Mis Saigon?

Kristjan, 23.oktoobri parastlounal: Koigepealt sydamlikud onnesoovid ja pikka iga minu kallile oekesele tanase hallipaeva puhul!!!!!! Jakartas elab ca 70 miljonit inimest. Rongiga agulitest moodudes oli kyll kuidagi kurb vaadata, kuidas nad seal elavad. Nagu hiiglaslikul prygimael. Tanavad igasugust saasta tais ja inimesed vaga kohnad ja rapased. Ka kesklinn polnud vaga puhas, aga inimesed on sobralikud ja onnelikud, naeratavad ning tahavad juttu raakida. Kaisime kohaliku Vabadussamba juures ja tipus, kust avanes hea vaade sellele tohutusuurele linnale. Proovisime ara ka uue transpordivahendi, kuhu lisaks juhile mahub 3 reisijat. Tegemist oli sellise naljaka pisikese poriseva mootoriga masinaga, lisan siia pildi ka, ei oskagi lahemalt kirjeldada. Kuna me Jakrtas eriti rohkem aega veeta ei soovinud, siis lendasime jargmisel paeval Vietnami. Ho Chi Minh ehk Saigon jattis meile esmapilgul kyll vaga hea mulje: ilusad omaparased majad, puhtad tanavad, hoopis erinev Indoneesiast. Hotell oli ka vaga meeldiv ning yle tee leidsime kohe ka toreda restorani, kus me oleme nyydseks soonud nii hommikul, lounal kui ka ohtul. Super. Ja hinnad on veelgi odavamad, kui Indoneesias. Proovime erinevaid Vietnami sooke, mulle maitses eriti yks Vietnami riisipannkook, mereandidega. Tellisin teise ka, kelner oli yllatunud ja saatsin parast 'compliments to the chef'. Selle roa nimi oli Banh Xeo. Kuna Vietnami nimega seondub peaaegu igayhele Vietnami soda, siis kaisime isegi uudistamas soja ajal Cu Chi nimelises kohakeses sodruite poolt ehitatud, kaevatud tunneleid ja kaevikuid. Nimelt olid nad kurja vaeva nainud ja uuristanud maa sisse kokku ca 220 km pikkuse mitmetasandilise tunnelivorgustiku. Praeguseks on osad neist ka turistidele avatud ja saime ise seal kagarkonnis ja kohati ka kapukil 90 meetrise loigu labitud. Tunnel oli suht kitsas ja madal, esimene tasand 3-4 meetri ja viimane, kolmas tasand ligi 10 meetri sygavusel maa all. Klaustrofoobiast tollased vietnamlased vist kuulnud ei olnud. Ma voiksin nendest tunnelitest veel pikalt raakida, aga see ei paku vist teile eriti huvi nagu ma naen. Meile tutvustati veel igasuguseid lokse, mis olid ameeriklaste jaoks maa sisse kaevatud ja naidati vaga propagandlistlikku (?) lyhifilmli pisikesest tydrukust, kes lasi sojas maha 18 ameeriklast, lohkas 2 tanki jne jne. Sai endale hiljem aunimetuse American Killer Hero. Vot sellised lood siis siinpool sood. Siin sai lasketiirus ise ka igasugu Kalasnikove ja muid relvasid tulistada, aga minusugusele patsifistile see loomulikult huvi ei pakkunud ning Kadi ytles ka, et tema tulistamised on tulistatud ja see toob talle ainult halbu malestusi. Seejarel kaisime Louna-Vietnamis maailma suuruselt 7-nda joe Mekongi deltas ja selle ymbruses. Nagime, kuidas kohalikud inimesed elavad, pesevad, soovad, kokkavad, pissivad, kaubitsevad, tootavad, magavad jne. Kahe paeva jooksul tegime nii monegi paadsoidu nii suurema mootorpaadi kui ka pisikese aerupaadiga. Taitsa tore oli. Kylastasime yht vagagi omalaadset turgu, mis asus keset joge. Igal hommikul kella 3-4 ajal saabuvad sinna kohalikud farmerid ja asuvad myyma puu- ja juurvilju. Suuremates paatides tegeletakse hulgimyygiga, pisikestest aerupaatides aga jaomyygiga. Mulle meeldis asja juures just see, et tegemist on toelise kohalike jaoks moeldud turuga, kus ei pyyta turistidele igasugu saasta suveniiride naol kaela maarida. Kuigi pisikese nyansina peab ara mainima, et toole olid pandud ka pisikesed lapsed, kes siis oma syytute nagudega myysid turistidele jaomyygist puuvilju, karastusjooke ja vett. Tore oli vaadata, kuidas asi seal deltas toimis. Ymberringi tegeletakse korilusega, pyytakse kala, pollumajandus on heal jarjel, joes pestakse nii pesu kui ka iseendid, paljud elavad oma paatides, millest on ehitatud toredad ujuvad majakesed. Jogi on hetkel igasugu sodi ja puuoksi tais, kuid vihmahooaeg on loppemas ja siis laheb pilt ilusamaks. Ma unustasin ara, et vahepeal kaisime ka kommivabrikus, kus tehti kookospiimast maitsvaid komme, ostsime ise ka nii monegi kotitaie, akki onnestub Eestisse ka tuua kunagi, ise oleme juba 2 pakki kyll ara soonud :). Samuti kylastasime pisikest riisinuudli tehast. Kadi votab ka kohe sona, ma unustasin vist mone asja ara. Tsau. Kadi: nii. Koigepealt minu poolt ka Laurale suured kallid synnipaeva puhul! Kristjanil jai mainimata ka meie tore kohtumine yhe suure pyytoniga. Ei, mitte looduses, vaid meie tuuril yhes kodukeses oli neil seal suur, 15 kilone madu :) loomulikult sai teda endale olgadele votta ja loomulikult me seda ka tegime. Eks pildid raagivad enda eest. Mulle ta meeldis :) ilus loom, uhke mustriga. Aga loomulikult meeldis mulle ka see kookose kommitehas. Need kommid mis nad seal teevad on imemaitsvad ja soltuvust tekitavad ;) kui meil moned alles jaavad, siis me toome teile ka :) Minumeelest laksid molemad meie tuurid igati asja ette. Infot Vietnami kohta saime kovasti ja mingi ylevaade on nyyd siinsest eluolust. Mulle meeldisid paadisoidud Mekongi joel. Tore on naha ikka euroopast VAGA ERINEVAT elustiili. Jogi on neile eluks nii vajalik ja nagu Kristjan juba mainis, on osad inimesed vee peale elama kolinud. Muidugi ega puhas see jogi ei ole, aga tundub, et neid see ei morjenda. Kylastasime ka erinevaid puuviljafarme, nagime kuidas kasvavad sellised viljad nagu durian ja dragon fruit (draakoni puuvili?). Osad olid veel, aga ma hetkel ei suuda meenutada nende nimesid. Veel nagime ara ka 2 suurt Budha kuju. Huvilistele infoks, et Vietnamis on 9 erinevat religiooni, millest peamine on budism. Meie hotellid kus peatusime (Kim Hotel ja Chau Long) olid molemad vaga ilusad, korralikud ja puhtad. Ja ohukonditsioneeriga. Ilmad on siin palavad, nii et see on ysna hadavajalik siin. Saigonis viibides kaisime koguaeg soomas yhes restoranis, Beautiful Saigon hotel 2 restoranis. Neil oli nii suur valik erinevaid toite ja meeskond ka vaga tore. Nii et tulime ikka ja jalle tagasi. Enamvahem kogu nende meeskond lopuks teadis meid. Hehee. Vaga tore. Ja meil oli alati sama laud ka :) Louna-Vietnamiga on seekord nyyd siis yhelpool, meil ei ole paraku rohkem aega siin veeta, avastamata on veel kesk- ja pohjaosa. Ei hakka veel Vietnami kohta yldistusi tegema, eks me koigepealt lahme vaatame ylespoole ka ja alles siis vordleme Indoneesiaga ja avaldame oma arvamusi :)

Jawa

Kristjan, 13.oktoobril:
Balilt lahkusime bussiga Denpasari linnast Ubungi jaamast. See oli ka omaette ooper. Hotellist tellisime takso Ubungi, kohe kui bussi pealt maha astusime, oli kymmekond kahtlast tegelast ymber. Tegelikult me polnud veel taksost valjagi lainud, kui nad pagasniku avasid ja meie kotte nappima hakkasid. Seejarel hakkasid nad meid oma bussifirmade poole tirima, pakkusid soodsaid pileteid ja naitasid pildi pealt ka oma uhkeid busse. Otsustasime siiski veidi enne seal bussijaamas ringi vaadata. Osad kaisid meil veel 15 minutit sabas ja raakisid midagi, ma eriti teemasse ei syvenenud. Muide, seal vois olla umbes 1000 inimest ja me olime ainukesed valged. Nii et jollitamist oli neil seal kyllaga. Lopuks leidsime koha, kus veidi ametlikuma valimusega tyybid busside ees pileteid myysid. Bussid nagid vaga viisakad valja ja piletimyyjatel olid yhte varvi (sinised) sargid seljas, mille peal oli bussifirma logo ja nimetus Restu Mulya. Hind oli soodne ja ostsimegi piletid ara. Bussi valjumiseni oli kyll veel paar tundi aega. Kahtlust aratas asjaolu, et need kutid, kelle kaest me piletid ostsime, kadusid peale seda nagu vits vette ja hiljem myysid pileteid hoopis lillade sarkidega mehed. Kui bussipiletid niioelda realiseerima hakkasime, siis lilla sargiga onu vaatas kyll veidi imelikult neid pileteid ja uuris, kust me need ostsime ja kelle kaest, tegi isegi vaikse telefonikone, aga onneks tundus asi siiski korras olevat ja bussi peale me saime. Bussiteenus iseenesest on siin igatahes vaga korralik. Vorreldes Austraaliaga naiteks. Esiteks hind on ligi 10 korda soodsam. Teiseks olid meil soojad tekid, padjad. Kolmandaks saime kohe soidualguseks kerged snakid: saiakese, vahvli, mahla ning hiljem oosel oli veel soomine yhes restoranis. Koik hinna sees. Bussisoit kestis yle 10 tunni ja Malangi joudsime kell 4 hommikul, valjas oli kottpime, mingit oobimist meil loomulikult polnud ja Malangist suurt midagi ei teadnud kah. Bussijaamas oli aga juba palju igasuguseid mehi, kes pakkusid taksoteenust hotelli. Yhe sellise me siis votsime ka ning praeguseks olemegi yhes monevorra tagasihoidlikumas hotellis Splendid Inn. Hommikul uurime siis linna peal Gunung Bromo kohta, sest seda meil ongi siin plaanis uudistama minna.

Ohtul: nii, kell on 7pm ja me satime ennast nyyd magama, kuna hommikul kell 1.30! lahme uudistama Gunung Bromo vulkaani :). Tanane paev oli paris tore, kaisime Malangi linna peal. Erinevus Bali, eriti Kuta turismilinnaosaga oli vaga suur. Kogu paeva jooksul nagime umbes 5 valget inimest. Keegi ei yritanud meile siin midagi myya ega oma poodi sikutada, pisikesed taksobussid muidugi tuututasid kyll koguaeg, aga sellega harjus ara. Mulle see linnake igatahes meeldib. Siin soidavad igal pool ringi suht vanad taadikesed (on ka nooremaid mehi) oma jalgratastest ehitatud riksadega (ma ei tea, akki neid kutsutakse tuktuk vmt, ma pole kindel, kodutoo on jarjekordselt tegemata, eks keegi saab siis siin kommentaarides jalle targutada nagu batik' puhul). Seal on selline korv ees, kuhu klient (voi 2) istub ja siis vana vantab sellega mooda linna ringi. Alguses oli nagu suht habi seda teenust kasutada, aga motlesime, et kyllap neil pole midagi selle vastu, kui keskmisest veidi suuremat taskuraha teenida ja paari turisti veidi soidutada. Valisimegi yhe eriti vana ja hambutu naeratusega mehe ja istusime sinna istmele ja panimegi ajama, onneks oli enamus meie teekonnast allamage, nii et vana muudkui naeratas. Tegime paar pilti ja video kah. Mingil hetkel ma istusin ise sadulasse, taat istus Kadi korvale, pani jala yle polve ja muheles ja lasin ise mooda Malangi ringi nagu mishka. Kohalikud koik irvitasid ja lehvitasid ja tundus, et neile see vahetus meeldis.
Kaisime ka kohalikus restoranis Java toitudega tutvumas, taitsa maitsev oli, soime kala, kana ja riisi. Yks onu, kes meid teenindas, opetas meile Indoneesia keeles aitah ja palun ytlema ning kutsus meid jargmisel ohtul ka sinna restorani, seal pidavat mingi kontsert voi performance olema kell 7 pm. Nii et eks paistab, mis homme peale Bromot saab. Praeguseks jalle kuulmiseni!

14.oktoober

Sonajarg on jalle minul, Kadil.
Niisiis oli meil tana paevakavas Bromo vulkaan. Nagu Kristjan juba mainis, siis panime aratuskella helisema kella 1ks oosel (!!!). Muidugi arkasime yles ja hakkasimegi soitma magede poole. Tee sinna oli ikka vagavaga kaanuline ja looklev ning vaga jarsk. Umbes 2 ja pool tundi laks aega, enne kui mae otsa joudsime. Seal tuli meil votta kohalik dziip, sest tee vulkaanini ei olnud lihtne. Moodus jallegi yks tund, enne kui joudsime vaateplatvormi lahedusse, kust pidi avanema kaunis vaade vulkaanikraatrile ja yhele teisele vulkaanile. Paikesetousu ajal. See vaade pidi olema vaga kaunis. Terve tee yles makke oli ilm ilus, tahed taevas, aga nii kui sinna korgele yles joudsime, avastasime, et oleme ikkagi mingi pilve sees.Meile pakuti kuuma teed ja saime tuulevarjus alguses olla. Vaatepilt sarnases Kristjani sonul natuke Balti jaamaga hommikul kell 5. Sest koik inimesed olid nagu kylmavaresed, vahestes riietes, naljakad mytsid peas, kohalike poolt pakutud jopedes-sallides-tekkides. Hehee. Meil on pilt ka toestuseks. See oli paris naljakas.
Me kahjuks ei nainud mitte mingit paikesetousu ega kaunist vaadet vulkaanile. Meile tegi see tegelikult nalja, sest taoline olukord juhtus ykskord ka Uus-Meremaal, kuna magedetippudes paratamatult paris tihti on pilved, aga sellest ei hakka ma siin pikemalt raakima. Yhesonaga jai see vaade nagemata ja me juba hirmuga motlesime, et kas toesti laks see raha tuuldse ja ei naegi midagi. Aga ei. Meie dziibi-juht viis meid vulkaanikraatri juurde. Seal oli nii palju inimesi, kes pakkusid ratsutamisvoimalust vulkaanijalamile. Mulle ju hobused meeldivad, aga kui te vaid oleksite nainud millised need hobuse d olid- nii pisikesed (ent mitte ponid) ja armetud. Ei tea mis liiki hobused nad olid, aga igatahes, meie kui suured eurooplased, ei hakanud neid vaesekesi kurnama. Neid hobuseid vois seal olla ligi 100. ja koik nad olid vaiksemat sorti. Mingid magihobused voibolla :) Igatahes laksime taitsa omal jalul vulkaanikraatri tippu, et siis yle aare alla piiluda. Gunung Bromo on siiani aktiivne vulkaan, mille purskamist ei oska keegi ette ennustada, aga ma olen usna kindel, et kyll ta millalgi ikka purskab. Oleks te vaid kuulnud, kuidas ta myrises ja nainud kui palju suitsu sealt valja tuleb. Kus suitsu, seal tuld eksole. Voi laavat voi midagi. Igatahes saime jalle tunda kui voimas on loodus ja kui vaike osa meil selles looduseprotsessis kaasa on mangida. Sulfurilohnast raakimata. Enamus turiste kes seal olid, kohisid nagu oleksid nad koik haiged. Mis seal salata, ei olnud see lohn toesti koige parem. Onneks oleme meie juba Uus-Meremaal Rotorua linnas kainud ja sulfurilohna tunda saanud kyll ja veel, nii et ei old meil hullu midagi. Ostsime kohalikult myygitadilt yhe kimbu lilli. Siin on selline traditsioon, et lillekimp visatakse sinna vulkaanikraatri sisse, siis elad sa kaua vaga ondsat ja onnelikku elu. No eks nais, me igatahes panime oma panuse. Gunung Bromo jaab meile igatahes kauaks meelde. Vaga ilus vulkaan ja see elamus seal aarepeal jalutada on midagi, mida ka aastate parast meenutada.
Teine huvitav vaatepilt avanes meile siis, kui me nyyd siis juba paevavalges sealt vulkaani juurest tagasi Malangi linna poole hakkasime soitma. Nagu ma juba mainisin, olime korgel mae otsas. Tahaksin siia blogisse kirja panna kui tore magikyla seal yleval oli. See on kyll vist mu lemmik kyla maailmas kogu oma olemuselt. Koik need inimesed, kes seal tee aares istusid ja mulle naeratasid kui ma neid pildistasin, koik need erksavarvilised majad, kogu see magine loodus nende ymber, need usinad talunikud, kes umbes 65 kraadise kaldega pollul tootasid, motorollerid, mis kandsid monikord 3 suurt vanainimest korraga ja palju muud. Neid kylasi oli tegelikult mitu, mulle nende nimed meelde ei jaanud, aga ma tean, et seal Gunung Bromo lahedal on nii toredad pisikesed kylad. Panin selle kirja, et endale meelde jaaks. Aitah tahelepanu eest.
Kell 11 hommikul olime jalle tagasi Malangi linnas, soime hommikusooki ja jaime magama.Paev laks pohimotteliselt raisku ja unerytm on taiesti segi, aga see selleks. Gunung Bromo on nahtud, see oli peamine pohjus miks me siia linna tulime.
Ahjaa, mainin veel ara, et siinne McDonalds oli meie jaoks pettumus. Ei olnud friikad ega salat varsked ja coca sai otsa. Haahaa. Nii et me jaame ikka oma maitsva aasia toidu juurde :)

“See you later, alligator!”
“In a while, crocodile!”

18.okt

Niisiis jargmisel paeval soitsime bussiga Yogyakarta linna. Tee sinna oli pikk, aga saime Java saart natuke bussiaknast naha, nii et ei old hullu midagi. Yhe paeva veetsimegi lihtsalt linnaga tutvudes, ringi kolades, tundmatuid tanavaid avastades. Leidsime tanavalt onu Hendro, kes oli lahkesti nous viima meid autoga Borobuduri ja Prambanani juurde. Seda muidugi moistliku summa eest, mille me loomulikult ikka natuke soodsamaks kauplesime. Nagu ikka siin maal kombeks eksole.
Borobudur on maailma suurim Budha tempel ja Prambanan on koht kus on mitumitu templitekompleksi. Kusagilt jai meelde nagu oleks neid kokku tuhande kanti. Prambanan on koht kus asuvad hindude ja budistide templitekompleksid (peamiselt aga siiski hindude).
Borobudur meenutas mulle natukene sellist maha jaetud templit, nagu kusagil filmides nahtud. Tegemist on suure mitmetasandilise templiga, mis ehitati ligi 1000 aastat tagasi ning leiti uuesti yles alles paarsada aastat tagasi (give or take a few years) keset vosa ja poosastikku. Templitasandikel soovitati kaia kellaosutite suunas, minnes sisse idavaravast. Loomulikult nii me ka tegime. Templi seinad olid graveeringuid tais, koik nad kujutasid Budha teekonda ja lugusid. Vaga uhke ja voimas. Templi tipust avanes vaga ilus vaade kaugusesse, yle dzunglite ja palmipuude, magedeni.
Prambananis kylastasime koige suuremat ja voimsamat templite kompleksi, kus vois yhtekokku olla ligi 6 templit. Voi oigemini templite varemeid. Seal juhtus 2006ndal aastal kurb lugu, nimelt maavarin havitas suure osa templitest. Loomulikult ei viidud neid kivisid minema, need on endiselt seal olemas. Neid lagunenuid templeid voib seal olla ka oma kymmekond. Ega ma paris tapselt ei teagi, aga paris kurb . See-eest need mis alles on, on vaga voimsad ja ilusad! No tapselt sellised nagu naiteks Mowgli Dzunglilugudest see tempel keset vihmametsa! Vaga ilus! Osades templites olid jumalakujud ka sees, naiteks Shivale, Ganeshale ja Brahmale (kui see nimi nyyd oigesti sai). Koige suuremasse, neljakojalisse templisse me sisse kahjuks ei saanud, millegiparast oli see kylastajatele suletud. Osades templites kaisid suured restaureerimistood, eks nad ikka proovivad taastada mis nad suudavad. Igatahes olime meie molemad very impressed (vaimustatud? :))

Kui nyyd moelda, et kumb mulle rohkem meeldis, siis ma ei oskagi oelda, molemad olid omamoodi ja erinevad. Kui keegi plaanib siiakanti tulla, siis soovitan molemad yle vaadata, vaga tore paev oli meil see :) Ja olge valmis nautima superstaaritunnet, sest molemas kohas leidub PALJU PALJU inimesi, kes tahavad valgete inimestega pilti koos teha. Haahaa. Ei tea miks, ehk arvavad, et oleme moned rikkad ameeriklased? Ei tea, igatahes oli alguses nii naljakas, kui pisikesed tydrukud kiljuma hakkasid, kui ma neile jah ytlesin, et voib kyll pilti teha. Ja siis muidugi said teised ka julgust ja tuli veel ja veel kymneid soovijaid. Perekondade viisi. Haahaa. Lopuks muutus see natuke tyytuks ja me juba natuke pogenesime nende eest. Heh.

Soitsime mooda ka Mount Merapist, mis on siiani vaga aktiivne vulkaan. Seal ymbruses pidi maapind lausa varisema ja see on kordi suurem vulkaan, kui see kus meie kaisime (Mount Bromo). Siin ka sama lugu, keegi ei tea millal see purskama hakkab, aga inimesed on juba vist natukene ettevaatlikud kyll. Kui ma nyyd meie giidi inglise keelest oigesti aru sain, siis reisifirmad sinna hetkel eriti tuure ei tahagi korraldada, vahemalt mitte neid matkasid, mis terve paeva seal nouavad. Ja inimesed on valmis ka kohekohe evakueeruma, kui lahimate aastate jooksul peaks vaja minema. Mine sa tea, ehk laheb sellega veel aega, seda ei tea keegi tapselt.

Yhel ohtul toimus siin Yogyakarta linnas ka suur karnevalirongkaik, tanavad olid puupysti rahvast tais, saime meiegi osa :) ja yhel teisel ohtul kaisime yhes suures kaubanduskeskuses suures mangusaalis, kus sai igasuguste manguautomaatidega mangida ja karaoket eraldi kabiinis laulda. Laulsime meiegi Kristjaniga koos duetti :) Hiljem muidugi ma laulsin natuke yksi ka. Kristjan sai korvpalli mangida ja tegi kohaliku uue rekordi seal mangusaalis ka, haahaa.

Veel yks laanemaailma kaubamark - kaisime samal ohtul Pizza Hutis soomas ja jallegi pettusime. Nendele pitsadele eelistame siiski siinset kohalikku mie gorengi voi nasi campurit. Haahaa.

Nyyd soidame rahulikult rongiga Jakarta poole. Esimeses klassis (eksekutif) ja naudime ilusat vihmast vaadet- kogu taevas on hall ja vihma kallab nagu oavarrest.

Siinkohal, argu keegi nyyd solvugu, kui moni fakt voi aastaarv on natuke nihus, meil siin aasiamaal lahevad monikord moned asjad tolkes kaduma voi ehk oleme me ise nii puhkusemeeleolus, et koik vaiksemad faktid ei tundugi nii tahtsad. Meie blogi ei kandideerigi yhelegi teadusauhinnale.

Bali, Indoneesia (06.10-12.10.2010)

7. oktoober, Kuta, Bali

Nii. Nyydseks olemegi Austraalia pinnalt lahkunud ja selle maaga hyvasti jatnud. See ei olnud kerge ja loomulikult me igatseme palju Austraaliaga seonduvat (Rockyt!!!). Olgu veel mainitud, et nagu millegi kiuste, ei lainud meie lahkumine koige sujuvamalt. Naiteks pidime oosel kell 3 oma maja ees ootama bussi mis meid lennujaama viiks, aga seda bussi ei tulnudki. Pidime mitmeid telefonikonesid tegema, veel yhte teist bussi ootama, enne kui meile lopuks tasuta takso saadeti. Niisiis oosel kolmveerand 4 saime lopuks ometi liikuma hakata. Lend laks meil kell 6 hommikul. Peale veel moningaid sekeldusi ja ylikiiiiiiret paeva Brisbane'is joudsime lopuks ometi taiesti uuele avastamata maale- Aasiamaale! :)
Meie esimeseks peatuspaigaks on Bali saar, Indoneesias. Siin me nyyd olemegi, esimene paev on seljataga. Oh milline kultuurielamus! Koik, absoluutselt koik asjad on siin teistmoodi kui Austraalias. Ja loomulikult see liiklus! Minujaoks taiesti esmakordne elamus naha sellist korraparatust. Siin peavad silmad igalpool olema, et mitte liiklusonnetusse sattuda. Ja koik see kaubandus ja kauplemine! Ma alguses olin taitsa hirmul, mulle selline suur kauplemine hinna osas ei meeldi. Lihtsalt ei tundu eriti loomulik minu jaoks. Niisiis hoidsin Kristjani varju, et tema sellega tegeleks. Haahaa. Kolasime Kuta rannas ringi, seal olid palju suuremad lained kui me Austraalias nagime! (voi siis enam nii hasti ei maleta). Siin on nii palju rollereid! Koik soidavad nendega, ja neil pole mingeid limiite peale palju inimesi nad voivad kanda vms. Nagime rollereid kus oli ema kahe lapsega, voi siis selliseid kus vanad tadid istusid jalg yle polve tagaistmel! Haa! Ei see on ikka hullumeelsus kuidas nad siin soidavad. Ma ei ole paris kindel, kas ma ise tahaks sellise rahutu ja narvilise liikluse keskel liigelda :) ja see pidev piip-piiiip-piippiip, mis sind koikjal saadab! Signaalitamisega siin ei koonerdata.
ja iga nurga peal, tegelikult isegi igal sammul astub su juurde keegi, kes tahab sulle midagi myya. Ma paeva alguses ikka taitsa kartsin neid inimesi, kuna nad nii agressiivselt myygitooga tegelevad. Aga nyyd, paeva lopuks, tundus see koik nii naljakas, palju lihtsam on nyyd neile EI oelda ja isegi hinna osas kauplemine tundub huvitav. Kui nemad ei karda mulle ulmeliselt korget hinda pakkuda, siis miks ei voiks mina neile ulmeliselt madalat hinda pakkuda? Haahaa! Eks jargmine kord kui linnapeale laheme, hakkan proovima. Eks nais kuidas laheb.
Bali ise on vaga huvitav. Muidugi ma alguses kujutasin seda hoopis teistmoodi ette, arvasin, et see on kuidagi rohkem... laanelikum voi nii, kuna see on austraallaste jaoks number 1 puhkekoht. Aga tegelikult on see ikka vaga Aasia- siin on turismil kyll vaga vaga suur osatahtsus, aga ikkagi on see koik kuidagi sellist vaesust tais. Samas, kui nyyd jarele moelda, siis tunduvad inimesed siin koik oma eluga rahul olevat. Vahemalt esmapilgul tundub nii :)
Ilm on siin vaga vaga palav ja niiske! Palju hullem kui meie endises Port Douglases. Eks see votab natuke aega, et sellega harjuda. Tana kui yhe kohaliku naisega jutustasin, siis ta ytles, et sellega pariselt ei harjugi, et talle see vaga ei meeldi, ikka liiga palav ja niiske on. No aga ma ikka proovin harjuda, eks nais.
Bali inimesed ise on nii sobralikud. Mitte voltsilt sobralikud, vaid toesti vaga lahked, abivalmid, alati naeratavad ja ... sobralikud! See on koige oigem sona.
Meie hotell on ilus! Tee, mida mooda siia saab, on muidugi omaette teema, see on osaliselt kruusatee, kus aares on kodutud inimesed ja prygi ja lehmad jne aga see hotell ise- vaga PUHAS ja elegantne! Hotellitootajate sobralikkus on taiesti uskumatu! Ja hommikusook on ka palju parem kui ma arvasin olevat :) ja meie tuba- kena, ylipuhas, minimalistlik, modernne ja avar! Vannituba ka, samasugune, nii et tuba on meil kyll vaga monus. Oleme end siin juba monusasti sisse sattinud, jaame siia veel 5ks ooks. Nyyd on juba ohtune aeg, tuleb aknad-uksed kinni hoida, et saased sisse ei saaks. Ahjaa, tana proovisime siin kohalikku toitu ka, yhes vaikses soogikohas ja ma olin vaga positiivselt yllatunud- see oli vaga maitsev! Ei joua ara oodata millal jalle midagi uut proovida saab! Ponev.
Eks nyyd on meil siin Kuta linnast kerge ylevaade olemas, teab kust mida enamvahem saab ja eks millalgi hakkame vaatama, kas ja kuhu me veel Bali saarel laheme. Aga meie siinseks peamiseks eesmargiks on puhata. Selleks me siia tulimegi, et puhata end korralikult valja :)

10.10.10
Kadi: milline imeline kuupaev!
Meie puhkamine edeneb taie hooga. Kaisime nyyd ykspaev massaazis. Siin on spa teenuste pakkujaid nii palju, saime ise valida, kus voi mida me tahame ja hinnad on ka igalpool paris soodsad. Me leidsime yhe salongi kus taispikk tunnine ylekeha massaaz maksis ainult umbes 70 eesti krooni. See on siin ikka vaga odav. Ma polnud muidugi varem massaazis kainud ja ei tea palju naiteks Eestis massaaz maksab. Aga see elamus oli kordades rohkem kui ma ootasin! Kogu keha musklid said kenasti labi muditud, nii hea oli seal loogastuda ja lihtsalt nautida. Parast lasin endale pedikyyri ka teha, haahaa. Lihtne ja monus elu meil siin. Hiljem oli tapselt selline tunne, et ma saan spagaate teha ja hundirattaid visata, nii monus, “lahtine”, loogastunud tunne! Natuke hiljem muutus see muidugi uniseks tundeks. Oleks hea meelega magama jaanud, nii monus oli olla :) yhesonaga ma olin taitsa labi :) hehee..
Nyydseks oleme ka ise kohalikus liikluses rollerite tagaistmetel soitnud. Naerulsui soitsime yhel ohtul tagasi oma hotelli poole selles hullumeelses liikluses endale palgatud juhtidega. Ise me sellises liikluses soita esialgu veel ei taha. Jallegi, kes kainud,see teab mis olukord siin valitseb :)
Homme laheme Bali-tuurile, eks siis kirjutab pikemalt kuidas see laks.

11.oktoober
Niisiis tellisime endale juhi, et minna Bali saart avastama. Meie juht oli Jero, kohalik 39 aastane mees, vaga sobralik ja tore. Votsime suuna pohjapoole, et kylastada tee peale jaavaid kohti.
Naiteks kylastasime Bali saare koige vanemat templit, mis on juba yle 1000nde aasta vana. Pidime molemad endale sarongid selga panema, et seda vaikese summa eest avastama minna. Hehee. Tore oli, uhke tunne oli kyll lopuks ometi esimest templit uudistada :) Ponev.

Edasi kylastasime veel naiteks yhte omblustookohta, kus valmistati kohalikke t-sarke, mille nimi oli batik. Ma ei teagi kas sellele yldse mingi tolge on. Igatahes nagime ara kuidas mingi spetsiaalse vahaga pluusidele pilte ja mustreid peale trykiti. Midagi ennenagematut jallegi.

Kylastasime ka yhte kohvivalmistamise kohta, kus saime maitsa luwak-kohvi. See on siis iseenesest kohv, millel on vaga teistmoodi valmistamise viis. Luwak on nimelt yks loom, kellest labi kainud kohviubadest tehaksegi luwak-kohvi. Ma loodan, et saite nyyd aru, kuidas :) igatahes on see vaga kallis kohv ja yle maailma tunnustatud kohv. Proovisime ka meie selle kohvi jargi. Joudsime molemad Kristjaniga jareldusele, et see maitseb ikkagi nagu tavaline kohv, ainult, et natukene kangem. Aga no vat, jalle midagi uut siin ilmas eksole :) need luwaki loomad on sellised kassi-opossumi moodi loomakesed, vaga armsad.

Kaisime ka yhel ilusal kunstinaitusel, kus nagime bali kunstnike tehtud toid. Vaga ilusad. Oleks meie seljakotid ainult ometi kordades suuremad ja kergemad, siis ehk oleks nii monegi suurematest maalidest koju toonud. Pidime leppima yhe pisikese maaliga seekord ainult. Aga hea seegi, seljakotirandurid nagu me oleme eksole.

Elevandikoobast kylastasime ka. See oli yks koobas, millesse oli graveeritud elevandikujutis. Seest oli see ysna vaike, aga see koht jai mulle meelde eelkoige aga hoopis selleparast, et me saime seal hindu-onnistuse. Yks vana tadike onnistas meid pisikeses budha-templis. Vaga armas ja tagasihoidlik tseremoonia meile :)

Meie tee viis yles makke. Tee sinna oli vaga tore, palju rohkem saime naha toelisi kylaelanikke ja nende igapaevast elu. Mulle tundub, et bali inimesed on kuidagi rahulikud ja onnelikud. Nad on kyll vaga vaesed, aga mulle tundub, et ikkagi oma eluga rahul. Ei ole sellist narveldamist nagu Eestis ja Euroopas. Ka selles kaose-sarnases liikluses ei ole me kordagi nainud kurjasid nagusid voi et keegi kellegi peale karjuks. Oh ei. Bali inimesed on rahulolevad ja sobralikud inimesed, kes on onnelikud tapselt sellega mis neil on. Meil koigil on selles suhtes neilt palju palju oppida.

Mae yleval nagime peale moningaid riisipoldusid ka yht vulkaani, mis kahjuks kerge vihma tottu oli pilvede sees ja me ei saanud sellest tait ylevaadet, aga no ettekujutus on olemas. Sealt avanes ka vaade Lake Batur'ile ja seal samas korgel mae otsas laksime ka yhte tagasihoidlikku restorani sooma. Sook maitses hasti ja taas oli aeg edasi liikuda.

Meie marsruudile jai ka Ubudi linn. Tegemist on Bali saare kunstilinnakesega, koik kohad on igasugust nodi tais, mis koik on myygiks. See on selline rohkem boheemlaslikum linn, magede vahel, rohkem rohelisem ja varskem. Minule see vaga meeldis, oleks seal tahtnud kauem olla. Ubudis oli ka Monkey Forest. Tegemist on kohaga, kuhu vaikese summa eest void jalutama minna ja ahvipoistega mangida. Neile sai seal banaane pakkuda ja loomulikult ronivad nad sulle olale, et see banaan sinult ara votta :) Nalja kui palju. Ahvikesed olid vaga toredad ja yldse mitte agressiivsed nagu ma alguses kartsin. Mets ise oli kohati taitsa dzungel-vihmamets. Roheline ja vaga kena.

Toelist rohelust nagime aga alles siis, kui auto peatus suurte riisiplatvormide ees. Need olid toesti imeilusad! Seal oli ka yks tore vana onuke oma riisiga, kelle me lahkesti oma pildile votsime ja talle tundus see taitsa meeldivat. Muidugi andsime me talle selle eest ka vaikest tippi, ja koik me jaime rahule :) Riisipollud on kindlasti yhed selle reisi heledamatest malestustest!

Mis veel? Bali saarel on kuidagi nii valja kujunenud, et monelpool on erinevate kasitoo-oskustega kylad. Naiteks tehakse yhes kivi-graveeringuid, mis tahendab tanavapildis seda, et koik tanava-aared on kivikujukesi tais. Ja neid ei ole mitte vahe! Neid on seal tuhandeid ja niimoodi piiiikalt-pikalt mooda tanavaid. Voi on naiteks kulla ja hobeda kylad. Seal sulatatakse ja valmistatakse koikvoimalikke ehteid kullast ja hobedast. Bali kuld pidi naiteks umbes 80-90%line olema. Voi siis on naiteks puidutootlejate kyla. Seal on koik tanava-aared tais igasuguseid puidunikerdusi, toole ja puidust suveniire tais. Voi siis maalikunsti-kyla, seal on koik kohad tais maale. Taitsa huvitav oli niimoodi autoga mooda neid linnakuid ringi soita, meie autojuht ei pidanud meile isegi ytlema mis linnakuga on tegu, kuna sellest saab vaga hasti aru millega just selles voi selles linnakus tegeletakse.

Meie autojuht raakis meile palju Bali saarest, oma elust ja Indoneesiast yldse. Ta tundus koike oma kodumaa kohta teadvat. Olgu veel yhe yllatava faktina oeldud, et turiste soidutavad autod tohivad olla maksimum 5 aastat vanad. Meil oli kyll igatahes vaga kena uus auto :) ja ta raakis meile ka seda, et Bali saarel on peamiseks usuks hinduism, kus usutakse karmasse, mis tahendab seda, et inimesed ei varasta yksteise tagant. Seega voivad koik oma valmistatud nikerdused mureta ooseks valja jatta, kartmata, et neid ehk hommikuks enam ei ole. Bali saarel valitseb karmaseadus :) Katsusime ka meie olla igalpool sobralikud ja toredad. Mis siin salata, vastu saime ka ainult siirust, headust ja sobralikkust ;)

Good Bye!

Kadi:
Ma kirjutan selle sissekande oma hubasest Port Douglase toakesest. Oma kodust. Voin nyyd vist juba kindla sonaga oelda, et see on meie kodu. Oleme siin ju elanud viimased 6 kuud ja see koht jaab alatiseks meile meelde.
Kummaline kyll, aga meie Austraalia aeg hakkab otsa loppema. Me oleme rannanud ymber Austraalia, kainud labi koik osariigid ja soitnud kaheks kuus ka Uus-Meremaale. Ka seal sai molemale saarele ring peale tehtud nii et tundub, nagu olekski koik nahtud ja tehtud mis meid vahegi huvitas. Tundub nagu miski meid siin enam kinni ei hoiaks, ent siiski. Me oleme ju pea 2 aastat elanud oma elu siinpool maakera ja harjunud koige siinsega- olgu selleks siis soe paike, varvilised papagoid, kirju loomariik voi sobralikud austraallased- see koik on meile olnud igapaevane ja kodune. Ma tahasin selle sissekandega votta kokku kogu meie reisid, aga saan isegi aru kui voimatu see on, voi vastasel juhul tuleks see sissekanne liiga pikk. Pealegi on meil terve see blogi ju meie tegemistest tais kirjutatud.
Ma ei teagi mida ma siinse elu juures koige rohkem taga hakkan igatsema. Paike? Seda kindlasti. See paike on siin ikka hoopis teine kui Eestis. Kliima yleyldiselt. Isegi siinse troopilise niiske kliimaga oleme juba peaaegu et harjunud. Ja ka kuiva kliimaga mis meid Fitzroys ymbritses. Koik on nahtud, koik on tehtud. Ent ikkagi on natuke kurb siit ara minna. See oli ju alati minu unistus, tulla, olla ja elada elu teistmoodi, teha teoks koik oma unistused millest ma salaja unistanud olen- langevarjuhype, rafting, benji hype, magedes matkamine, telkimine metsikus looduses, hoida syles koaalat, ujuda sinisinises vees, elada Sydneys monda aega, tutvuda aborigeenidega, paitada kanguruid! See koik on tehtud, ja mitte ainult. Lisaks koigele sellele mis ma Austraaliast ootasin on see olnud veel palju muud ja enamat. Aga seda ei saa kahjuks kirjeldada. Selleks peab ise siia tulema ja seda elu siin ise elama. Alles siis saab aru mis tahendab tapselt G'day mate, No Worries ja kui palju kasutatakse sonu heaps ja reckon. Kes on kainud, need teavad. Mul on hea meel, et me siia tulime. Ja veel parem meel on mul selle yle, et me Kristjaniga siia koos tulime- elama unistust reaalselt! Ja just seda see olnud ongi! Ma ei joua ara oodata, millal ma teile koigile oma pilte ja videoklippe saan naidata (muidugi neile, kes asjast huvitatud on) ja raakida teile meie naljakatest seiklustest. Et ka teie saaksite osa meie viimasest 2st aastast maakera kuklapoolel.

Kristjan:
Mis ma oskaksin lisada? Tundub toesti, et Queenslandi saame peaaegu oma Austraalias koduosariigiks nimetada, eelmisel aastal korjasime allpool 3 kuud tsitruselisi ja nyyd oleme siin troopilises pohja Queenslandis juba yle 6 kuu elanud. Siin on talvel hea elada, ilmad on 30 kraadi ligi ja enamasti paikesepaistelised kah. Ookean 5 minuti jalutustee kaugusel. Trenni on tehtud, olen siin ligi 10 kg alla votnud, viimase kuu jooksul panime Kadiga kirja ka, mis tegime ja selgus, et ma olen jooksnud ca 160 km 30 paeva jooksul. Pole paha. Kaalusin hommikuse seisuga 69,3 kg. Viimase 10 aasta tipptulemus. See selleks. Yhel paeval, kui koju jooksin mooda randa, laksin ujuma kah, sulistasin rahulikult, monus soe vesi, inimesi kah polnud nagu eriti, kui lahemalt motlema hakata. Igati tore ju? Vaatan, kaldalt 2 kena tytarlast viipavad kaega. Motlesin, et ohoo, mis nyyd siis.. lonkisin sinna, tydrykud raakisid, et rand on suletud, kuna vees olevat suur krokodill ujunud ennist. Rannavalve soitis ATV-ga mooda randa ka ja hoiatas inimesi, aga kuna ma tulin teiselt poolt joostes, siis ei teadnud asjast halligi. Eks siis rahvas vaataski kaldalt, et mida see hull seal monuleb vees, hehee. Igatahes, tydrukud ytlesid, et neil hakkas must lihtsalt kahju :). Vot nii. Troopiline Queensland, krokodillid, maod, nahkhiired, karnkonnad (cane toad) jne. Mulle meeldib igatahes! Kookaburrad naeravad hommikuti ja oosel kisavad mingid teised linnud. Pange youtube otsingusse kookaburra laughing vmt siis kuulete, mis veidrat haalt nad teevad, ei ytlekski, et linnud. Aga tegemist on vagagi nunnude lindudega, eelmisel aastal saime pildile ka Cooktownis yhe.
Koige rohkem hakkame igatsema oma pisikest Rockyt. Rocky oli tana paev otsa meiega, uudistas, kuidas me asju pakkisime ja koristasime oma tuba. Kaisime veel temaga rannas jalutamas, kui ma ujuma laksin, siis ta vaatas kurvalt kalda pealt, tal on hasti lyhikesed jalad ja ei julge kaugele vette minna, lained olid ka suured. Kui ta mind enam ei nainud, siis istus maha ja varises seal. Parast laks jalle roomsaks tagasi, kui kaldale tulin. How cute is that? Aga 2 tunni parast jatame Port Douglasega hyvasti ning seejarel ka kogu Queenslandi ja seejarel terve Austraaliaga. Viimaseks peatuspunktiks Brisbane ja Gold Coasti lennujaam. Ligi 2 aastat kestnud Kangurudemaa avastamist on loppenud. Osad seiklused on juba endalgi meelest lainud, aga onneks on pilte ja videosid meil tuhandeid. Nii et kui saabume talvisesse kodumaale, voime teha teile mingi nadalaajase pildi ja videosessiooni, hehee. Samas, kes on meie reisipaevikut siin lugenud, need on mingil maaral kursis meie tegemistega.
Mina pole juba 2 aastat teid nainud. Kui lahkusin Eestist, olid Partel ja Sebastian pisikesed tatikad, aga nyyd molemad minust nii monedki sentimeetrid pikemad, raske uskuda, vahemalt ma voin neile veel siiski kasvoi silmad kinni ja yhe kaega kere peale anda, pole probleemi. Jah, seda ma teengi esimese asjana, kui tagasi jouan, vaike opetus ei tee kunagi paha. World Wide Webi kaudu olen ennast muidugi moningal maaral soprade ja tuttavate tegemistega kursis hoidnud, kes on mingiks julmaks kalameheks hakanud, kes kossumeheks, kes koole lopetanud ja lapsi kamaluga synnitanud, aga silmast silma on muidugi teine asi kohtuda. Nii et, kallid kaasmaalased, kaua pole enam jaanud oodata! Sellega lopeb meie viimane sissekanne Austraaliamaalt!

my very first diving experience!

Kadi:
Ma olen alati arvanud, et mul millegiparast ei ole antud oskust olla oigel ajal oiges kohas. Aga nyyd tegi saatus sellise vingerpussi, et ma sattusin olema tapselt oigel ajal oiges kohas ja sain endale tasuta paasme riifile! Suure Vallrahu tuurile! Olgugi et teised 3 inimest olid koik hotellide vastuvotulauast, olin mina siis ainuke toateenindaja (no natuke ikka juhataja ka:)) haa! Igatahes vedas mul, sellel paeval keegi meie hotelli vastuvotulauast huvitatud sellest tuurist ei olnud (rumalad) ja nii ma siis saingi eneselegi ootamatult tasuta tuuri.

Panen selle paeva nyyd siia koik kirja, enne kui ara hakkan unustama detaile:

Paev algas siis kogunemisega Marina Mirage's. Meid oli kokku 5 (mina ja 3 tuurilist pluss meie nn giid). Seltskond oli tore, koik vaga meeldivad inimesed. Quiksilver on siinne koige suurem firma kes viib inimesi riifile ja inimesi toepoolest ikka oli! Rohkem kui 100, voibolla et isegi 150 sellel laeval. Ilm oli juba hommikul paikeseline (milline vedamine!) ja nii me siis asusimegi teele.
Poolteist tundi kruiisi, siis parkisime oma laeva riifil oleva platvormi aarde, ujumisriided selga ja rutturuttu laksime otsisime endale koik vajalikud asjad- lycra materjalist sukeldumiskostyymi (kalipso?), maski, lestad ja sooja hoidva kostyymi.
Meil onnestus endid ka sukeldumise nimekirjadesse panna ja nii ma siis olingi kahekesi yhe kanada tydrukuga sukeldumise tutvustamise kursusel. Opetati teoreetiliselt koik ara, et mida me nyyd tegema hakkame, kuidas survest korvadele vabaneda ja mida yldse vee all olles teadma peaks. Niisiis kerge ylevaade asjast olemas, pandigi meile kogu varustus selga. Alexa, see tore kanada tydruk oli juba 6 korda varem sukeldunud, nii et tema ei pabistanudki, mina aga olin narvis kyll ja ponevil ka muidugi. Ma maletan, et ykskord kui me sukeldumist yhes basseinis proovisime siis mul hakkasid korvad nii valutama ja ma kartsin, et akki ma ei saagi sukelduda. Alexa lubas mu korval olla ja katt hoida ja nii tapselt oligi. Riifil olid koikvoimalikud platvormid juba olemas, istu ainult peale ja seal kohe spetsiaalses vaikeses basseinis seletatakse sulle koik veelkord ara. Nii et pole see nii keeruline midagi. Vee all on muidugi koikvoimalikud kaemargid vaga tahtsad, sest raakida seal ju ei saa. Nii ma siis pidevalt kasutasingi poidlad ylespoole marki, unustades, et see ei tahenda mitte seda, et koik on korras, vaid et ma tahan tagasi pinnale minna. Haahaa. Aga ma parandasin oma vead kiiresti ara ja sain oige margi ka selgeks :) ma voin teile kunagi eestis neid marke naidata ja seletada. Sukeldumine oli lihtne, vees olid sellised koied juba olemas midamooda end lihtsalt allapoole tombad, ei olnud midagi sellist nagu dokumentaalfilmidest nahtud, et pead end kogu selle raskusega paati vedama ja siis selg ees vette targurpidi kukerpalli tegema. Jumal tanatud , et turistidele see sukeldumine ikka oige lihtsaks on tehtud :) igatahes olid seal samas meid juba tervitamas suuremad ja vaiksemad kalad. Meil oli 30 minutit aega vee all, et seda elu seal avastada. See oli imeline! Me nagime suurt karpi, mis kergelt puudutades kiiresti end kokku tombas, ja muidugi Nemod! Umbes 4-5 omas peses nagu selles multikas. Neid vois katsuda ja loomulikult tegin ma neile pai :) nii et Nemod ka nahtud ja puha :) siis leidsime yhe suure kala, kes oli toenaoliselt minust ainult natukene lyhem, ehk siis ikkagi yle meetri pikk ja nagi valja nagu oleks ta kivist tehtud. Camouflage (kuidas see eesti keeles kirjutatakse?). Tuli mele taitsa lahedale, vaga kift kala oli! Ja ei, see ei olnud see maori wrasse (see suur kala keda me Whitsunday Islanditel nagime). Ponev igatahes. Uurisime koralle ja neid hiiglaslikke koralliseinu. Uhke igatahes kyll. Ponev avastada. Ja siis juba oligi markamatult 30 minutit tais, meie ohuvarud loppemas ja pidime taas pinnale tousma. Jallegi ohurohust tulenev valu korvades, aga sellest sai ysna kergesti lahti (kogenud sukelduja nagu ma olen eksole, juba tean kuidas asjad kaivad). Olgu veel ara oeldud, et sukeldusime umbes 10-12 m sugavusele :)
Edssi laksime avastasime veepohja poolallveelaevaga, millel olid klaasist seinad nii et me nagime koike, jaades ise kuivaks. Ja siis ma nagingi kilpkonna! Just sellist nagu alati filmides on nahtud, voibolla ehk natuke vaiksemat, aga ikkagi kilpkonna! Nii et jallegi yks eesmark taidetud! :)
Sellele jargnes korralik lounasook. Rootsilaua stiilis, kus saime valida koike mida syda ihkas- see oli vaga rikkalik!
Kohud tais soodud, energiavarud tais laetud, laksime peale vaikest beesitamist pakesekaes taaskord vette- seekord lihtsalt snorgeldama. Alexaga koos panime kaugele avarustesse minema, yhel hetkel kui pead valja tostsime, avastasime, et oioi, paat on kuidagi vaga kaugele jaanud ja hakkasime vaikselt tagasi minema. Alexa teadis nendest vee-elukatest natuke rohkem kui mina, naiteks sukeldus ta korraks pohja ja toi suure eresinise meritahe mulle hoida. Oi kui ilus see oli! Oma kahe kaega pidin seda hoidma, paris suur oli see ja nii ilus! Ja parast teadis Alexa veel yhte merielukat, otsetolkes merikurki, mida ka voib inimene kaes hoida. Sukeldusime koos selle jarele. Hehee, paris naljakas loomakene eine. Polegi sellist varem nainud. Nyyd siis olen targem ja naitan teistele ka jargmine kord. Kilpkonna meil snorgeldades ei onnestunud leida, kyll aga jallegi palju palju varvilisi kalakesi ja siis oligi aeg tagasi laevale minna. Joime sooja teed, ja pikutasime paikesekaes. Parast kui liiga palav hakkas, saime tasuta endale baarist kylmi jooke tuua. Ja nii siis seilasimegi tagasi ranniku poole.

Vot selline tore tuur siis.

Mul muidugi syda nii valutas, oleks ikka hirmsasti tahtnud Kristjani ka kaasa votta, aga ma polnud ainuke, ka teised olid ju koik yksinda tulnud ja nemadki oleks tahtnud kaaslase kaasa votta, aga nii ei saanud. See oli ainult vahestele inimestele. Sellist asja juhtub ju harva, et sa tasuta tuuri saad ja ma usun, et Kristjanil on hea meel, et ma rohkem kui 3000 kroonise paketi taiesti tasuta sain :)

Monikord lihtsalt peab oskama olla oigel ajal oiges kohas, see oli ainult yks suur suur vedamine :)

eks nyyd lahipaevil laheme Kristjaniga ka koos riifile, aga siis juba mingi symboolse summa eest.

ps! pilt on illustreeriv, see ei ole tegelikult mina :)

Teadaanne!

Nii, Tallinna Lennujaama jouame 27. novembril kaseoleval aastal, kell 17.50. Selleks korraks saavad siis meie seiklused labi. Ja tooge soojasid riideid kindlasti, hehee :) Ja kiluvoileibu ja sylti ja naerunaod, me ei taha mingeid masendunud nagusid naha! Kohtumiseni!

Kristjan ja Kadi

Hea

Kadi:
Kuna mul oli tana esimene vaba paev siis ma otsustasin mere aarde jalutada. Koik ilmselt juba teavad, et mulle meri vaga meeldib, seega ootasin ma juba vaga millal taas mere aarde omaette mediteerima saan minna. Ja tana siis laksingi.
Maletan, et Eestis kui ma vette astusin, kiskusid jalad vagisi kylmast krampi. Siin on aga teised lood. Vette on monus jalutada, vesi on jahutav ja koheselt tunned, et see vesi ei olegi kylm, vaid taitsa monus. Laheb veel 10 sekundit mooda ja sa saad aru, et see vesi on soe. Nii et selles osas on kyll super hea meel jalle siinpool maakera olla.

Muidugi ma natuke igatsen Eestit ka. Vaheks jai seda kodumaal oldud aega. Ma ei saanudki nii vaga jagada oma Austraalia elamusi-tundmusi, millest on siiralt kahju. Oleks koigiga tahtnud ikka kauem koos olla ja rohkem jutustada. Siiski, room oli leida eest inimesed, keda ma nii vaga igatsenud olin! Aga eks seda jutustamist jouab teha ka novembris-detsembris. Siis jaame me ju molemad Kristjaniga Eestisse kauemaks kui 2 nadalat. Ja kyll see 5 kuud ka kiiresti mooda laheb. Nii et kannatust veel natukene.

Aga ookeaniaares oli tana hea. Monikord on nii hea minna ja istuda yksinda liiva peale. Monus soe tuuleiil, eemal suured maed ja lainetav ookean. Istusin siis seal niimoodi palmide all ja motlesin, et siin on ikka teine elu. Paratamatult on Austraalia mulle koduks praegu. Ja on seda olnud juba viimased 19 ja pool kuud.Arge nyyd pahandage selle peale eksole. Kui me siit pariselt nyyd oktoobri alguses lahkume umbes, siis hakkab ikka kahju kyll. Ikka vaga kurb saab see olema. Aga seniks me katsume ikka tublid toomesilased olla ja nautida seda ilusat elu mis meil siin on :) Kui ma vaid saaksid teid koiki korrakski siia toimetada, et te naeksite millist elu me siin elame. Ma luban, ma votan ykskord videokaamera randa kaasa ja siis naitan teile ka milline rand siin on :)

ps ! Meie siinses kodus on nyyd kokku 2 koera ja veel yks elanik, Michelle, bossi pruut.

Kadi Eesti-reis

Eestiskaik

Kadi: niisiis tekkis mul vajadus minna korraks Eestisse. Ise tahtsin ja loomulikult oli asja kah. Pealekauba sai nii monigi sober yle vaadatud ja kallstatud nii et hakkas kohe kergem. Lendamise ees oli mul alguses hirm, aga see kadus kohe kui esimene pikk lend seljataga oli. Kes veel ei tea, siis ma lendasin Singapuri ja Pariisi kaudu Helsingisse. Ja sealt votsin laeva. Ma taheldasin selle teekonna juures yht kummalist asja. Seda kuidas INIMESED muutusid. Austraalias on ju koik nii lahked ja sobralikud, alati uurivad, et kuidas sul laheb. Ja kui ei hakata sonadega raakima, siis naeratatakse, noogutatakse voi viibatakse katt teineteise suunas. Mida riik edasi, seda haruldasemaks asi jai. Kuni Eestini valja, kus tanavatel mitte keegi kedagi voorast ei tervita, talle ei naerata ega midagi. See tundus harjumatu. Aga siis ma juba olingi ise jalle Eestis ja koik see elu tuli jalle meelde. Et aga nii just ongi! Et see ongi eestlaste eripara! Ja las ta olla pealegi, las igayks nohistab oma nurgas midagi omaette :) ja ega loomulikult ei pea ju aitah ytlema laevameeskonnale, kes sind ohtu labi teenindas. Oh ei, oh ei. Kummaline see eestlaste suhtumine ikka. Aga sellega harjub ara. Kahe nadala lopuks tundus see mulle juba taitsa tavaline. Ma ise kyll iial selliseks enam ei muutu, aga ma saan nyyd aru teistest miks nad nii teevad- eestlaste vark. Igatahes oli minu Eesti-reis igati asjalik. Sain omad asjad aetud, inimesed yle vaadatud, peod peetud, ujumised ujutud (!) ja syda jalle moneks ajaks rahul. Nyyd voib jalle natuke aega teiselpool maakera reisida. Minu rannakud tagasi algasid 1sel juulil ja 2 juuli jai pohimotteliselt vahele. Koik mis ma nagin olid pilved. 24 tunni jooksul olin ma enamusajast pilves. Soin lennukitoitu ja magasin kui vahegi sain. Ja vaatasin filme ka loomulikult. Aeg laks kiiresti. Ja siis yhel hetkel nagingi all maapinnal seda PUNAST mulda, mida ma vaid siin Austraalias olen nii punasena nainud! Nii nii ilus! Ja kui veel lennukile soitis vastu yks oige aussie-mate, kauboi-kaabu peas, siis ma teadsin tapselt, et nii, olengi joudnud Austraaliasse tagasi. Jalle see kuumus ja niiskus koos! Jalle see sama ohk, hoopis teise lohnaga kui eesti ohk.
Ja siin ma nyyd siis olen. Peale moningaid sekeldusi ja arusaamatusi koige viimases lennujaamas joudsingi tagasi oma Port Douglasesse. Rocky ei olnud mind kaugeltki mitte ara unustanud ja Kristjanit oli ka jalle ylearu hea naha peale 3 nadalat. Aga no muidugi pidi ta kiiresti jalle ohtusesse vahetusse toole lippama.
Aga muidu on ka siin koik endine, justkui polekski vahepeal ara kainud. Eks ma loodan ka nyyd siinse ajaga harjuda ja too-rytmi peagi jalle katte saada. Ajavahest tingitud vasimus andis ohtul kella 6 paiku juba vaga tugevalt tunda- silmad lihtsalt ei seisnud lahti! Juba varem tegelikult tundsin seda, aga siis ma leidsin endale tegevust ja kaisin pikal poeskaigul. Hiljem 6 paiku aga ei saanud ma ise arugi kuidas ma filmi vaadates magama jain. 9 ajal arkasin yles, pahandasin enda peale, et hoolimata koigist pingutustest jain ma ikkagi magama, kaisin pesin hambad ara ja jain jalle tuttu umbes 10 ajal. Arkasin hommikul kell 10. nii et ikka paris pikk uni oli :) aga no kyll ma harjun sellega ykspaev kenasti ara :)
seniks aga kiiret kosumist mulle.

Delfiinid

Tere, panen siia yhe vanema video, mis on Austraalias ja New-Zealandis filmitud ja kokku pandud :) Kristjan

Singapur!

Kadi: nii ja minu poolt siis ka vaike teadaanne. Olen omadega ilusasti Singapuris. Eilne paev moodus siis lennates, ses suhtes et 2 lendu oli vaja ette votta, enne kui ohtul siis siia singapuri joudsin. lennud laksid kenasti. inimesi oli palju kellega jutustada. yks inglane oli nii jutuhimuline, terve aja jutustasime ja aeg laks markamatult. tore oli. lennujaamad muidu on ju normaalsed, aga ma ikkagi ei viitsi lennata. yhesonaga leidsin siis ohtuks endale couchsurfingu hosti siin Singapuris. natuke kahtlane oli oises singapuris tundmatut inimest oodata, aga nagu ikka, oli ka see host jallegi super!! jalutasime oises singapuris ja nyyd on see linn ka juba paris selge. hea on ikka kohalikega jutustada, nii toredaid lugusi kuuleb!
katsusin end ajavahega ka natuke harjutada, laksin nats hiljem magama, et siis oigel ajal jalle jalul olla. ja terve hommiku kaisime oma hostiga linnapeal ringi. ta kysis toolt end vabaks, et saaks mulle linna naidata! uskumatu eksole! ja niisiis saigi ta ekstra 3-4 tundi, et mulle linna naidata. ta viis mind kohta kus oli NII HEA KOHV! isver, ma poleks kunagi uskunud, et yks aasia kohv nii hea voib olla! hoopis teistsugune! ja kohu soin ka monusasti aasia toitu tais enne linnaekskursiooni (Kristjan ara nyyd naera seal eksole, see oli ausalt taitsa maitsev :)) ja nyyd olen yksi keset suurt Singapuri. metrooga olen umbes miljon korda soitnud ja terve paeva jooksul ainult 2te blondide juustega inimest nainud. koik uurivad mind siin nagu ilmaimet! haahaa.. nii palju tahelepanu mulle! :) kaisin kolasin india-linnaosas ringi, see oli vaga huvitav ja varviline. nii kahju et mul siin kaamerat ei ole, aga moned pildid tegin oma videokaameraga (!) :)
Singapuris on 4 riigi keelt, millest 1 on inglise keel, nii et arge muretsege, koik sildid on siin ilusasti inglise keeles ka, nii et pole mingit probleemi, koik inimesed oskavad inglise keelt ka, see ongi peamine suhtluskeel siin riigis. nii et lihtne, vaga lihtne minu jaoks! :) ja inimesed on ka supersobralikud, koigi kaest voib nou kysida, koik aitavad minusugust eksinud seljakotirandurit. ei tore on, mul on nii hea meel, et ma Singapuris siin selle paeva saan veeta.
varsti hakkangi lennjaama minema, tana ohtul laheb mul see pikk lend siis. siinse aja jargi kell 22.55
koik. rohkem update'e pole. hoidkem poialt, et koik hasti laheks ja mul sabakont pika lennupeal liiga kangeks ei jaaks! ja oleks, et lennukis oleks miljon filmi mida vaadata oma personaalselt ekraanilt :)

ja siiiiiis jatangi aasiaga selleks korraks hyvasti ja alustan lendu euroopa poole!

Kohtumiseni!