Saturday, July 18, 2009

uued juhtumised











Kadi:
niisiis, mis me vahepeal teinud oleme? Kui me kruiisilt tagasi tulime, siis jaime yheks ohtuks veel Airlie Beachi. Meie kruiisimeeskond oli meile selleks ohtuks yhes pubis suure laua kinni pannud. Saime oma suure kamba peale nii monegi liitri tasuta olut ja snakke. Niisiis oli aeg pidutseda viimast korda selle seltskonnaga. Rohkem enam vist mitte kunagi selline seltskond kokku ei tule ju. Nii et tuli yks tore ohtu, yhel saksa poisil oli veel synnipaev ka nii et pidu kui palju. Laksime soime yhes hostelis natsosid ja parast ooklubisse tantsima. Meil olid kristjaniga igast flaiereid, mis tagasid meile moned tasuta joogid. Yhesonaga jallegi, yks tore ohtu! Airlie Beach oligi selline backpackerite linnake, kus igal ohtul on pidu.
Ahjaa, meie hostel oli omamoodi. Selline dzunglikyla moodi. Hommikul panime tuled koik polema muidugi ja pakkisime oma hiigelkotid pilgeni tais. Otsisime oma kruiisikaaslased inglase Davidi ja hollandlase Irma yles. Nad lubasid meile kyyti pakkuda Cairnsini.
Niisiis votsime koigepealt ette teekonna Mission Beachile. Mina magasin enamus teekonnast. Soit kestis 6 ja pool tundi ja me olime koik omadega nii vasinud. Ohtul leidsime napilt endale oobimiskoha- yhe backpackeri jallegi.
Hommikul oli koigil parem olla ja me veetsime toreda hommikupooliku rannas. Mangisime pallimange (rannagolf!!) ja vaatasime kuidas langevarjuhyppajad maandusid.
Mission Beach on tuntud peale ilusa ranna ka kaasuarite poolest, neid pidi siin palju ringi liikuma. Need on sellised jaanalinnusuurused linnud, aga kordi varvilisemad ja ohtlikumad. Me paneme pildi ka siia millalgi. Niisiis laksime seda lindu otsima yhte rahvusparki. Peale kerget makketousu ja nii moningaidki sahistamisi poosastes saime toelise yllatuse osaliseks- nagimegi eemal suurt lindu maest yles minemas! Jooksime koik lahemale, et naha kas tegemist ongi kaasuariga. JA OLIGI! Ta oli meist korgemal, jalgi meid hoolega, vaatas meile labi kaamerasilma otsa. David teadis, et ta voib ka inimest rynnata ja jalaga lyya paris kovasti. Ja kui ta sinu poole tuleb, siis ei tohi joosta. Peab otsima mingi takistuse vahele. Naiteks puu vms. Igatahes kui me seda kuulsime hakkas koigil natuke kohe olla. Kaasuar piilus meid endiselt, pea uhkelt pysti. Tapselt selline tunne oli, et ta soostab kohe maest alla meie poole. Niisiis otsustasime, et taganeme. Ja suure hirmu ja naeru saatel taganesimegi tagasi auto juurde. Syda oli rahul- nagime ta ju ikkagi oma silmaga ara! Ja jaime taiesti ellu ka :) Igatahes oli vaga uhke ja ilus lind. Tema kuri pilk jaab veel kauaks silme ette.
Edasi jatkus meie tore roadtrip Cairnsi suunas. See linn oli juba suurem. Me polnudki ammu suuremas linnas olnud. Cairns on tegelikult taitsa monus. Minule kyll meeldib. Meie hostel annab meile igaks ohtuks tasuta soogi voucherid (selline paber mis tagab meile tasuta ohtusoogi). Ja meie hostel on taiesti mere aares. Vaga monus koht.
Mis me siis veel tegime?
Yhel toredal hommikul tuli meie hosteli ette buss. Me istusime ilusasti sisse ja soitsime jalle paar tundi tagasi Mission Beachile. Seal taitsime igasuguseid pabereid ja peagi oeldi minu nimi ja ma pidin ette astuma. Mind varustati igasuguste voode ja rihmadega, mind seoti korralikult kinni. Minu opetaja oli vaga tore mees, aitas ilusasti mulle rihmad ymber panna ja rahustas mind. Peagi olime lennukis. Koik koos. Meid oli vist 6 inimest pluss lennukijuht ja profilendurid-kaameramehed. Kui korgus oli umbes 14 000 jalga ehk 4,2 km siis avati suur uks. Ja esimene tandem viskas end vabatahtlikult lennukist valja. Pole vist motet yles ytelda, et muidugi olime ka meie Kristjaniga narvis, syda peksis ja adrenaliin oli ilmselt pohjas! Kristjan oli kolmas hyppaja. Ma yldse ei nainudki kuidas ta lennukist kadus, ma olin oma asjadega nii narvis. Kysisin oma instruktorilt mitu korda, et kas ta ikka pani mind ilusasti turvaliselt kinni ja et kas me oleme ikka yhendatud jne jne jne. Muide lennukist avanes niiii ilus vaade ookeanile!!!! ja siis joudiski kord minuni: mulle anti kasklus panna jalad ilusasti yle lennukiaare. Tuul vihises korvades ja paris kylm oli hetkeks ja ma ise endamisi motlesin korraks, et mis kurat, millesse ma end massinud olen, aga onneks, juba jargmine sekund lykkas mu opetaja mind endaga koos lennukist alla. Ma ei saanud yldse aru kas ma olen naoga taevapoole voi mis pidi. Jargmine sekund oli ikka veel shokk, korvad olid lukus ja vabalangemine vottis hoogu juurde! Ma ei saanud eriti naerda ega hingata, niipalju ohku tuli suhu. Ja minu ymber oli kaameramees. No katsu seal veel midagi naeratada vms eksole. Aga ma andsin endast parima. Sest tegelikult oli ohus ikka hiiglama vahva olla! Oli kyll lendamise tunne! Voi pigem ikkagi kukkumise tunne! Aga mingil hetkel ma hakkasin seda taiesti nautima. Ja siis tuli uus shokk- selline kahtlane jonks kais labi ja ma motlesin, et nonii, nyyd ma lendan vastu maad ka, aga tegelikult oli langevari avanenud. Ma hakkasin naerma. Minu ymber oli yhtakki vaikus, enam ei vihisenud tuul mu korvus. Enam ei tulnud maa mu poole ahvardava kiirusega. Nyyd oli vaid imeilus sinikasroheline ookean, imelised saared, kaunis rannajoon ja Paike! Minu instruktor oli vaga tore, ta naitas mulle kuidas langevarju juhtida, sain ise ka proovida,, vaga voimas. Nii kui yhte poolt natuke tugevamalt tombad, siis hakkad keerutama samas suunas- ja see keerutamine mulle vaga meeldis! Ta naitas mulle ka kilpkonna kes avamerel ujus- no taiesti lopp, oligi kilpkonn ja niii selge vesi! Sealt ylevalt nagi koik ara! Sealt oleks koik haid ara nainud, aga kahjuks/onneks neid sel hetkel meres ei ujunud. Aga igatahes oli seal yleval nii ilus! Mulle see holjumine hakkas iga sekundiga aina rohkem meeldima, aga kahjuks tuli maapind juba nii lahedale, et tuli maandumise peale hakata motlema. Hopp, jalad yles, juhendaja pani jalad maha ja ytles mulle ka, et nii, seisa pysti. Hops ja olid ka minu jalad kindlalt maapinnal. Minu kaameramees tuli ka kaameraga ja koik esimesed emotsioonid said inglise keeles kaamerasse jaadvustatud. :) Ma olin enda yles ikka vaga uhke! Ma ei murdnud ei jalaluud ega kainud uperkuuti ega midagi. Taiesti ilus pehme maandumine rannaliival :) mis saaks olla veel parem maandumiskoht muidugi eksole?! Igatahes oli vaga tore elamus. Ma ikka veel ei suuda uskuda, et isversusver, ma tegingi langevarjuhyppe ara!!!
Kristjanile ka vaga meeldis. Tal oli kyll natukene paha olla peale maandumist, aga ma usun, et ta on ka vaga uhke enda yle. See oli seda kindlasti koike vaart. Ja muidugi votsime me selle koige korgema hyppe- langesime ju 4,2 km korguselt!
Minul olid korval veel tykk aega tundlikud ja valusad, aga ei midagi hullu! Ma soovitan seda koigile, see on nii imeline tunne hypata lennukist valja ja siis lihtsalt holjuda seal, maa ja taeva vahel!!! Ega seda tunnet eriti kirjeldada ei oskagi, eks need teavad millest jutt, kes ise on pannud jalad yle lennukiaare :) hehee!
Eriti ilusaks teeb langemise veel asukoht. Meie Mission beach oli kyll super! Me nagime Suurt Korallrahu ka eemalt ja koik need pisikesed saared. See koik sai onneks jaadvustatud meie DVD'dele ja piltidele, nii et olge valmis. Kes huvitatud on, sellele me voime naidata siis kui me kunagi Eestisse naaseme :)

Kristjan:
Ei, vaga vinge oli toesti! Lennukist alla hypates ei saanud mina ka aru, kus on maa ja kus taevas ja kus kaameramees ja kuhu ma lehvitama pean, aga natukese aja parast leidsin ta yles :) Video voib paris veider olla, nagu mingi tauno vahib ringi, millestki aru ei saa! Parast otsime mingi arvuti kust vaadata saab, meie pisikesel masinal pole dvd-romi sees. Ja see 60 sek vabalangemist oli paris narvesoov, eriti alguses ja lopus, siis kui see langevari lahti laks, naksti, tapselt selline tunne, et nyyd on minek :). Parastpoole taevalaotuses tiireldes hakkas mul jah veidi seest keerama, hihii, ma ei nainud mingeid kilpkonnasid ja asju ja maanduses yks tegelane avaldas arvamust, et ma olen naost roheline :D. Aga lopp hea koik hea, elamus missugune! Mul oli meie vaike Koaala-Katu ka voo kylge seotud, nii et ta sai ka osa sellest lennust :). Ma loodan, et ta jai video peale kah. Aga Kadi kirjeldus on taiesti piisav, mul polegi nagu rohkem sonu, ainult korrutada tema emostioone :). Ahjaa, maandumisel juhtus veel selline lugu, et mu instruktor pani millegagi puusse. Nimelt teised maandusid koik ilusasti pehmelt jalgadele, aga kui minu maandumishetk kaes oli, siis hyyatas ta mu kuklasse ouuuuuuuuu ja hetk hiljem maandusime molemad perseli maha. (Kadi: hkmm...)
Aa, ma pidin seda ka mainima veel, et eile kaisime Harry Potteri filmi vaatamas kinos, meeldis molemile, kahju, et niikaua jargmisi osasid ootama peab ainult.
Ja mis seal siis ikka, eks jatkame oma seiklusi ja pidage meie tegemistel silma peal ikka! Ma ei saa aru ainult, et miks keegi ei kommenteeri eriti, ainult 3-4 inimest aegajalt, kuigi blogi on loetud yle 4300 korra? Nii et emad-isad, vanaemad-vanaisad, oed-vennad, tadid-onud, sobrad ja tuttavad, hakake koik usinasti arvamusi avaldama! Seal ei pea isegi kuskile ennast registreerima, saab niisama kommenteerida!!!!!!
HOIATUS: enne uut blogi me yles ei pane kui on sellele postitusele vahemalt 5lt erinevalt inimeselt kommentaar siin all! Siis naeme kes on toelised sobrad! (see ei ole nali!)
TSAU!!!!





Tuesday, July 14, 2009

WHITSUNDAY KRUIIS













Kristjan 11.07.2009

Tere!

Nagu juba teate, on meie tooperiood selleks korraks labi saanud ja oleme asunud agressiivselt puhkama. Saabusime eile hommikul Airlie Beachi nimelisse vaikelinna. Bussisoit kestis 10t ja polnud vaga mugav, magada oli vaga raske. Aga kohale me joudsime, saime vaga viisakasse hostelisse omaette toa ja peale seda siirdusime rannaeluga tutvuma. Kohtasime ka oma Bundabergi iirlastest sopru Kevin Devilit ja Katherine. Kevin kinkis Katherinile 30ndaks synnipaevaks langevarjuhyppe ja peale maandumist palus ta endale naiseks kah pealekauba, hehee. Nyyd me siis grillisime siin eile ohtul, votsime ka moned olled grillikorvale ja laksime klubisse isegi ja puha. Sujuvalt libistasime sisse veel nii monedki olled ja mingid magused tekiilajoogid. Siis algas seal wet t-shirt competition. Ma kirjutan vahepeal inglise keeles, et vanaemad siinkohal mingit shokki ei saaks. The winner had very big boobies and first two took there boobs naked, very nice. And some girls were kissing each other and like Kevin said: that was pretty cool. Jaa, meile meeldis vaga. Tore pidu oli ja kuna liiga palju alkoholi ei manustanud, siis polnud jargmisel hommikul ka mingisugust pohmelli. Siirdusime jallegi ranna lahedale, siin on vaga ilus basseini moodi laguun, peesitasime seal mone tunni ja grillisime ennast paikse kaes. Ja siis oligi juba aeg siirduda suure piraadilaeva peale ja alustada 3 paeva ja 3 oo pikkust kruiisi. Kuna reis algas kell 7 ohtul, siis oli siin pime ja eriti midagi ei nainud, aga laev on fantastiline, Solway Lass on nimeks ja piraadilipp lehvib isegi mastis. Yle saja aasta vanune laev on. Vaga toredad inimesed on ka siin laeva peal, 2 tykki on ka Eestis kainud ja inglise kutt raakis, et kais eestis pulmas ja see oli elu parim pulm ja ta kais eelmisel aastal ka ollesummeril Franz Ferdinandi kontserdil (meie Kadiga olime ka seal). Vaga palju lahedaid inimesi on veel inglismaalt, ameerikast, alaskalt, hollandist jne. Homme hakkame usinasti snorgeldama ja Tarzani koiega vette hyppama ja koike muud ponevat ka, head ood, homme ohtul kirjutame pikemalt ja teeme pilte kah!

12.07
Kadi: isversusver, ma ei teagi nyyd kohe, et millest alustada. Tanane paev oli nii tore, nii palju seiklusi ja uusi avastamisroome. Ma raagin teile kohe koigest pikemalt.
Niisiis Kristjan juba kirjutas teile kuidas me laevale joudsime. Meie laev on ikka uhke kyll. Yks suurimatest purjelaevadest siin saarestikus ja uhke ta toepoolest on. 10 purjega. Just nagu Arabella roovlitytar filmist. Hehee. Ja Kristjan vist juba mainis, et see sama laev on ka Baltimeres seilanud. Aga niisiis, meie kruiisist. Hommikune aratus oli 7 paiku, sest sooki pakuti alates poole kaheksast. Mina olin juba varakult yleval, kuigi ma magasin toesti nagu vaike laps, nii monus ja hea uni oli, laev loksus nagu oleks hallis :) ja minu suureks roomuks oli taevas taiesti sinine. Ma nagin, et me olime ankurdanud end suure saare lahedale. See oli just nagu Saladuste saare filmis. Nii ponev! Ma kujutasin ette, kuidas parismaalased meid salaja jalgivad. Hehee. Ponev. Ja muide- vesi oli niiiiii sinine! No toesti, taiesti sinine! Mitte kyll see tyrkiis-sinine, aga nii ilus hele sinine! Eestis, uskuge mind, sellist merd ei nae!
Kui koik olid juba arganud ja kohud tais soonud, siis algas meie kruiisitamine. Uhkel laeval on nyyd kyll mootor mille abil kiiremini edasi saab, niisiis oli alguses taitsa kahju, et koiki 10t purje tegelikkuses vaja ei lahe ja mootor teeb kogu too ise ara. Aga ikkagi, me olime pardal ja t6otas tulla ilus paev. Algas paevitamine, paike laks aina soojemaks. Ja peagi olimegi yhe ranna lahedal, kus meil oli plaan minna snorgeldama. Kes siis veel ei tea, see on selline monus aktiivne tegevus, kus sa kasutades maski saad holjuda vee pinnal, vaadates vee alla ja hingata labi toru. Keeruline seletus. No yhesonaga saad vaadata mis toimub vee all :) sukelduda saab ka, aga ainult korraks, niikauaks kuni hinge jouad kinni hoida. Siis pead minema pinnale ja toru veest tyhjaks tegema.
Ja niisiis- minu jaoks avanes vaade taiesti uude ja nii ilusase maailma! Ma ei olnud ju varem yldse kunagi toeliselt snorgeldanud ja voite ette kujutada minu roomu, kui meid viidigi lopuks Suure Vallrahu kaitsealale. Whitsunday saarestik on osa sellest. Alguses motlesin kyll, et mis seal ikka kalda lahedal nii vaga olla saab. Aga oi kui palju seal olla saab! Meile anti wetsuit, hmm.. see on siis kummist ylikond mis kaitseb stingray'de eest ( ogarai :)) ja hoiab keha kauem soojana. Oi kui tore oli siis lopuks kaldal mask pahe panna, ja vette tormata. Ma olin nii vaimustuses! Esimesed kalad mida nagin olid juba nii ilusad ja triibulised! Ma ei suutnud oma silmi uskuda, tegelikult ka. Ja mida rohkem edasi ma laksin, seda rohkem tuli kalu ja koralle nahtavale. Ja korallid olid nii ilusad ja varvilised. Kovad ja pehmed. Yhevarvilised ja mitmevarvilised. Nii erinevad sordid. Ja nende vahel ujumas niiii palju ilusaid kalu! Koikvoimalikud varvitoonid ja suurused. Okei tegelikult mis siin salata, koige suuremad olid ehk alla meetri, aga siiski. Avastamisroomu jagus koigile. Ja kui meie paadimeeskond neile toitu viskas, et me neid paremini naeksime siis ma alguses taitsa ehmatasin ara, sest yhtakki oli minu umber miljon kala ja nad koik olid minu pea ymber. Ma ei nainud enam mitte midagi! Hiljem selgus et nad olid toidu ilmselt tapselt minu juurde visanud. Niisiis ma sain neid katsuda :) ja oi kuidas nad helklesid. Seal olid yhed vaga ilusad pisikesed eresinised kalad, neid oli nii palju! Ja siis yhed kollase sabaga ja veel nii palju teisi! Yks kalaliik oli konkreetselt vikerkaarevarvidega! Nii nii ilusad! Vahepeal ma proovisin sukelduda neile lahemale ka, aga need katsed loppesid mitu korda vaga soolase vee neelamisega. Nii et ma votsin suuna madalama vee poole, kus nagi neid taiesti kaeulatuses ja igalpool. Ja ikka need korallid! Taiesti kalda lahedal! Vorratu! Ja eriti tore on see, et nendel saartel kus me kaisime kedagi ei ela. Need on taiesti metsikud saared. Looduskaitse all.
Peale snorgeldamist laksime tagasi laevale. Kristjan proovis jarele yhe koie millega sai kiikuda ja end vette visata. Nagu tarzani kiik. Vaga tubli oli ta, ma jaadvustasin selle ilusasti videole ka. Meie uhkel laeval on ka vaga tore vork esiotsas. Seal on vaga tore pikutada ja alla vaadata. Naha koike labi vorgu. Eks pildid ehk seletavad paremini.
Muideks vahepeal teatas kapten, et hetkeks on lounatuul ja me heiskame purjed! Ajeeee! Mind varvati vabatahtlike hulka ja neli inimest (mina nende seas) aitasime koisi sikutada. 3 purje olid oma taies suuruses! Mis siin salata, laev eriti kiiresti edasi ei liikunud, aga vaga ilus oli! Ikkagi purjekas ju!
Hiljem laksime uuesti snorgeldama. Me ei olnud veel eelmisest korrast isu tais saanud ja muidugi olime hakkajad minema. Ja eriti innustavad olid meeskonna sonad, et seekord on siin selles lahes suuremad kalad. Voi vahemalt 1 suur kala, keda kutsutakse Priscillaks. Ta paris nimi oli Hump headed Maori KALA. Oi kui ponev! Ta pidi yle meetri pikkune olema ja meid hoiatati, et me talle katt suu ligi ei paneks, ta voib sind naksata. Nonii. Jalle see ujumiskostyym selga ja minek! Kuulsime juba eemalt, et snorgeldajad karjusid ranna lahedal. Ahah, jarelikult on Priscilla kohal. Hehee. Ruttu ruttu vette! Toitmispaadi juures olid jallegi palju kalu snorgeldajate ymber. Peagi nagimegi pohjalahedal yht suurt kala! Ja oligi see sama kala! Nagime kuidas ta pohjast ylespoole tuli, taitsa julgelt ja taitsa suur kala! Ujus taitsa pinnale valja, vottis toitu. Me nagime teda ikka taiesti kaeulatuse kauguselt. Aga keegi katt valja ei sirutanud. Hehee. Priscilla nahtud, oli aeg jalle korallidega tutvust teha. Seekord katsusime Kristjaniga koos snorgeldada, eelmine kord kaotasin ta silmist ja koik snorgeldajad on ju sama kostyymiga nii et suht voimatu on teiste seas Kristjanit ara tunda. Hiljem selgus et ta oli mind ka esimesel korral otsinud. Hehee. Aga niisiis avastasime seekord koos veemaailma. Ja peale vaikest ringi holjumist nagin Nemo pesa- seda koralli nagu ta multikas oli olnud. Ja seal oli taiesti Nemo sarnane kala. Ei olnud paris tapselt Nemo, aga punane ja valgete triipudega. Hiljem selgus, et see on Nemo sugulane. Nii et Nemot kodus ei olnud, aga tema sugulased olid kyll :) Kristjan raagib teile parast pikemalt Nemodest.
Vaike vahelepoige Kristjani poolt: nimelt laeva kapten Damian raakis yhe loo Nemode e clownfishide kohta. Nimelt on tegemist hermafrodiitidega ja kui emakala ara sureb, siis votab isakala endale perekonnast suuruselt jargmise kala naiseks, olenemata soost (isakala hakkab siis emakalaks). Seega Kalapoeg Nemo filmis oleks Nemo isa peale oma naise surma pidanud idee jargi hakkama tshillima Nemo endaga. Aga miskiparast oli Disney laste joonisfilmis siis asi vaikese valega lahendatud. Ei tea miks!? :D Annan nyyd Kadile jarje tagasi.

Kadi: Kristjan on vaga tore, eks? Selles teises snorgeldamiskohas oli rohkem kalu. Ja seega ka rohkem erinevaid sorte kalu. Oi kui palju oli avastada! Ja see on alles Suure Vallrahu lounaosa. See on uuem osa. Nii et ei joua ara oodata millal saab ka pohjaosa avastada.
Ohtupoolik moodus laeval jallegi. Nautisime imeilusat paikeseloojangut. Hiljem oli meil vaga maitsev ohtusook. Meie laeva valguse juurde ujusid ka kalad, kes ilmselt putukaid jahtisid ja nad toepoolest hyppasid veest valja, et lendavaid putukaid katte saada. Nende seas oli ka yks suurem, punaste hooguvate silmadega kala. Taitsa oudne kohe. Aga punased silmad oli tal ilmselt mingi lambi peegeldusest. Igatahes sai selle yle kovasti nalja. Kes ikka usuks, et jaa me nagime vee all ujus suur kala punaste silmadega. Hiljem selgus, et see oli Giant Trevally ilmselt :)
meil on laevas yks suur plakat kus on paljud austraalia kalad peal ja niisiis me alati nyyd otsime koik need kalad sealt yles keda me juba nainud oleme. Neid on kokku juba paris palju.
Ohtul hiljem tehti meile ilus tahevaatlus tutvustus. Meile naidati ara kuulus Southern Cross ja tahtkujud, mis sellel hetkel nahtavad olid. Vaga ponev oli. Ja ameeriklased olid nii vaimustuses, kui ma neile hiljem ytlesin, et ka Eestis naeb augustikuudel tahesadu. Nemad ameerikas ei nae eriti yldse langevaid tahtigi.
Ohtuks olime ikka paris vasinud. Kuulasime natuke kitarrimangu ja laksimegi oma kajutisse tuttu.

Kristjan, 13.07:

Ma ei oska Kadi emotsioonikeeles kirjutada, teen lyhidalt, parast Kadi ise kirjutab yksikasjalikult!
Tana oli vaga tore paev, kaisime mingis rannas ja parast ujusime ja siis soime ohtust ja laksime magama. Umbes nii.
Aga tegelikult oli asi vahekene teistmoodi. Peale hommikusooki seilasime mooda merd ringi Whitsunday saarte vahel. Laeva esiosas on yks koitest vork, kus saab korraga 2 inimest pikutada, see on nagu valjaspool laeva ja allpool on ainult vesi. Pikutasin seal hommikul ja kuulasin muusikat ning pidasin omaette vaikest vaala-,delfiini- voi muude huvitavate elukate vahti, aga midagi silma ei hakanud. Parkisime laeva sujuvalt ara yhes lahesopis (Tongue Bay vmt). Ja ennae imet! Ymberringi ujusid suured merikilpkonnad, vaga lahe! Seejarel hyppasime paati ja soitsime randa, kus 15 minutilise jalutuskaigu jarel joudsime Whitehaveni randa. Hmmm, kuigi olen nainud palju ilusaid randasin siin Ausraaliamaal, oli see vaieldamatult koige imelisem! Rand on ise ca 7 km pikk ja vesi on vaga ilus, helesinine ning liiv on taiesti valge. Liiv on kusjuures vaga jahe, yldse kuumaks ei lahe paikese kaes. Rannas viibisime umbes 2 tundi ja joudsime seal isegi ara poleda, ilma et oleks peesitanud rannalinal. Ujusime ja nautisime niisama seda kaunist randa ja vaateid. Klopsisime ka moned pildid ja videod, et Teie ka natukenegi sellest osa saaksite hiljem. Isegi kalad olid seal vees valged. Kadi oskaks muidugi paremini kirjeldada seda, aga uskuge mind, tegemist on toelise paradiisirannaga! Parast soitsime tagasi laevale lounat sooma. Laeval on ka yks vaga vinge Tarzani kois, millega saab vette soita. Lahe, mulle meeldis igatahes! Yks kilpkonn tuli laevale vaga lahedale ja ma hyppasin vette, et temaga seal vahe ringi ujuda, aga ta pani kohe ajama miskiparast. Argpyks selline! Tegelikult on nad vaga vinged ja mul kahju, et inimesed nende ilusaid randu seal havitavad ja nende pesitsemiskohti kah. Shame on them!
Nii, peale seda seilasime edasi, plaanis oli yhte kohta veel snorgeldama minna. Ma pidasin natuke vaalavahti oma vorgus jalle ja mone aja parast nagingi midagi suurt vees hulpimas. Pootsman nagi ka seda ja tema kogenud silm ytles kohe, et tegemist on vaalaga. Rahvas sibas kaamerate jarele ja jargmised pool tundi tiirutasime laevaga ymber 2 suure Humpback vaalade! Ma oma fotokaga vaga head pilti ei saanud kahjuks, kuna mul pole eriti zoomi, aga vaga vinge oli neid ookeanis oma silmaga ringi ujumas naha!
Seejarel laksime snorglisse. Seekord niipalju iluaid kalasid ei nainud, aga moned hakkasid ikka silma ja korallid olid ilusad. Uhed olid sellised sinised, mis olid alguses lahti ja kui lahedale ujusid, siis laksid kinni nagu loksud. Ja korraga laks rahvas jalle elevile ja nagime jalle neid vaalasid! Seekord nad lausa hyppasid veest valja ja me jalgisime neid otse veest! Omaette ja uus kogemus jalle. Meeldis. Kadi siin korval piniseb, et ta luges, et need kyyrvaalad pidavat 16 m pikkuseks kasvama. Lahe. Nii et vaga tore paev hakkas jallegi ohtusse saama. Tana oli Ameerika perekonnas Andrew synnipaev ja ta sai 13-aastaseks. Ma ei tea, missugust synnipaeva veel voiks tahta yks 13-aastane poiss? Yle 100 aasta vana piraadilaev, paradiisirand, vaalad, Tarzani koiega laeva pealt vette soita! Ohtusoogilauas laulsime talle synnipaeva laulu kah. EI, vaga tore seltskond on siin laevas, niipalju eri rahvuseid. Siin on ameeriklased, inglased, shotlased, sakslased, shveitslased, kanadalased, austraallased, hollandlased, yks kutt on isegi Alaskalt, see laheb vist USA alla siis vist? Kadi vaidleb siin vastu, aga ma olen endas kindel. Kui keegi teab tapsemalt, siis endke teada. Minu meelest on see USA osariik. Yks mees Kanadast tuli eile meiega raakima ja ytles, et kais 1990 aastal Eestis, Tallinnas ja Saaremaal, oi, isegi yks vanaema pidavat tal olema eestlane. Ta kais Eestis kylastamas oma kaugelt sugulasi. Nii lahe. Ytles, et keegi sugulastest oli tollal korgel kohal Eesti valitsuses ja aitas kaasa meie iseseisvusele. Ta ytles, et kui me kunagi Kanadasse peaksime reisima, siis voime tema suures majas peatuda niikaua kui ise tahame, hehee, kas uus reisiidee? Igatahes jah, vaga lahedad inimesed siin. Yks tydruk on ainult vagagi tyytav. Ma ei soo seda ja ei soo toda, kysib koguaeg mingeid spetsiaalsooke jne ja on koige vastu allergiline. Olgu, see selleks, aga miks peab sellest koguaeg raakima, soogilauas ja mujal, mina naiteks ei viitsi kuulata sellist jura, aga see naine ei suuda vait olla, ainult patrab ja patrab. Ega ta siin eriti kellelegi meeldi, ma ei ole ainuke, kui te arvate, et ma mingi tibi olen! Vette ta ka ei lahe, pidavat kalu kartma. Siis istub niisama paadis ja soidab meiega kaasa ja parast raagib kui ilusaid kalapilte ta sai, et tal ikka nii hea underwater mode kaameral ja et nii monus on paadist kalu jalgida ja et ta ei tahagi vee all neid naha. Mida iganes :D. Tana yks sakslane ka veel raakis, et on Tallinnas kainud. Tore.
Noh, praeguseks lopetan, Kadi voib veel kirjutada hiljem, kui mul midagi ununes.

Kristjan, 14.07:

Nii, Kadi ei viitsinudki kirjutada siia praegu, ma siis teen ise vaikse lyhikokkuvotte meie tripi viimasest paevast. Hommikul kaisime yhel Hooki nimelisel saarel, kus olid koopad, kus veel 150 aastat tagasi elasid aborigeenid. Kapten raakis nende elust ja kommetest ja tegime moned pildid kah. Seejarel rahvas tsillis niisama laeval ja hyppas koiega vette jne. Ja siis alustasimegi juba teekonda tagasi Airlie Beachi. Tuul oli paris korralik ja panime purjed ka yles, vinge. Meie laev oli igatahes koige ilusam purjedega laevadest , mida me nagime! Ja tagasisoidul nagime ka delfiine laeva korval ujumas, nii et vagagi ilus lopp meie kruiisile, 3 paeva ja 3 ood Whitsunday saarte vahel seilamas. Vaga rahul oleme selle reisiga, selle nimel tasus kyll sidruneid korjata! Minu meelest praeguse reisi vingeimad paevad. Vot nii. Kui Kadi tahab siia midagi, siis ta kirjutab, kui ei taha, siis ei kirjuta ja paneme selle blogi kohe yles koos monede piltidega. Tsau! Ahjaa, leidsime moned sobrad ka laeva pealt ja kui koik plaaniparaselt laheb, siis soidame homme koos inglise kuti Davidi ja tema tydruksobra hollandlase Emmaga Cairnsi poole! Ja tana on koos laevameeskonna ja reisijatega vaike koosviibimine Beachesi baaris. Lopetasin. Tsau.

Kadi: Mul ei ole lihtsalt sonu. Mul on nii kahju et meie kruiis labi sai. Nii palju ilusaid asju ja kohti, et ma lihtsalt ei taha enam maapinnal tagasi olla. Merel oli nii monus ja rahulik! Nii tahaks tagasi ja seilata veel merd moned paevad. Mulle meeldisid koik need loomad keda nagime. Merikilpkonnad, vaalad, varvilised kalad ja korallid! See oli toesti kogemus-elamus eluks ajaks!!! ma ei oskagi praegu kirjutada. Eks koigil oli kahju laevalt ara tulla. Meil oli vaga tore seltskond ka, nii et jah... ma kirjutan millalgi midagi veel. Praegu lihtsalt ei ole sonu.

Wednesday, July 8, 2009

Bye, Bundy!











Kadi:
niisiis ma lubasin siia midagi kirjutada. Viimasest kirjutisest on juba monda aega moodas ja inimesed on minu poole poordunud kysimustega, et kus on uued ponevad sissekanded. Nyyd ma siis vastan teile: kannatage, sobrad! Kannatage 3 toopaeva veel, sest tapselt niipalju on meil toopaevi siin alles jaanud. Kui ilm muidugi ilus pysib. Ja tapselt 3 paeva on meil jaanud veel, et veeta need siin Bundabergis, kus me oleme nyydseks kokku olnud 3 kuud.
Mis on siis vahepeal juhtunud? Kahjuks/onneks on vahepealne aeg moodunud endiselt tootahe all. Aga mis siin salata, nalja on siin ka vahepeal saanud. Selle elavaks toestuseks on meenutus yhest toredast ohtust kui meie sobrad Katherine ja Kevin veetsid siin oma viimase nadalavahetuse. Muidugi pidime me minema siis yle tee kortsi, et nende lahkumist ja puhkuse algust tahistada. Kellele ei meeldi peojutud, see voib selle blogi lugemata jatta.
Aga need kes nyyd endiselt edasi loevad siis neile ma kirjutan. Esialgu ei olnudki meil nagu vaga tahtmist minna, aga ma maletan selgesti, et Kristjan oli see kes ytles, et mine pane end valmis, me lahme siiski. Moeldud-tehtud. Peagi olimegi yle tee Banjo's Taverni hoovis, rohelises olle aias, kus on lubatud muideks juua ka oma ostetud alkoholi. Meie leppisime Kristjaniga kokku, et votame kumbki yhe olle. No hasti. Meie seltskond oli jargmine- mina, Krissu, Kevin, Katherine ja 2 inglise tydrukut Kelly ja Donna (Ei, mitte need Beverly Hillsi tydrukud!). Inglise keelt me raagime koik ja hoov oli rahvast tais. See tagaaed on seljakotirandurite seas ysna popp koht, tuli nii valja. Rahvast oli paris palju. Ja muusika oli ka. Siseruumides kais diskotants, aga sinna me ei joudnudki, valjas pingitaga oli palju lobusam. Ja eriti lobusaks laks siis, kui Kelly avastas yhe energia joogi, milles oli 8 % alkoholi ja maksis ainult 2.50. Eesti rahas siis vist mingi 22-23 krooni. See on siin odav. Ja niisiis me otsustasime seda proovida. Pilte tegime ja nalja sai. Mingil hetkel jaime loksu yhe aia taha, aga see on meil omaette nali, siia kirjutades ei oleks see enam nii naljakas. Ja niisiis oli yks tore ja asjalik, lobus ohtu :)

Ja eile oli meil viimane toopaev. Saigi see 3 kuuline Bundabergi periood labi. Tana ohtul istume bussi peale ja soidame 10 tundi pohjapoole, Airlie Beachi nimelisse vaiksesse linna. Miks? Sest seal on paradiisisaared ja seal algab meie puhkus. Siis tulevad uued pildid ja asjad. :) Head puhkust meile!

Piltidele kommentaarid siis:
need on tehtud siis sidrunivaljadel, meie viimasel toopaeval. Yhe pildi peal on meie ylemused ja traktoristid ka peal. vaga toredad inimesed. Rick, Scotty ja Dale. yhel pildil on teetass ja sidrun nimega Katu. see oli yks suur sidrun, nii et saate tavalise teetassiga vorrelda. muudel piltidel me teeme igast nalja, ronisime nendesse kastidesse mida me taitma pidime ja redeli otsa. Nende redelitega pidime paevast paeva tootama. ikka yles-alla ronima. ei olnud kerge :D ja see kott mis mul kohu ees on, see ongi see kott mis kaalub 20 kg kui ta on taiesti tais. voi isegi 25 kg. piltidel on kott tyhi muidugi. yhe pildi peal on Kristjan mandariini puu juures, vaadake kui suured ilusad punased mandariinid! :)