RING PEAL!

Terekest Kristjani poolt siis. Nimbin oli selle kylakese nimi, mida paar paeva tagasi uudistamas kaisime. Ma selle asula ajaloost suurt midagi ei tea, aga praegu on tegemist suhteliselt hullumeelse kohaga, mis koosneb suuresti yhest tanavast, kus on kohvikud, suveniiripoed, riidepoed jne. Kohe kui bussi pealt maha saad, lendavad mingid paskaagid ligi, kes yritavad myya igasuguseid narkootilisi toimega illegaalseid aineid nagu naiteks kanepit, seeni jne. Iga poe voi kohviku nurga peal istuvad punaste silmadega mehed-naised ja popsutavad marihuaanat. Enamus nendest on valimuse jargi otsustades juba veidi yle keskea, rasitud valimusega rastapatsid peas. Ei, need on vaga muhedad sellid osad. Noored turistid Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt uudistavad mooda tanavat, kas puhtast uudishimust voi yritavad ka midagi osta, et ennast ohtul pilve tommata. Kohvikus istudes ja aknast valja vaadates on naha, et muuseumi taga kaib korralik narkoari, keegi naisterahvas myyb hoolega turistidele kaupa. Ohtul lokke aares istudes kuuleme vanade kohalike kaest lugusid nii kanepi kui ka muudel teemadel. Tegemist on tosiste spetsialistidega, kes kanepit ostes uurivad seda enne oma taskumikroskoobi all. Selgubki, et prantsuse kutt on ostnud toeliselt kehva kaupa. Hehee, paras, eksole? Kui rohkem huvi taimeteaduse vastu oleks, siis saaks seal istudes paris targaks. No selline linnakene ongi. Narkootikumid on seal muidugi illegaalsed ja politsei pidi aegajalt tanavat puistamas ka kaima. Igal aastal korraldatakse Mardi Grassi yritust, mille eesmark oleks siis kanep legaliseerida, aga siiamaani neil see onnestunud ei ole. Vagivaldsed need vanataadid ei ole, popsutavad omaette, lihtsalt naljakas on vaadata, kuidas Gandalf Hallid matkavad mooda teeaart, hallid rabalad seljas, hall habe ees, sau kaes. Imelik on ainult vaadata punaste silmadega rasitud valimusega noort ema, kes annab tanaval lapsele tissi. Lapsest sirgub ka kindlasti aja moodudes monus taimeteadlane. Noh, ma jatan siia Kadile ka ruumi, et ta nende kodanike kaitseks sona saaks votta.
Byron Bayd mina korralikult ei nainudki, kuna vihma sadas peaaegu koguaeg ja vihmaga seal suurt midagi teha pole. Byronist soitsime edasi muudkui ylespoole, kus jargmiseks peatuspaigaks kujunes Surfers Paradise.

Kadi: heh, mis kaitsma ma neid nyyd hakkan, aga mina nagin asja natukene teistmoodi. Esiteks laksin ma ise sinna selle mottega, et otsida selliseid toredaid lillelapsi, lihtsalt onnelikke hipisid. Minu otsinguid segas pidev kanepilohn, mis oli igalpool! Varvilistes riietes lillelapsi oli seal vahe, kyll aga oli seal palju niisama elupoletajaid ja siis muidugi see vanema generatsiooni rahvas, kes on Aquariuse Festivali aegadest parit (see oli yks kuulus festival, mis Nimbini kuulsaks tegi). Need vanaonud, kes seal istusid, olid nii omas maailmas, nii rahulikud ja tundus, et onnelikud. Kes neile saaks seda keelata? Mind ei hairi see, et nemad seal kanepit suitsetavad, kyll aga hairis mind asjaolu, et koik need noored britlased ja prantslased, need noored 18 aastased tulevad siia, et end segi tommata. See oli suht masendav. Kohalikud, need kes siin on aga 10, 20, 30 aastat olnud, mind ei hairinud. See on nende eluviis. Ja nagu naha, siis politsei on ka kanepitarvitamisega harjunud. Eks nad ilmselt toesti pigistavad silma lihtsalt kinni. Nimbin on oigupoolest ainukene linn vist Austraalias, kus selline asi on nii avalik!!! (naed Kaisa, alles esimest korda panin siin blogis hyyumargid, hehee ;)) Alternatiivne elustiil koos koigi oma heade ja pahade kylgedega. Nii et minumeelest las see kylake olla selline nagu ta on. Las olla neil oma Amsterdam seal sygaval vihmametsade keskel, koigest muust eraldatuna :)
Surfers Paradise on toeline pilvelohkujate linn! Kogu elu tiirleb jallegi ranna ymber, nii et kui vihma sajab siis ei olegi nagu palju teha. Aga rand on ilus ja kindlasti oleks tore siia naiteks 18ndale korrusele moneks ajaks elama jaada. Hehee. Kahjuks ei ole siin jallegi tipphooaeg, inimesi jaab aina vahemaks ja vihmad muutuvad ilmselt sagedamaks.
Kyll saab aga halva ilma korral minna naiteks monda teemaparki nagu naiteks Wet'n'Wild. See on siis yks suuuuur veekeskus. Me laksima ka yhel hommikul sinna ja oh seda roomu! Nii palju veeatraktsioone, liumagesid ja muud nalja! Muidugi pidime me need koik jargi proovima. Ainuke asi oli see, et inimesi oli veel peale meie ja jarjekorrad olid osadel atraktsioonidel vaga pikad. Nii pidi paris tihti kusagil 20-25 minutit lihtsalt jarjekorras ootama, enne kui kusagilt alla saad lasta.Aga minu arvates oli see seda vaart. Nalja sai, vihma sai (see oli koik lageda taeva all) ja jaatist sain ka. Mis sa hing ikka oskad tahta yhelt veepargilt :) Yhtegi pilti me seal kahjuks ei teinud, kuna kaamerad olid kotis ja koikide nende atraktsioonide vahel joostes ei saanud mahti, et kaameraga tegeleda. Keda huvitab, voib Wet'n'Wild googeldada. Kodulehel on seal ka kindlasti palju pilte. Seda, et meile seal meeldis, naitab ka fakt, et me veetsime seal terve paeva :) Ohtuks olime molemad vasinud.
Homme jatkame oma teekonda, meie bussipassi viimane reis on taas suurlinna, seekord Brisbane'i. Need, kes meie tegemistel hoolega silma peal on hoidnud ja meid kaardilt jalginud, need teavad miks see koht meile vaga oluline on ;)

13.03.2010
Kadi: nii ja nyyd olemegi lopuks Brisbane'is ja ma avaldan teile saladuse- AUSTRAALIALE ON RING PEALE TEHTUD! Koik ranna-aared on avastatud ja keskmaal kaidud. Koik-koik mis meid sellel maal huvitas, on nyydseks avastatud. Lisaks Austraaliale sai ring peale tehtud ka Uus-Meremaale, nii et meie seiklused siinmaal on nyydseks peaaegu vist et labi. Enam pole lihtsalt midagi uut avastada. Nii et joudsimegi Brisbane'i, linna, kus me juba oleme kainud. Terve nadala pyhendasime too-otsingutele. Laiali sai saadetud yle 100 CV ja senine tulemus- vastatud umbes 25le. Eitavalt. Ainult 2 pakkumist on tulnud, aga mitte nii head, et kinni haarata. Eks nais mis meist saab. Selle nadala sisse on mahtunud ka Australia Zoo kylastus. See on siis selle maa koige kuulsam loomaaed ja number 1 turistiatraktsioon moningate andmete jargi. Ei saanud ka meie minemata jatta kuulsasse Steve Irwini loomaaeda! Loodetavasti te ikka teate kes oli Steve Irwin. Kes ei tea, uurige internetist, kyll te ta pildi jargi ehk ara tunnete :) tegemist on austraallastele vaga tahtsa isikuga, kelle elu eesmargiks oli paasta metsik loodus. Tutvustada maailmale erinevaid loomi ja midagi nende heaks teha. Oilis eemark, kas pole? Nyyd tegutsevad aktiivselt tema loomaaias edasi tema naine ja 2 noort last. Piletihind oli kyll kallim kui muidu loomaaedades (eesti rahas umbes 500 krooni) aga selle hinna sees oli juba naiteks elevandi toitmine. Saime meiegi osa. Elevant tuli ja vottis oma marja londiga ilusasti peost porgandit. Tema ees oli natuke kohe olla kyll, ta on ju niiiii suur loom! Aga jallegi omaette elamus. Lisaks oli veel koaalatutvustus, kus koik said koaalale pai teha. Oi kui pehme ta oli! Mina muidugi pidin hiljem veel minema ja ta sylle ka votma. Lisaraha eest kahjuks. Aga nyyd on mul ilus pilt sellest ilusasti hetkest. Vaike 2-aastane koaalapoiss Bailey ja mina oleme koos pildil :) oi see hetk kui ta mulle sylle anti- ma ei suutnud millestki muust moelda ja mu nagu oli nii naerul! Toeline onnehetk jallegi! Pisike karvapall minu syles, nii vahe ongi onneks vaja! :) just selline elu mulle meeldib. Avastamist oli veelgi, koik krokodillid tuli yle vaadata ja suurele show'le ka minna! Seal lendasid kymned ja kymned varvilised linnud ohus ilma ja maandusid ometigi just sinna meie juurde areenile. Nagime kuidas yks mees poole meetri kaugusel krokodillist talle sooki viskas ja kuidas vaga pikk madu vee all ujus.Uudistasime, kuidas suurele Galapagose kilpkonnale kaelamassaazi tehti. Kaisime wombatitega jalutamas ja tutvusime esmakordselt echidna nimelise loomaga. Ei jaanud taasavastamata ka meie vahvad tasmaania kuradikesed ja yksildased dingod. Kangurud olid seal muidugi ka. Armsakesed nagu alati. Ja muidugi minu pisikesed armsad ja kohevad punased pandad- kiisu ja rebasemoodi loomakesed. Seda koike muidugi valvurite valvsa pilgu all. Ja valvuriteks yle terve loomaaia ei olnud keegi muu kui igatsorti sisalikud, kes koikjal ringi jalutasid! Enamus neist olid umbes poolemeetrised. Ja neid oli toesti iga nurga peal. Tapselt nagu valvurid. Me kutsusime neid rangeriteks, iga kord nad valvasid, et keegi ei astuks naiteks krokodillidele liiga lahedale. Paeva lopetuseks kaisime vaatasime ka korval olevat loomade haiglat, nagime ainult yhte pisikest kilpkonna, kes oli seal patsient. Vot selline paev siis.
Mis me siis veel oleme teinud? Kaisime oma Fitzroy soprade, Martina ja Chrisiga linnapeal monikord. Oh neid! Nad on sellised inimesed, kellega meil huumorisoon 100% klapib ja seega oli nendega iga kord nii tore koos aega veeta ja naerda! Kahjuks lahkuvad nad kohekohe Austraaliast. Nii ta kahjuks paraku on. Me oleme siit ennegi endale sopru leidnud, aga randurielu on siin koigil sarnane- ykskord tuleb jalle teele minna ja sobrad seljataha jatta. Kurb muidugi, aga peale nyyd juba 16 kuud randamist, on selline asi taitsa tavaline ja nagu oeldakse siis inimene harjub koigega.
Mis me nyyd siis edasi teeme? Porutame Port Douglasesse. Seal ootavad meid yhed teised sobrad, keda jalle tore naha. Proovime seal tood leida, see oleks vaga tore keskkond kus monda aega elada. Aga tundub, et siin Austraalias ei tea kunagi mis tulevik toob, eks nais siis kuhu me tegelikult valja jouame :P ja koikide eelduste kohaselt tulen ma juunis koju. Ei tea veel, kas Kristjan ka, ja ei tea veel millal ja kus ja kui kauaks. Koik. Rohkem uudiseid polegi praegu. Side lopp :)

Kristjan: viisa kehtib meil novembrini ja kui mingi normaalse tasuva too leiame, siis ma plaanin siin ikka monda aega raha teenida veel, aga eks paistab. Sidruneid me saaksime ka korjama minna Bundabergi lahedale, aga Kadi ei viitsi kasi mudaseks (voi siis sidrunipuude okaste puhul- veriseks) teha. Austraaliast on mul igatahes kopp ees, Uus-Meremaa korval on see ikka taielik pommiauk. Kindlasti on ka siin tekkinud oma lemmikpaiku, aga mis seal salata, New Zealandiga ei anna neid vorrelda.
Austraalia Zoo kohta ma mainiksin niipalju, et kui elevantide toitmine ja koaalaga mangimised valja jatta, siis mulle meeldis Aucklandi loomaaed isegi rohkem, palju suurem ja palju rohkem erinevaid loomi. Ja ma sain loomaiast ideid oma uue novelli jaoks.
Mis ma veel siis oskan kosta, kinos oleme kainud, Oscarivoitjad ja kaotajad ara nainud. Minu eelmise aasta lemmikuks filmiks on kahtlemata Inglourious Basterds, aga ei vaidle vastu, et Avatar oli vaga hasti tehtud ning Hurt Locker kah. Koik 3 on sojafilmid, aga nii erinevad, et raske on neid omavahel vorrelda. Hurt Locker (ma kuulsin, et Eestis on see tolgitud Piinakamber? Eriti ei lahe teemasse ju??) on vagagi realistlik ja kohati imestamapanev film. Ma ei tea, kas see on tosielul pohinev? Igasuguseid hulle adrenaliininarkaritest sojardeid on ikka olemas. Suur sojafilmide austaja ma pole, igasugu Pearl Harbourid imevad vilinal, syda laheb pahaks kui US & A lipp jalle suurel ekraanil lehvima loob ja ameerika superkangelased kodumaale kuulsust toovad, blablaa. Hurt Locker on aga vaga hasti tehtud ja mojuv. Siinkohal hindangi ara 2009 aasta filmid 10 palli systeemis:
Avatar 9/10
Hurt Locker 8/10
Ice Age 3, 6/10
2012 6/10
UP 8/10
Angels and Demons 6/10
Sherlock Holmes 7/10
Coraline 8/10
Watchmen 7/10
Knowing 4/10
Wolverine 7/10
Star Trek 7/10
Terminator Salvation 6/10
Drag Me to Hell 5/10
Public Enemies 6/10
Harry Potter VI 7/10
District 9 9/10
Inglourious Basterds 10/10
Cloudy With a Chance of Meatballs 7/10
Boondock Saints II 6/10
The Men Who Stare at Goats 6/10
The Road 8/10
Up in the Air 5/10
Invictus 7/10
Percy Jackson 4/10
Lovely Bones 8/10
Alice in Wonderland (2010 aasta vist) 6/10
The Green Zone 4/10

Vot niimoodi, rohkem mul praegu ei meenugi. Soovitan neid filme, mille skoor on yle 6. Jargmised filmid, mida ootan, on Robin Hood, Clash of the Titans, Iron Man II, The A-Team jne. Head paeva jatku!

Ahjaa, Brisbane jaab mulle eelkoige nyyd meelde kui linn, kus on odav sushi (seda me soome siin peaaegu iga paev) ja odav kino kah.