas, kes paastis yhe mehe Austraalia paeval uppumissurmast. Oli ka selliseid tonte, kes viinakuradi kyysi olid sattunud ja oma paevad maguses vines mooda saatsid. Paris palju pidavat Sydneys selliseid eestlasti elama. Tore. Mingi Eesti Expressi artikkel oli isegi kirjutatud neist. Ma ei lugenud seda. Igatahes Sydney meeldis mulle rohkem kui Melbourne. Ok, ma ei viitsi rohkem kirjutada, tsau. Tervitan ka koiki muidugi!!!
Kadi: ps! Vabandan tagantjargi Kristjani keelekasutuse parast. Ta ei ole eriti tolerantne erinevate inimeste suhtes. Suhteliselt piinlik lugu. kilm.